Aktiivne nädalavahetus

Möödunud nädalavahetus oli meil küll väga aktiivne. Üldine eesmärk oli meil reede õhtul minna Surnumere äärde kõrbejooksule MoonRun. Kuna Surnumere äärde ei ole bussiga väga hea saada (eriti sellisteks aegadeks, nagu meil vaja oli), siis otsustasime rentida selleks sõiduks auto. Kuna kahepäevase rentimisega oleks kaasnenud piiratud sõidukilomeetrid, võtsime auto lisaks nädalavahetusele ka neljapäevaks. Anneli võttis töö juurest ühe vaba päeva ja sõitsime Põhja-Iisraeli. See on ka piirkond, kuhu me veel sattunud ei olnud ja kus on bussidega üpris keeruline liigelda. Nüüd autoga oli see päris mugav.

Neljapäeval pärast auto rentimist võtsime kohe suuna põhja poole. Esimeseks peatuseks sai Hula rahvuspark. Tegemist on piirkonnaga, mis jääb samasse riftivööndisse nagu Surnumeri, aga seal põhjapool on järve asemel lihtsalt soo. Kuigi Iisrael on peamiselt kõrberohke riik, siis siin leidub isegi üks soo. Hula on koht, kus peatuvad väga paljud linnud, kes põhja poolt (peamiselt Euroopast) talveks Aafrikasse lendavad. Kuigi praegu ei olnud kindlasti lindude tipphooaeg, nägime me seal üpris palju erinevaid linde (nt kured ja pardid), samuti on omale elukoha seal leidnud vesipühvlid ja nutriad, keda me ka nägime. Hula org ei ole tänapäeval küll see, mis ta kunagi oli, sest kui Iisraeli riik loodi, siis kes ikka tahtis tühja märgala hoida ja seda kuivendati. Loodusesõbrad said aga mingil ajal jaole ja edasine tegevus lõpetati. Nüüd on järv ja soo ainult väike osa kunagisest alast, aga väga põnev koht sellegipoolest.
Teiseks peatuskohaks sai Menara kalju. Seal asub Iisraeli kõige pikem köisraudtee. Oli tõesti päris pikk. Ülevalt oli aga kena vaade all asuvale orule. Köisraudteega koos on seal väga palju erinevaid ekstreemspordi võimalusi nagu kaljuronimine, mööda köisi kaljult alla laskumine, mägiratta rajad. Meie tegime lisaks köisraudteele veel kuiva kelgutamist, mis on siis sealsel juhul metallist rada, mille peal sõidab kelk mäest alla. Põhimõttelt sarnane bobikelgutamisele. Selle erinevaid variante on ka Saksamaal ja Austrias (olen varem Saksamaal ka sarnasega sõitnud).
Järgmiseks peatuskohaks sai Tel Dan, mis on väga veerohke rahvuspark. Seal on palju suureveelisi allikaid, mis on ka näiteks Jordani jõe peamised toitjad. Me vist varem ei olnud Iisraelis nii palju voolavat vett näinudki ja ei arvanud, et nii palju seda siin üldse olla saab. Seal nägime ka suurt pistaatsiapähkli puud ja ajaloolise asula varemeid. Kohalike seas on see koht ka populaarne. Kuna sealsed veed on kõik allikatest, siis on vesi ka suvel jahe ja suvel suure kuumaga saab seal ennast jahutada.
Viimaseks kohaks meie selle päeva sõidul oli Bentali mägi. Tegemist on kustunud vulkaaniga Golani kõrgendikel. Esimese asjana sinna jõudes panime tähele, et seal on külm. Me arvame, et seal oli suhteliselt nullilähedane temperatuur (heal juhul paar kraadi). Aga vaated olid suurepärased. Sealt oli väga hästi näha ka Hermoni mägi (Iisraeli kõrgeim mägi, mille tipp asub Süüria piiril), kus oli ka lund näha. Iisraellased käivad seal ka suusatamas talviti. Nägi ka alla Hula orgu ja teisele poole Süüriasse. Väga vägev igatahes. Mäe otsas on ka kohvik nimega Koffee Anan viitega endisele ÜRO presidendile aga ka sõnamäng, sest heebrea keeles tähendab Anan "pilvedes".

