Märtsi keskel jõudis kätte minu kauaoodatud reis Itaaliasse. Ma olin küll ka varem korra Itaalias käinud, aga kuna seal on palju näha, otsustasin siinsel semestrivaheajal siiski selle riigi veel korra üle vaadata. Lisaks oli mul soov ka kaks pisikest riiki Itaalia seest üle vaadata. Kuna Anneli leidis, et tema on Itaaliat juba nii palju näinud, et tema rohkem ei taha, läksingi ma üksi.
Lendasin Berliinist otse Rooma. Kuigi bussisõidu ajal Rooma lennujaamast kesklinna sadas päris hoogsalt vihma (ja isegi rahet), siis kohale jõudes jäi ta täpselt järgi ja päike tuli välja. Kuna pärastlõunaks oli mul ostetud pilet Vatikani muuseumitesse, asusingi läbi linna sinnapoole teele. Esimese ahhetuse pakkus Veneetsia väljak oma Il Vittoriano monumendiga, sest see oli lihtsalt nii suur ja võimas. Edasi vaatasin üle Pantheoni, mis oli ka päris äge. Kuigi kirikuna ta ei jätnud väga võimast muljet, mõte temast kui kõigi jumalate templist meeldib mulle tunduvalt rohkem.
Ja siis oligi aeg Vatikani poole teele asuda. Oi kui hea meel mul oli, et ma olin eelmisel õhtul pärast kaalumist siiski muuseumi pileti ette ära ostnud. See järjekord oli lihtsalt õudne. Aga mina sain sellest lihtsalt mööda jalutada ja sisse minna. Sees oli ka loomulikult massiliselt inimesi, seega muuseumi ei saanud nii nautida, nagu oleks tahtnud, aga äge oli see sellegipoolest. Kõik need kujud ja seinamaalid. Sixtuse kabeli lagi ja seinad olid küll väga ägedad, kuid kogu see rahvamass seal ei tekitanud väga kabeli tunnet.
Kuna Püha Peetruse väljakule jõudes ja selle suurust ja võimsust imetledes jäi mulle tahtmatult silma ka sealne Peetruse katedraali järjekord, siis jätsin selle järgmiseks päevaks.
Jätkasin oma jalutuskäiku Rooma tänavatel võttes nüüd suuna oma hostelile. Teel sinna jalutasin mööda Tiberi kallast, käisin mõnda kirikut uudistamas ja vaatasin üle uhke Trevi purskkaevu.
Teine päev algas varajase jooksuringiga läbi Borghese aia, mööda Rahva väljakust jällegi Vatikani. Lugesin nimelt, et varahommikul ei ole Peetruse katedraali pikki järjekordi ja nii tõesti oli. Sain kohe sisse ja sain kirikut nautida ilma suure hulga teiste inimesteta. Kuigi see kirik oli väga suur, võimas ja ilus, ei jätnud ta mulle väga vägevat muljet. Võib-olla oligi liiga suur ja võimas. Vatikanist jooksin tagasi hostelisse, sõin hommikust ja läksin oma päevasele jalutuskäigule.
Eesmärgiks oli näha palju Roomat ja vaadata üle ka mõned natuke kaugemal asuvad kohad ja kirikud nagu "Püha Risti basiilika Jeruusalemmas" (mis asub siiski Roomas ja kus asuvad reliikviad Jeesuse ristilit), Lateraani katedraal (mis on roomakatoliku kiriku emakirik, ja kus asub Rooma piiskopi ehk paavsti troon) ja Trastevere linnaosa. Ronisin ka Gianicolo mäe otsa, nautisin ilma Tiberi saarel ja vaatasin lähemalt üle Kolosseumi ja Foorumi (sisse küll kumbagi ei läinud, aga neid nägi ka väljast päris hästi).
Kolmapäeva hommikul läksin kohe vara rongi peale, hostel oli mõnusalt rongijaama lähedal, seega kaugele ei olnud vaja kolistada. Esimene rong viis mind otse Pisasse, kus läksin vaatasin üle Imede väljaku. See on siis suur väljak, kus asub Pisa katedraal, ristimismaja, surnuaed ja loomulikult Pisa torn. Olin ostnud ka Pisa torni mineku pileti ette ära, kuna selleni oli natuke aega, siis vaatasin lihtsalt platsil ringi, naersin omaette kõigi nende turistide üle, kes igasugustes huvitvates poosides torniga pilti tegid. Üpris varsti sain ka torni minna. Ülesminek oli päris huvitav, minnes torni viltuolemise suunas, siis pidi ülesminekul vähem energiat kulutama, sest gravitatsioon ise tõmbas ka sinna poole, kuigi oli tegemist ülesminekuga. Teisel pool jällegi vastupidi. Väga põnev tunne oli. Ka trepiastmed olid erinevalt poolt kulunud olenevalt sellest, kummal pool tornis nad olid. Ülevalt oli jällegi kena vaade nii ümbritsevale väljakule kui ka Pisa linnale.
