Anneli ja Tauri Reisivad: Turul

Tervist!

Lõunamaal on kombeks kõike vajalikku ikka turult osta. Nii ka Iisraelis. Tõsi, siin Haifas ei ole sellist turgu nagu on Tel Avivis või Jeruusalemmas, kus toidukaupade letid on vaheldumisi käsitöökaupade lettidega (kuigi eks need teised turud ole ka suurelt ka turistide jaoks mõeldud, siin mitte), siis siin on üks turg toidukraami jaoks: Talpioti turg Hadari linnaosas. Hadari linnaosa asub Carmeli mäe nõlval ja ta on Haifa jaoks väga oluline, siin oli varasemalt (enne 21. sajandi saabumist) kogu Haifa riiklikud ja linnavalitsuslikud asutused. Tänaseks on riiklikud asutused kolinud alllinna ning ainult mõned linnavalituse hooned on mäe peale jäänud. Hadaris on ka üks suur peatänav, mille ääres on palju väikseid poode ja kohvikuid. Samas ei ole see nii suur ja oluline, kui Carmeli keskus täitsa mäe otsas (vt eelmist postitust). Aga Hadaris asub siis ka Haifa turg. Üleeelmise nädala lõpus viis Anneli mind kõigepealt seda turgu vaatama, et ma ikka pärast ise oskaksin sinna minna ja seal sisseoste tegemas käima hakata. Nüüdseks olen juba kaks korda seal üksi käinud ja olen veendunud, et see on päris vahva koht. Asub ta esiteks ühe mahajäetud hotelli keldris, aga ega seal all olles sellest aru ei saa. Rahvast on palju, müüjaid on palju ja suur sagimine käib. Üldiselt müüakse turul köögi- ja puuvilju, samuti maitsetaimi ja igasuguseid pähkleid. Vürtse on ka natuke, aga tunduvamalt vähem. Puuvilju on palju ja igasuguseid (vastavalt hooajale) ja nad on jube head. Hea on see, et oma kauba saab ise oma käega välja valida, paned aga kilekotti ja annad müüjale. Tema siis kaalub ära ja ütleb hinna. See on nüüd see kõige keerulisem koht, aru saamine, mis hinda sulle öeldakse. Osad müüjad oskavad ka inglise keelt, kuid mitte kõik, seega mingil hetkel ma loobusin inglise keeles üle küsimisest ja üritasin kaalu peal olevaid numbreid vaadata. Kui see pole võimalik, siis ma üritan lihtsalt anda müüjale suurema rahatähe, kui arvatavasti asi maksis ja ootan raha tagasi. Teisel korral oli juba natukene lihtsam, sest mõned numbrid on juba ka külge hakanud ja need tunneb isegi ära, kui sulle neid öeldakse. Eeldatavasti lähebki see kergemaks. Turul on ka aktiivsemad ja vähema aktiivsemad päevad. Kui pühapäeval minna, siis oli vähem müüjaid ja vähem ostjaid kui näiteks esmaspäeval. Võib-olla on asi selles, et pühapäev on siin ikkagi nädala algus ja mõnedel (nt kristlastel) siiski mingil määral puhkepäev. Aga oligi parem, vähem sagimist.

Kõik muu vajalik, mida turult ei saa, tuleb siiski osta poest. Poode on siin peamiselt kahte tüüpi. Tavalised supermarketid ja vene poed. Üldiselt on mõlemad kohad poed nagu poed ikka, aga kaubavalik on lihtsalt vedi erinev. Vene poes, nagu arvata võib, pakutakse Ida-Euroopale (sh Eestile) tuttavamat kaupa. Nendes poodides on näiteks suurem lihalett liha ja vorstidega (Iisraeli supermarketites müüakse peamiselt ainult kana). Ühest suuremast vene poest leidsime me Anneliga näiteks Karumsi kohukesi ja Laima komme aga ka Eesti siidrit ja õlut. (Tauri vaatab poes ringi ja ütleb Annelile: "Näe siin on samasugust Fizz siidrit nagu Eestis." Anneli vastab: "Aga seda Fizzi tehaksegi ju Eestis!" Kiire pilguheit etiketile ja tõepoolest on näha Eesti pandipakendi märki ja võib välja lugeda A. le Coq. Järgneb õlleriiuli läbikammimine ja sealt hakkab tõepoolest silma A. le Coqi Imperial Gold.) Seega kuigi oleme kodust päris kaugel, siis koduseid asju leiab isegi siit.

Kõike kena
Tauri