Reedel võtsime siis suuna lõuna poole Surnumere äärde. Esimese kohana peatusime Qumranis, kust leiti nn Surnumere rullid, mis on ühed vanimad (pärit 3. saj. e.m.a) Vana Testamendi tekstid, mis kunagi leitud. Sõitsime läbi kuurorti Ein Bokek ja jõudsimegi oma ööbimiskohta. Õhtul kell 19.30 oli jooks. Ilm oli täiesti pime. Natuke tähti oli, täiskuu pidi ka olema, aga jooksu alguseks ei olnud ta veel tõusnud. Jooks ise oli äge. Ümberringi nägi ainult seda, kuhu pealamp valgustas. Pinnas oli kivine ja liivane (tegemist siiski kõrbega), õnneks ei olnud kogu tee puhtalt liiva peal. Kui mitte piisavalt jalgealust tähele panna võis kukkuda (nagu ma esimesel kilomeetril ka tegin, õnneks midagi hullu ei juhtunud). Jooks läks ka väga hästi, ülsarvestuses olin ma teine ja oma vanusegrupis (alla 40 aastased mehed) täitsa esimene. Anneli oli oma vanusegrupis teine. Saime mõlemad poodiumile ja medalid kaela. Tundub, et rolli mängis seal nii palju allpool merepinda olev suurem hapniku hulk.

Laupäev algas varakult, sest otsustasime ronida päikesetõusuks Masadasse mööda serpentiini (ussirada, nagu seda seal kutsutakse). See oli ka päris vahva, Anneli on seda juba pikemat aega tahtnud teha ja seekord oli hea võimalus. Kõrguste vahe oli 350 meetrit ja kokku käisime seda umbes 40 minutit. Ja päiksetõus oli ilus, Oli küll ka pilvi, aga oligi äge, kuidas päike pilvede vahelt piilus ja säras. Pärast ööbimiskohta tagasisõitmist ja sealset hommikusööki sõitsime jälle läbi Ein Bokeki. Nägime, et paljud inimesed jalutavad Surnumeres olevate "teede" (põhimõtteliseld tammid ühelt kaldalt teisele) peal ja läksime me ka jalutama sinna. Nägi palju soola ja head vaated rannikule. Surnumere vesi oli nii värviline: küll mõnes kohas rohekas, mõnes sinakas, valge sool ja kollane liiv. Mina käisin siis veel ka Surnumeres suplemas. Kuigi alguses tundus vesi jahe, siis sees olles polnud tal üllatuslikult häda midagi. Abiks vist oli ka see, et väljas oli 25 kraadi ja täiesti tuuleta ilm. Surnumeres hulpimine on jätkuvalt vahva.
Et nädalavahetus oleks ikka piisavalt aktiivne oli meil laupäevaks planeeritud ka matk Ein Gedis. Olime ühe matka välja valinud, mis viis meid kõrgemale ja uutesse kohtadesse, kus me varem kõinud polnud. Kenad vaated Surnumerele ja allolevale rohelisele orule. Vahepeal pidi kuivas kanjonis tugevalt ronima, aga seda ägedam ta oli. Lõpetasime oma matka isegi täitsa mõnusal ajal, et jõudsime normaalsel ajal ilma ummikuteta koju tagasi sõita.

Väga seiklusrohke nädalavahetus oli. Loodame väga, et selliseid tuleb veel.

