Kuidas ma korterit otsisin...

...Jah, mina, sest Tauri polnud siis veel siia jõudnud.

Korteri pärast hakkasin ma muretsema juba ammu enne siia tulekut. Tegelikult kohe kui sain teada, et mind Technioni vastu võetakse. Proovisime uurida neti kaudu erinevaid kinnisvara veebilehti. Sellega oli aga mitu muret. Esiteks, ei saa väljaspool olles enamikele Iisraeli lehtedele ligi. Sellest saime küll Tauri tarkusega üle, aga heebreakeelse lehega hakkama saamine tundus suhteliselt ületamatu. Google translate ka hästi ei aita, kui on vaja rippmenüüst midagi valida. Samuti selgus juba siis, et enamus korteri kuulutusi on ilma piltideta, mis tähendab seda, et selle kuulutuse taga võib olla põhimõtteliselt mis tahes. Samuti proovisin siit saadud kontakti (järeldoktorantide ja välistudengite abilise) kaudu uurida, mis oleks mõistlik ja kui palju see maksaks, aga see oli täiesti tulutu üritus. Sain vastu ainult ebaviisaka kirja, kuidas ta peab minuga tegelema alles siis kui ma kohal olen. Õnneks ma sellest päris ära ei ehmunud ja uskusin, et ikka häid inimesi on ka. Ja oli ka. Siis me vaatasime veel ka airbnb "läbi", sest seal on ka mõned kohad pikaajaliseks üürimiseks. Ühe koha leidsime, aga siinse keemiahoone Marju ütles, et see kant pole nii hea ja hind on ka liiast (kuigi lõpuks me maksame ikka sama palju, aga paremas kohas). 

Nii ma siis tulin kohver käeotsas teadmisega, et saan ühikas elada kaks nädalat ja selle ajaga tuleb korter leida. 

Olin kohe esimese päeva hommikuks kokku leppinud kohtumise järeldoktorantide abilisega, kes pidi aitama nüüd kui ma kohal olen mul korteri leida. Nii me siis vaatasime seda kinnisvaraportaali kaks tundi, mille tulemusena polnud mul ikka kokku lepitud ühtegi korteri vaatamist ega ka ühtegi numbrit kuhu helistada. Ja selleks oli väga hea põhjus. Enamus inimesi (suuri täiskasvanud tööl käivaid inimesi) üürib siin korterit oma igapäevase elu tarbeks. Seetõttu on enamus kortereid välja üürida ilma sisustuseta, sageli isegi ilma köögimööblita. Kolitaksegi kord viie aasta jooksul koos kõigi oma tuhande asjaga. Või siis ostetaksegi uus mööbel ja vana visatakse ära (millest annab tunnistust aegajalt tänavale ilmuvad vanamööbli kuhjatised) ja ostetakse kõik uus. Me oleme siin aga nii lühikest aega, et mõte isegi ühe mööblieseme ostmisest (otsimine, leidmine, tellimine, kätte saamine) tundus mulle mõttetu. Ja siis ma isegi veel ei teadnud kuidas kõik on mitu korda kallim. Teine häda oli see, et korteritel polnud pilte või olid need pildid kohutavad (selge vihje, et seda korterit me ikka ei taha). Samuti ei panda siin kuulutustesse korteri kohta peaaegu üldse infot. Kui Eestis loetakse sul kõik üles, siis siin sa heal juhul saad teada mitu tuba korteris on, ruutmeetreid tavaliselt mitte. Mööbli loetelu on juba ulmeline lootus. Aga selle vaatamise tulemusena oli mul paar eelvalikutega linki, kust ma pidin hakkama ise kortereid edasi vaatama ja helistama. Nagu hiljem selgus oli minu usk abilise sõnadesse, et ma võiksin ise korteritesse helistada natukene optimistlik. Sama päeva pärastlõunal läksin laborisse ja sain omale oma laua.

