Saabumine

Tauri ja Anneli aasta Iisraelis on nüüd täitsa pihta hakanud. Anneli jaoks algas see küll juba päris mitu nädalat tagasi, aga mina liitusin temaga alles kolmapäeval. Kuigi siia Iisraeli sõit oli minu jaoks suhteliselt närviline (kuigi mitte midagi ei juhtunud, siis kogu aeg oli millegi pärast kartus, et äkki juhtub). Aga jõudsin täitsa kohale. Öösel lendamine ei ole küll väga mugav, aga lennujaamas oli vähemalt seetõttu päris vähe rahvast, seega seal läks kiiresti ja sain ka esimese rongi peale. Haifa rongijaamas oli mul Anneli vastas, kes viis mind siis koju. Kodu on kena. Kaks tuba, kaks rõdu merevaade ja kõik vajalik on olemas.

Siin on soe. Juba lennukis oli imelik, kui öeldakse kell 4 varahommikul, et maandudes on 25 kraadi sooja. Ja siin ongi soe. Päeval on 30 kogu aeg. Pilvi praktiliselt ei ole ja kui majade varjus saab olla, siis on väga hea. Nende esimeste päevadega olen ma suutnud oma õlad täielikult ära kõrvetada, kuigi päiksekreem on kogu aeg peal. Maika-randid ja muud jutud.

Esimesed päevad tõid kaasa erinevate asutuste külastust. Vaja oli siinset telefoninumbrit, bussikaarti ja mitmekorra viisat. Kõige lihtsamalt läks telefoninumbri saamine, sest Annelil oli oma oma juba olemas- paar allkirja tema poolt ja oligi SIM-kaart taskus. Ka bussikaart ei olnud väga keeruline. Pidin küll sõitma 8 kilomeetri kaugusele bussijaama seda tegema, aga seal läks juba libedalt. Anneli juhiste abiga sain isegi bussjaamast jalgsi välja (see nimelt ei ole mitte tavaline, sest kõik igasugused jaamad on väga kinnised ja aedadega ümbritsetud ja kotid otsitakse igal pool läbi).
Viisa saamine oli kõige tüütum. Kui me viisasid taotlesime, siis me käisime Helsingis saatkonnas, kus meile anti ainult kuu-ajased viisad, pidime neid tulema siia pikendama. Mina sain üllatuslikult oma pikenduse kohe lennujaamas kätte, Anneli ei olnud saanud. Seega läksime me ikkagi koos (mina tahtsin kontrollida, kas mul on siis nüüd kõik korras) immigratsiooni ja rahvastiku ministeeriumisse. (Korruseid nad vist hästi ei tunne, sest kuigi igal pool olid sildid, et viisad asuvad teisel korrusel, siis tegelikult me pidime lausa neljandale ronima, et vajalikku osakonda jõuda). Seal me loomulikult ootasime alguses poolteist tundi nagu ikka sellistes asutustes. Siis, kui me lõpuks putka juurde saime, siis tahtis sealne tädi meile kangesti väita, et Anneli peab Technionist (ülikool, kus ta õpib/töötab) mingi paberiga sinna tulema, muidu ei saa mingit pikendust. Tädi ei tahtnud kohe mitte midagi muud kuuldagi, kui Anneli üritas seletada, et talle öeldi, et ta peab lihtsalt sinna kohale minema. Õnneks oli Anneli piisavalt järjekindel, et tädi helistas Technioni ja sai teada, et sellega on kõik korras (meile loomulikult ta midagi ei öelnud, lihtsalt rääkis telefoniga ja andis selle peale Annelile ta pikenduse). Annelil oli veel eriti raske olukord, sest tal oli suhteliselt viimane päev, kus seda pikendust saada, kui ta oleks pidanud veel mingi paberiga tulema, siis oleks juba esimese viisa kehtivusaeg läbi saanud. Mina siis küsisin oma asja kohta, mis ma lennujaamast sain, see oli aga ka lihtsalt pikendus ja tädi saatis meid mõlemaid veel korduvsisenemise viisa putkasse (mulle ta veel ütles, et ma pean uue numbri võtma, ehk veel poolteist tundi ootama). Õnneks kutsuti meid suhteliselt varsti eelmise numbri põhjal teise putkasse ja sealne tädi võttis meid mõlemaid vastu. Seal oli vaja maksta 175 šeeklit (43€) ja viie minutiga oli meie passidesse vajalik viisa kleebitud. Me loodame, et me sinna majja enam minema ei pea (kuigi väljast on päris uhke maja).

Esimeseks korraks vast küll. Järgmine kord juba räägime linnast ja turust.

Tauri

Vaade rõdult Mt Carmelile.

Vaade rõdult merele.

Elutuba

Elutuba vol2.

Kööginurk