Linnud ja taamal lumine mägi

Hula org

Karupoeg Puhhi puu

Pistaatsiapuu

Vesi

Anneli ja lumine Hermoni mägi

Seal asub Süüria

MoonRuni võistluskeskus

Masada serpentiin

Päiksetõus Masadal

Sool

Sool ja hotellid

Mäe otsas

Kuiv kanjon

Matkarada

Jõulud Haifas

Kui me novembris veel arvasime, et ega siin riigis vist jõulutunnet ei saagi väga tekkida, sest jõule pole isegi kuskil tänava peal näha, siis detsembri algusega selles osas asi natuke muutus. Tõsi, jõulutunnet ikka väga ei ole, sest 15 kraadiga palmide ja teiste enam-vähem roheliste puude keskel olemine ei aita sellele kaasa. Aga detsembri algusega on tekkinud Haifasse jõulukaunistused. Ühel peatänaval on suur kuusk (tehislik ja ilmselgelt mitte väga realistlik, aga sellegipoolest kuusk) ja jõulutuled. Pimedas sinna minnes võib ennast isegi ära petta. Samuti on mõni pood sisustanud ennast jõuluteemaliselt ja mõni väike pood isegi müüb jõuluteemalisi asju. Üldiselt ju jah juudid Jeesuse sündi ei tähista, aga Iisraelis elab ka üpris märkimisväärne kogukond araabia kristlasi ja Haifas on lausa kogu linna elanikest 14% kristlased. Seega natukene jõule siin ikkagi on.

Eelmisel reedel käisime me siinsete jõuludega tutvumas ja käisime ära ka Haifa loomaaias. Päris suur loomaaed teine ja üldiselt üritatakse seal inimestel võimalikult lähedalt ja vahetult loomi vaadata. Näiteks on kaks suurt linnupuuri, kuhu saab ka ise sisse minna ja siis ei ole lindude ja sinu vahel enam mitte midagi. Üks nendest on kotkaste puur ja teine veelindude (flamingod, pelikanid, iibised).

Ilmast rääkides sadas meil siin jälle kaks päeva ja oli see tõttu ka päris külm siin. Vihmaga kuidagi läheb tunduvalt jahedamaks. Aga kena on see, et vaikselt hakkab loodus siinmail rohetama: rohi tärkab ja põõsastele on pungad tulemas. Selline kena jõuluilm.

Anneli jõulukuuse, rahutuvi menoraga ja kuusirbiga

Haifa loomaaed asub küll keset linna, aga väga maalilise vaatega mäekurus.

Paabulind

Raisakotkas

Öökullid (sest Anneli ei ole nõus neid kakkudeks nimetama)

Flamingod

Tiiger

Jõulupood

Novembri tegemised

Kuna on juba tulnud vihjeid, et ammu pole siia midagi meie tegemistest kirjutatud, siis on viimane aeg seda ka teha.
Nagu ikka tihti juhtub oli november selline, et alguses ei olnud väga millesti rääkida ja siis tulid mitmed asjad koos ja vahetult üksteise järel.

Esiteks olen ma nüüdseks kuu aega käinud heebrea keelt õppimas. Ei saa just öelda, et see väga lihtne oleks. Nüüdseks oleme me tähestiku (ja täishäälikud) selgeks saanud ja oleme jõudnud itensiivsema keeleõppe juurde jõudnud. Praegu veel küll midagi väga tarka öelda ei oska aga asi edeneb. Vaatamata oma raskusele on see väga põnev. Teistpidi lugemine ja kirjutamine, hoopis teistsugused tähed, väga paljudel asjadel on sugu, mida teistes keeltes pole jne. Mulle see igal juhul väga meeldib. Loodetavasti läheb see mul semestri lõpuni edukalt.