Küll aga sain ma teada, et selleks, et korter saada on mul vaja kiiresti kahte asja, telefoni ja pangakontot. Õhtul hiljem sain  ma teada kaubanduskeskuses, et telefoni saan ma alles siis kui mul on krediitkaart. See aga muidugi võttis aega nädala, et see kätte saada. Üldse oli huvitav see, et mulle öeldi, et kaubanduskeskuses (Iisraeli suurimas) on palju telefoni firmasid. Aga ei olnud. Oli täpselt kaks. Ja üks tahtis saada kindlasti krediitkaarti ja teises polnud õiget inimest kohal. Nemad oleksid teinud lepingu ka ilma krediitkaardita, aga siis oleks vaja olnud saata panka järelpäring ja see oleks ikka sama kaua aega võtnud. Nii ma siis käisin mööda Iisraeli suurimat kaubanduskeskust ja lahistasin nutta, ma olin üksinda võõras riigis, mille toimimine tundus jabur ja mul polnud õrna aimugi kuidas ma omale elukoha saan. Veel halvemaks läks siis kui selgus, et keegi ei tea kuidas ma seal kaubanduskeskusest oma ühikasse saan. Olin unustanud enne busse vaadata ja kuna mul polnud veel telefoni polnud mul ka internetti. No õnneks on siin tänaval ikka palju häid inimesi ja kaks seltskonda lõpuks aitasid mul välja raalida, et ühe bussiga vist isegi saab. Ja see tegi ringi. Oi kus tegi ringi. Ma juba olin täiesti kindel, et ma olen vale bussi peal, kui üritasin Heremapsiga vaadata kuidas me liikleme. 

Õhtul vaatasin veel kortereid, aga nagu kuhugi ei jõudnud. Hommikul läksin jälle laborisse ja siis hakkasid asjad paremaks minema. Laborikaaslased küsisid, kas mul on mingit abi vaja ja kuigi ma algus nagu isegi ei osanud mingit abi küsida, siis kuidagi me ikka jõudsime nende korterite otsimise teemani. Hodayah, minu üks ülisõbralik laborikaaslane, näitas mulle kuidas efektiivsemalt kortereid otsida ja koos Tatjanaga seletasid nad mulle, mis piirkondadest kortereid üldse otsida ja mida vaadata. Lisaks aitasid nad mul korteritesse helistada. Ja kuidagi olingi jõudnud niikaugele, et esimeseks nädalavahetuseks oli mul kokku lepitud kolme korteri vaatamine. See polnud küll päris nii ha kui ma oli lootnud, aga vähemalt midagi.

Esimest korterit tuli minuga koos vaatama järeldoktorantide abiline. Korter asus mäe otsas, Technionist mitte väga kaugel ja Iisraeli suurimale ostukeskusele väga lähedal. Samas kaugel merest. Kohe kui me kohale jõudsime hakkas abiline rääkima, kuidas ma peaksin selle korteri üürima, sest see on ideaalne järeldoktorandi korter. See pani mind väga imestama. Tegemist oli paneelmajaga, sisuliselt nagu meie Lasnamäel, see konkreetne maja ise oli küll madalam, 4 korrust, aga kõik ümberringi kõrgus 8+ korrust. Korteris polnud voodit ega pesumasinat. Kuigi suures masenduses korterite olukorra üle olime me juba leppimas sellega, et me käime pesumajas (me mõlemad oleme ühikate pesumajasid kasutanud ja arvasime, et see on küll tüütu, aga me jääme ellu). Samuti oli see korter liiga suur. Seal oli kaks halvas seisukorras elutuba, milles ma oleksin diivanile istunud väga kirtsus ninaga. Ja rõdul oli voodi-diivan mille hallituskülvi tulemusi ma ei julgeks Petri tassi peal vaadata. Aga abiline muudkui rääkis, kuidas see oleks ideaalne. Kuna see oli mu esimene korter ja ma olin targu enne Hodayahlt teada saanud, et ilmtingimata ei pea kohe otsustama, võib julgelt paar päeva mõtlemiseks võtta, siis ma ka seisin oma sisetunde eest ja ütlesin, et ma helistan tagasi. 