Kuna järgmise rongini oli veel aega, siis otsustasin lihtsalt Pisa peal ringi jalutada, käisin ka maailma esimeses botaanikaaias ja jalutasin mööda Arno kaldaid. Kui Arno isaga Pisasse jõudis oli ta juba päris must.
Pärastlõunal istusin jällegi rongi ja hakkasin sõitma Rimini poole. Kuna otserongi sinna ei läinud, siis oli mul kaks ümberistumist ja seega pärast u 5 tundi rongidega risti läbi Itaalia sõitmist jõudsin Itaalia teisele kaldale Riminisse. Hommikuse jooksuringi jooksul vaatasin ma üle Rimini vanalinna ja tema 2000 aastase silla, mida veel praegugu päris sillana kasutatakse, see oli päris äge asi. Samuti käisin ära kohalikus rannas ja nautisin Aadria mere kallast, vaadet ja lõhna.
Rimini oli mul aga valitud üheks peatuskohaks seetõttu, et sealt sai hästi sõita San Marinosse. Istusingi hommikul vastava rahvusvahelise bussiliini esimesele bussile ja umbes 50 minuti pärast olingi uues riigis - San Marinos. Ta reklaamib ennast sellega, et ta on maailma vanim vabariik. Kuigi ma teadsin, et San Marino ei ole linnriik, siis ikkagi üllatas mind, kui suur ta miniriigi kohta oli. Kahjuks ei olnud mul aega ega võimalust nö riigi tavaosas käia ja minu külastus hõlmas ainult San Marino vanalinna Titano mäe otsas. Aga see külastus oli väga äge. Kõik need vaated mäe otsast teistele ümbritsevatele lumistele tippudele ja samas ka merele. Samuti need kitsad üles-alla looklevad tänavad ja kuulsad kolm torni.
Pärastlõunal oli mul aga jällegi järgmine rongisõit ettenähtud. Seekord sõitsin ühe ümberistumisega Veneetsiasse. Seal küll sadas terve esimese õhtu, aga see andiski mulle võimaluse ka linna sellises olukorras näha ja see oli ka päris huvitav. Huvitavamaks läks loomulikult veel järgmisel päeval, kui oli ilus ilm ja mina lihtsalt mööda Veneetsia tänavaid jalutasin. Ikka üle selle kanali silla ja siis üle selle teise kanali silla. Sõitsin ka kogemuse mõttes mööda kõige suurema kanali Canale Grande peal vaporetto ehk kohaliku vesibussiga. Omaette vägev oli ka vaadata peaväljakut u 30 cm vee all. Nimelt on see väljak Veneetsia madalaim punkt ja tõusu ajal võib olla see üle ujutatud. Inimeste jaoks olid teerajad mööda platsi pandud, et saaks kuiva jalaga ühelt poolt teise. Mõned inimesed olid ostnud kummikud või kilesaapad ja tatsasid peaaegu põlvist saati vees. Vesi ulatus isegi mõnda poodi. Paari tunni pärast, oli aga vesi läinud ja inimesed olid kogu väljaku jälle endale vallutanud. Mulle väga meeldis Veneetsias. Kõik see vesi, kitsad tänavad ja sillad olid väga mõnusad. Eriti, kui leidsin mõne piirkonna, kuhu turistid väga ei sattunud ja kus ainult kohalikud jalutasid. Seal sai Veneetsiat eriti nautida.
Lisaks kanalitele ja sildadele meeldis mulle Veneetsias ka see, et seal oli nii palju lilli täis rõdusid. Seda oli näga ka teistes Itaalia linnades, aga Veneetsias hakkas kuidagi eriti silma. See on väga tore, kui inimesed ilmestavad oma maju lilledega ja Veneetsias hakkas see vast tänu suurele veehulgale kanalite näol eriti hästi silma.
Õhtuks sõitsin aga edasi Milanosse. Seal sai järgmisel hommikul Anneli mind lõpuks kätte. Sealt sõitsime aga kohe edasi Torinosse, et vaadata üle see olümpialinn mägede ääres. Ilm meid seal aga ei soosinud ja pidevalt sadas vihma. Seetõttu jäid meil seal Alpid nägemata, aga nägime siiski olümpiastaadionit, kuulsat Mole torni (see on isegi Itaalia 2 sendisel euromündil) ja FIAT-i tehast. Lisaks loomulikult ka linna ennast, mis tööstuslinna kohta oli väga ilus.
Viimane päev kuulus meil lõpuks lausvihmases Milanole, selle highlightiks oli meil da Vinci "Püha õhtusöömaaja" külastus. Üpriski hea õnne peale saime sinna minekuks piletid (see on väga popp aga külastajate arv on väga piiratud, et maali säästa). Oli päris ilus küll. Seda on küll väga mitu korda restaureeritud, aga tasus vaadata sellegipoolest. Ka Milanos ei olnud neid vaatamisväärsusi teab mis palju, aga meile sobiski lihtsalt ringi jalutada ja linna vaadata.
Õhtul lendasime Bergamost tagasi Berliini ja mina jäin oma reisiga kindlasti rahule.