Novembrikuu jooksul on meil olnud juba lausa kaks jooksu. Kuu alguses oli Haifas endas jooksuvõistlus, kus meie jooksime 5 kilomeetrit (ei tahtnud järgmiseks jooksuks ennast ära väsitada) ja Anneli oli lausa nii tubli, et ta sai oma vanusegrupis teise koha. Isegi karikas anti talle. Mina olin oma vanusegrupis neljas. Jooks ise oli hommikul ja kuigi üldiselt oli jahedamaks läinud, siis sellel hommikul oli ikkagi väga palav ilm ja jooks oli minu jaoks väga raske. Õnneks ei olnud ta siis väga pikk.
Teiseks jooksuks oli kuu keskel olev Tel Avivi maraton. Selleks olime me juba kaua valmistunud sest sellest tõotas tulla suur jooks. Tuli ka. Rada oli 10 kilomeetrit ja osavõtjaid oli üle 17 000. Kõik päris koos siiski ei jooksnud ja inimesed olid jaotatud nelja stardigruppi, 15 minutiliste vahedega stardis, vastavalt sellele, mida igaüks oma plaanitavakd läbimisajaks pani. Kuna mina olin esimeses grupis, siis minu jaoks oli jooksul kõik hästi. Anneli oli aga teises ja tema kurtis, et esimeses (kõige kiiremas) grupis olid ka palju väga aeglaseid jooksjaid, kes jäid massidena teises grupis tulevatele jooksjatele ette ja need pidid tugevalt slaalomit jooksma. Ajaliselt läks meil mõlemal väga hästi, viisime isiklikud rekordid uutesse minutitesse, minul 42:06 ja Annelil 53:09. Enne ja pärast jooksu ala oli suhteliselt nagu Eestiski (võib-olla oli rohkem kohti, kus anti tasuta asju, need olid väga popid) ainult palju suurem. Meile oli probleemiks aga see, et ei olnud pakihoidu, mis tuli meile isegi üllatusena. Pidime oma koti kuskile nurka peitu panema, õnneks sellega midagi ei juhtunud ja paljud tegid seda sama. Rada oli äge: käis päris läbi Tel Avivi kesklinna, tänavatel (ja tänavakohvikutes) oli palju inimesi vaatamas ja kaasa elamas. Elamuse sai kindlasti.
Pärast Tel Avivi jooksu sõitsime järgmisel hommikul rongiga Jerusalemma. Kohalikud ei sõida kunagi nende kahe linna vahet rongiga, sest võrreldes busis ja autoga on see jube aeglane. Võtab tervelt poolteist tundi. Põhjus selles, et see kulgeb käänulisesl mägiteel. Aga meile oli väga tore, palju ilusaid vaateid. Nägime looduslikku magevett mäekurus voolamas! Vett siin ikka niisama iga päev ei näe. Jerusalemmas käisime muuseumis ja turul. Nimelt oli Iisraeli muuseumis üks Picasso näitus, mida Anneli näha tahtis ja seega otsustasime, et vaatame selle muuseumi üle. See oli väga suur ja huvitav. Väljapanekuid oli sealt paljudest teemades, nii maalikunsti kui ka juutide rahvuslikud esemed ja nende tutvustus. Samuti on suurelt eksponeeritud Surnumere rullid, ühed vanimad leitud piiblitekstid (3. saj e.Kr - saj. pKr.). Väga põnevad olid ka näiteks mujalt maailmas kohale toodud sünagogid, mida siis enam oma orginaalses kohas ei kasutatud. Need olid majas sees ja täies suuruses ligipääsetavad, sai minna sisse ja rõdule jne. Kunsti oli nii palju, et väga põhjalikult vaadata ei jõudnud ja kindlasti tahaks tagasi minna millalgi.

Novembris käisid meil ka kahed külalised. Esiteks tulid meile paariks päevaks külla Ken ja Karl, kellele ma näitasin Haifat. Väga midagi rohkemat ei teinud, aga tore oli jälle külalisi vastu võtta ja giidi mängida.
Nüüd novembri lõpus käisid meil külas Mannu ja Kairi. Nad olid Iisraelis nädal aega ja meie juures kaks ööd. Mina käisin nendega lisaks Haifale veel ka Jeruusalemmas ja Mannuga Tel Avivis ringi. Sai jällegi palju giidi tööd teha (hakkan juba päris osavaks selles saama, seega kes meie aasta lõpu poole veel meile külla tuleb, saab üha parema giiditeenuse) ja minu jaoks uue kohana käisime läbi ka Betlemmast. Seal vaatasime peamiselt siis Kristuse sünnikirikut. Päris naljakas oli sellises riigis kohata ka jõulukuuske (küll tehislik), mis oli vist suhteliselt hiljuti kiriku ette platsile üles seatud, sest teatavasti üldiselt siin riigis jõule ei peeta. Kirikus nägime ka kohta, kus Jeesus väidetavalt sündis.