Mägedest natukene üldisemalt. Siin on palju paneelmaju, on uusi ja kenasid ja on vanu, mis tõesti meenutavad Lasnamäge. Aga siin on kaks asja, mis teevad need Lasnamäest veel hirmsamakas. Esiteks, siin on see Carmeli mägi, mille pärast ei saa maju ehitada normaalsele tasasele pinnale. Seepärast tehakse mäe tasemale kohale väike süvend ja ehitatakse, seal kus selline māja aga tänavaga kohtub võib olla maja ja tänava vahel mitu kuni mitukümmend meetrit kuristikku. Selleks, et tänavale aga ikkagi saaks, ehitatakse rippsild. Minu jaoks on need rippsillad üsna hirmurtavad, ma ei tunne ennast mugavalt iga päev mitu korda mitte eriti hea ehituskvaliteediga rippuvat silda ületades. Teine asi, mis mulle ei meeldi, on, nagu mina neid kutsun, jalgadega majad. Ehk siis majad kus on esimese või mõne muu korruse asemel ainult toestuspostid. Stiilinäidet vaata pildilt. Ja sellised asjad on just nendes nö mägedes.

Maja mägedes. Rippsilla ja jalgadega.

Lisaks sellele on mulle üks väga oluline asi jooksmine. Ehk siis see, et kodu lähedal oleks normaalne võimalus käia jooksmas. Mulle üritati seletada, et seal mägedes on üks staadion, millel saab joosta. Kui ma seda nägin siis ma ei saa öelda, et ma oleksin nõustunud, ilmselt olen ma oma Supilinna ilu ja värske õhuga liigselt rikutud. See staadion oli lihtsalt 400 m ring tolmusel kruusapinnasel mäekurus, milles temperatuur tõusis minu jaoks hoomamatute kõrgusteni. Ja ma ei ole üks neist, kes Eestis ütleb, et kuuma ilmaga ma ei saa joosta. Jooksmisest tuleb üks hilisem postitus ka. Igatahes jooksmisel oleks olnud kriips peal, sest ka kõnniteed siin jooksmist ei võimalda, seda üritades võib ainult jalaluud murda. 

Lisaks käisin ma vaatamas ühte korterit pühapäeval, mis oli …keldris. Ma olin selle korteri osas nii lootusrikas, olin Googli autoga maja väljast vaatamas käinud ja ümbruskonnas sõitnud. See oli enam vähem läbitavas kaguses mere äärde ja seal oli võimalus mereni joosta. Aga jah kui ma kohale jõudsin oli see kelder (sellel korteril polnud ka kinnisvaraportaalis pilte). Helistades öeldi mulle, et kõik vajalik on korteris olemas. Tegelikkuses oli seal üks külmkapp, mida tõenäoliselt polnud aastaid kui mitte aastakümneid sisse lülitatud ja ma tõsiselt kahtlesin selle töökorras olemises. Vannituba oli üleni ämblikuvõrgune ja ülikehvas seisukorras. Nagu Hodayah pärast ütles, siis oli aru saada, et see korter mulle ei meeldinud. Ehk siis mu lootus leida korterit oli jälle tuhaks saanud.

Vahepeal olin ma aga hakanud jooksmas käima. Nagu ütlesin, siis tänaval väga ei jookse ja seepärast olin ma kohe alguses vaadanud omale raja ühikast mere äärde. Ja seal mere ääres olid selline tore piirkond minu meelest. Majad olid kuni neli korrust ja polnud seejuures paneelikad. Kodus ma siis vaatasin ka sinna piirkonda kortereid. Ja mõned isegi olid. Üks isegi väga kena. Kuna oli püha siis ma pärastlõunal läksin kohe jalgsi neid maju vaatama. Osad olid siiski sellistes minu jaoks paneelmajades, aga üks oli ka normaalne kena rannaäärne maja. Uue tööpäeva hommikul palusin ma Tatjanal aidata väljavaadatud korteritesse helistada. Muide helistamisega on siin üldse üks naljakas asi. Töövälisel ajal peetakse helistamist üldiselt ebaviisakaks, aga tööajal ei saa nad sageli telefoni vastu võtta. No lõpuks saime osad neist korteritest ikka kätte, aga sellega mis mulle piltide järgi kõige rohkem meeldis oli jama nimelt see, et korteriomanik ütles, et tal sellele korterile on juba tahtja olemas, aga kuna terve maja kuulub talle, siis vb teise korruse korter oleks vaba, aga et helistagu me järgmisel päeval tagasi. No see oli parem kui mitte midagi, aga mitte ikka nüüd päris see, et on reaalne koht kus elada. Seega õhtupoolikul ma ostustasin suurendad veidi korterite hinnapiiri mida ma vaatan. Selle hetkeni olin vaadanud kortereid, mis on ilma maksudeta kuni 3000 NIS. Mille kohta oli järeldoktorantide abiline mulle öelnud, et see peaks kindlasti piisav olema. Aga üllatuslikult ma leidsingi kohe mere ääres ühe korteri, mis oli piltidega, oli ilusate piltidega, oli kahetoaline ja mis oli kohe vaba (see oli ka üks asi millega ma maadlesin, paljud enam vähem korterid olid saadaval alles augustist või oktoobrist või muust ajast, milleni mul polnud võimalik oodata). Ja Hodayah aitas mul sinna helistada ja juba samal õhtul võisin seda korterit vaatama minna. See oli täpselt Bat Galimi ranna juures, nurga pea, mitte küll mingi uus maja, aga selle polnud siinses kontekstis ka midagi viga. Nii ma siis seal maja ees helistasin omanikule, ta tundus veidi tõre (hiljem sain teada, et tal oli just isa surnud ja ma sattusin kehvale ajale) ja siis ma ootasin seal maja ees, et keegi mulle vastu tuleks. Aga tuli hoopis üks kena noor tüdruk, parkis maja ette, ma veel mõtlesin, et kui ta selles majas elab, siis see peab normaalne koht elamiseks olema, ja hakkas majja sisse minema. Siis ta aga pöördus mu poole ja küsis kas saab aidata, siis ma seletasin, et ma tulin korterit vaatama ja ootan omanikku. Selgus, et omanik on tema isa ning tema ja ta õde näitasid mulle korterit. Korter oli kena, parem kui ükskõik, mida ma selle hetkeni siin näinud olin (ja ega ma pärast ka midagi paremat pole näinud). Olemas olid luksused nagu külmkapp, pliit, pesumasin, isegi veekeetja. Seal oli kaks rõdu ja päikesevalgust ja meretuult. See polnud küll päris otse merele, aga ikkagi. Nad näitasid mulle lisaks ka selle korteri paarilist (tegelikult on seal üks suur korter kaheks väikeseks ehitatud), aga too oli pisike ja seal polnud olemas kõike vajalikku. Ehk siis ma olin kohe väga huvitatud. Siis ma veel uurisin ja küsisin igasugu asju, kuna tüdrukud vastata ei osanud läksime me nende vanemate juurde, kes elavad korrus allpool (muide, ülitore otse merele vaatega korter). Omanik oli nõus üürima korterit alla aastaks (mis muide pole siin tavaline), oli nõus, et seal elab minuga koos Tauri ja korter oligi juba kohe homme vaba. Siis tuli ainult lepingu osas muretseda. Nad ütlesid, et saadavad mulle homme lepingu. 