Ilm on aga siinmail ka päris jahedaks tõmbunud. Vihma pole küll sadanud (sellest tulenevalt olid siin väga suured tulekahjud eelmisel nädalal, vaata ka eelmist postitust), kuigi seda lubab alates homseks kolm päeva järjest teha, aga külm on küll. Tuuline oli ja külm. Eriti Jeruusalemmas, kus tundsin juba väga puudu kinnastest. Mere ääres (Tel Aviv ja Haifa) päris nii külm ei olnud ja tuule vaibudes oli päikse käes isegi soe. Tundub, et selline vaheldus siin käibki. Kui päikest ei ole ja on tuuline, siis on päris jahe, aga tuulevaikuses ja päikse käes on soe. Riietust on igastahes keeruline valida, vähemalt meil. Kohalikud on loomulikult oma paksud talvejoped ja -mantlid välja võtnud ja käivad rahulikult nendega ringi. Ja lumesaabastega. Lund pole kuskil.
Külmusele annab juurde kindlasti ka see, et ruume ei köeta. Kui väljas on 8 kraadi sooja, siis on seda ka majas sees ja see on asi, millega me kindlasti siin harjunud ei ole. Õnneks Technionis raamatukogus siiski pandi konditsioneerid kütma ja seal oli isegi talutav olla. Annelil kabinetis ei ole esiteks nii efektiivset konditsioneeri ja neil on ehituse tõttu paljud uksed-aknad igalt poolt lahti, mis takistab soojuse püsimist siseruumides.

Lisaks käisime me Technioni rahvusvahelistele üliõpilastele mõeldud tuuriga ka Kaisareas, kus on roomaaegse linna (ja sadama) varemed. Tegemist oli siis suhteliselt tüüpiliste roomaaegsete varemetega, huvitav oli see, et tegemist oli sadamaga. Kaisareas peaks saama ka snorgeldades vee all sadama varemeid ka näha, aga see jääb küll kevadet ja soojemat merevett ootama.
Sama tuuriga viidi meid ka ühte väiksemapoolset linnakest Yaakov Zichron'i vaatama. See oli selline mõnus pisike linnake, mis paistis (vähemalt peatänav, kus oli palju poode ja kohvikuid ja restorane) väga euroopapärane ja mõnus. Seal käisime ka ühes kohalikus väikeses perekonna veinitehases veine degusteerimas. Kuna paljud reisil olijad olid asiaadid (neid on siin Technionis üldse suht palju), siis oli päris naljakas, kuidas mõni väga vähe neid veine maitses. Aga veinid olid iseenesest head.



Nüüd ootab ees detsember ja ka sinna jagub põnevaid sündmusi, aga nendest juba edaspidi.