Minu tšekiraamat

See lepingu osa oli muide veel omaette tsirkus. Ma ei hakka kogu seda nalja, mis ma kolme päeva jooksul selle jaoks läbi pidin tegema teile ümber jutustama, aga lühidal siiski. Esimese kahe kuu üür tuleb maksta sularahas ette. Sellist raha mul polnud siin isegi parima tahtmise juures võimalik oma Eesti kaardilt välja võtta. Mu limiit pole nii suur, eriti kuna ma juba söömiseks ja bussiga sõitmiseks olin raha välja võtnud. Seega pidin taotlema stipendiumi ettemaksu. See õnneks oli võimalik ja läks üsna libedalt, hea et siinne Marju oli mulle moka otsast maininud, et see on võimalik. Siis ma sain selle lepingu versiooni. See oli kohutav. See oli vana, ajast kui siin veel kõike dollaritega arveldati. Ja lepingud üldiselt on siin väga üürija vaenulikud (seda, et teatud punktid on kõigis lepingutes, kinnitasid mulle kõik). Mõned näited. Korter tuleb enne välja kolimist üle värvida. Lepingu lõpetamine enne tähtaega pole võimalik, kui sa pead välja kolima siis maksad üüri ikkagi kuni lepingu lõpuni. Viimase osas suutsin meie korteri omanikuga saada kokkuleppele, ta meil on see piiraeg pool aastat mitte kogu periood, kuna me oleme välismaalased. Samuti veel igasugu kujuteldamatuid veidrusi. Igatahes siis ma kappasin oma lepinguga neljapäeva õhtul omaniku juurde ja peale kohalikule kombele omast äärmist rahulikkust ja mitmeid seisakuid saime me selle lepingu alla kirjutatud. Karina andis mulle võtmed, käisime koos vaatasime korteri üle, panime kirja mis seal kõik oli ja järgmisel päeval sain sisse kolida.

Koos lepingu allkirjastamisega pead sa ära andma ka kõigi lepingus kirjas olevate kuude üürisummadele vastavad tšekid ja kõigi kuude maksude tšekid. Jah, mul on nüüd tšekiraamat. Ja ka garantiitšekk, meie juhtumil 10 000 NIS, mis pole siinses kontekstis nüüd nii jube palju, aga me juba vaikselt oleme segaduses, et kuidas me selle ikka tagasi saame. Õnneks on see selline tšekk, mida on võimalik tühistada, kui mingi jama on. Samuti oli meil vaja käendajat, kes õnneks taas minu puhul oli Technion ja ma ei pidanud välja võluma kuskilt inimesi, keda ma ei tunne koos nende palgatšekkidega. 

Loomulikult pole see korter tegelikult ideaalne. Kuigi see korter oli heas seisukorras, siis ma ikka pesin ja koristasin kõik üle ja ikka leidsin vigu ja puuduseid ka selle käigus. Aga ma lohutasin ennast sellega, et vigadeta korterit pole olemas ja mõelda vaid, mis vead siis veel nendel teistel korteritel võisid olla, mis juba alguses nägid sobimatud välja. Esimesel öösel oli mul muidugi paanika. Kõrvalkorteris on suvisel ajal sageli turistid ja enamasti on turistid venelased. Siis olid parajasti ema ja tütar ja neil oli miskipärast jubedalt vaja öösel kakelda ja see tundus nii hirmus kuidas ma kuulen, mis nad oma korteris teevad (hiljem tuli välja, et nemad olid lihtsalt väga lärmakad ja uute inimestega pole meil probleeme olnud). Nii ma siis skypesin nuttes öösel kell 2 koju Taurile, et ma ei tea kas me siin ikka ellu jääme. 

Aga no edasi läks ikka paremaks. Me oleme enam vähem täitsa rahul oma korteriga. Tauri kurdab küll veidi palavuse üle, aga see ei ole ilmselt nüüd meie korteri spetsiifiline probleem ja meil on võimalik kasutada konditsioneeri, mida me ka öösel magamiseks alati kasutame. 
Anneli