Tauri

Tublid jooksulised Tel Avivi ööjooksul

Jeruusalemma ajalooline makett Iisraeli muuseumis

Mannu ja Kairi on külas

Kaisarea

Yaakov Zichon

Veini degusteerimine

Iisrael põleb ehk kuidas minust sai vihma ootaja

Teisipäeval algasid Iisraelis tulekahjud. Alguses Karmeli mäe ühe külje, kohaliku veinilinna Zichron Ya'akovi juures. Inimesi evakueeriti, kohalik lasteaed põles. Kolmapäeval jätkus seal põleng, kuigi osadel inimestel lubati koju tagasi minna, kes olid teisipäeval evakueeritud. Aga oli ka uusi väikseid koldeid, üks Jerusalemmast põhjas. Eile, neljapäeval, algas kohe hommikul suurem põleng Karmeli mäel Haifa Ülikoolist lõunas. Enne lõunat olid evakueeritud Haifa Ülikool, mitmed elurajoonid ja alanud oli põleng üsna linna südames, suurimast kaubanduskeskusest Grand Canyon (see on muide sõnamäng, Canyon tähendab hebrea keeles ostukeskust ja samal ajal asub see ehitis suure mäekuru nõlval) vaid poole kilomeetri kaugusel. Suurte elumajade piirkonnas. Kustutuslennukid lendasid kogu aeg üle meie instituudi. Technioni (kus mina olen) viiv suurem ristmiks oli kinni. Inimesi evakueeriti. Naaberriikide (Küprose, Kreeka, Türgi, Itaalia, Venemaa) lennukid olid appi tulnud kustutama. Technionis hakati muru kastma (võib tunduda suht suvaline asi, aga siin ei kasteta muru kesk päeva, mitte kunagi). Pärastlõunal teatati, et hakatakse aeglaselt Technioni evakueerima. Rong Haifast Tel Avivi enam ei sõitnud, kuna Kaisarea lähedal oli tuli raudteele liiga lähedal. Spordikeskus ei vastanud telefonile, järelikult oli evakueeritud. Oli selge, et tavalist moodi koju ei saa. Kell kolm hakati meie maja evakueerima ja me läksime oma laborikaaslastega Danny autoga ära, ta viis mu Nesherisse, mis on mäest all ja kust ma sain bussiga nii koju, et ei peaks põlengukeskuse lähedalt läbi sõitma. Bat Galimis nägin evakueeritud inimeste ajutiseks öömajaks kohandatud ruume. Õhtul näitas tulekahjude kaart, et midagi põleb meist mitte enam kui kilomeetri kaugusel. Pakkisin igaks juhuks arvuti, rahakoti ja passi ühte hunnikusse ja läksin magama. Taurit polnud, ta on oma õe ja täditütrega Jerusalemmas. Hommikul ärkasin ja kõik tundus rahulik, läksin jooksma. Siit kahe kilomeetri kaugusel oli radutee ja mere vahel tulekahi. Täiesti suvalisel platsil. Mul polnud isegi telefoni, et päästeametisse helistada. Õnneks oli veel teisi jooksjaid. Vahetus läheduses oli kaks elumaja. Minut hiljem nägin kolme lennukit sinna suunas liikuvat. Kuna ala oli väike lootsin, et nad saavad selle kustutatud ja jooksin edasi, kuigi olin väga kahe vahel, kas edasi või koju tagasi. Tagasi tulles oli tuli kustutatud, tuletõrjujad veel pritsisid veidi vett ja politsei oli kohal.
Miks selline katastroof? Meil on sadanud siin tegelikult täpselt üks kord 1. novembril 10 minutit. Kohutavalt kuiv on. Eelmisel laupäeval tõusis meeletu tuul, pea 10 m/s kogu aeg. Iga väike tulekolle levib sellega väga kiiresti ja kuna tuul keerutab (kuigi on üldiselt mere suunas) siis ka halvasti ennustatavates suundades.
Võimud ütlevad, et üle poole tulekahjudest on süütamised. Kahtlustatakse mitteorganiseeritud riigivastaseid. Välja on kuulutatud, et süütamise eest on karistuseks 15-20 aastat vangistust. Levib uus termin öko-terrorism.
Muide, ma olen korra pidanud evakueeruma tulekahju pärast. Kolmandal kursusel kui kesk ööd (kell 2 või 3) läks meie vastastoas midagi põlema. Mu toakaaslane oli paanikas. Toast välja tulles ei näinud mitte midagi. Suitsu oli nii paksult. Ma tunnen südamest kaasa kõigile, kes on evakueeritud, kelle kodu ei ole enam või kelle kodu juures on suitsukahjustused. Üldiselt on terve linn suitsu mattunud. Haiglasse on õnneks satunud alla 100 inimese ja neist üks vajas natukene rohkem ravi. Kõigil juhtudel oli suitsukahjustuste kahtkus. Evakueerijad on teinud väga head tööd.
Vihma lubab mitte enne kolmapäeva, kõige tõenäolisemalt neljapäeval. Ma pole kunagi vihma oodanud. Nüüd ootan. Palun tule ja saja meie peale. Kasvõi kõik need kolm päeva, mida ilmajaam maksimaalselt lubab.

Kes tahab videot vaadata, siis siin on link. Uudiste allikana seda lehte ei saa usaldada, aga video on ehtne.
https://www.facebook.com/ISRAEL.TRUTH/videos/1340582935954453/

Ilmateade

Sügis  on nüüdseks üritanud saabuda kolm korda. Esimest korda proovis ta tulla septembris, kui ühel hommikul sadas vihma umbes 5 minutit ja järgmisel päeval oli kõva tuul ja temperatuur veidi langenud (siiski mitte alla 26 kraadi Celsiuse skaalal). Kolm päeva hiljem oli kõik back to normal. Uuesti üritas sügis tulla eelmisel nädalal, kui temperatuur tõesti langes (päeval 25 kraadi, üks päev oli vist isegi 24), oli tuult ja üksõhtu ka vihma. Reedel oli aga taas 30 kraadi ja päike kuumas korralikult. Tõsi UV-indeks oli langenud 10-lt 5-le ja päevitamise eesmärgil polnud meil rannas midagi teha. Võrdluseks, Ilmateenistuse andmetel on Eestis UV-indeks juunis-juulis üle 6.
Sellel nädalal sügis aga tõepoolest saabus. Tegelikult oleks korrektsem tõesti öelda vihmahooaeg. Eile tuli alla esimene suurem vihm. Mis kestis küll umbes 10 minutit, aga vett tuli alla korralikult. Suur vihm tabas eelmise nädala lõpus ka Eilatit. Tekkis korraliku üleujutus, mis sulges lennujaama. Kokku tuli taevast alla 32 mm sademeid, mis on 4 mm rohkem kui Tartus keskmiselt terve märtsiga! Meile on öeldud, et kui õige vihm tuleb siis peame me ka üleujutuseks valmis olema (eriti kuna elame mere ääres ja mäest all). Tõin septembris kodus käies oma kummikud kaasa. Nt detsembris on oodata kaks korda rohkem sademeid kui Tartus augustis (statistika järgi kõige vihmasem kuu). Väidetav suur erinevus on aga see, et siin võib see maha tulla üsnagi lühikese ajaga. Eilse järgi otsustades on see päris tõenäoline.
Kohe pärast vihma olid ka päris korralik tuul ja lained. Tänaseks olid alels jäänud ainult lained. Kui surfajaid on siin üldse päris palju, siis nüüd on neid kohe väga palju.
Pärast vihma langesid ka temperatuurid. Öiseid temperatuurid on langenud alla 20 kraadi (üks ennustus näitab isegi 13 kraadi, mida tundub täna raske uskuda).  Päeval näitas täna küll termomeeter üle 20 kraadi, kuid tunne oli suhteliselt sügisene. Nagu kodus esimesel septembrinädalal. See klapib üsna hästi muidugi ka sellega, et siin hakkas (üli)kool eelmisel nädalal. Õue minnes tuleb nüüd juba pikad püksid ja kampsun kasutusse võtta. Muidugi Eestist tulijatele võime nii palju lohutuseks öelda, et teie jaoks on siin hetkel ilmselt ikka pigem soe.

Suured lained ja surfajad

Sukkot Jeruusalemmas

Sukot on juutide nädalane püha, kus nad meenutavad pöördumist Egiptuse orjapõlvest tagasi Iisraeli aladele. See on neile ka üks pühadest, kus soovitatakse teha palverännak Jeruusalemma. Seetõttu mõtlesime ka meie, et kus ikka mujal olla, kui pühade ajal Pühas linnas. Meie küll seetõttu, et näha kuidas usklikud juudid Jeruusalemmas pühasid tähistavad. Meid hoiatati küll, et ei ole hea minna sellel ajal Jeruusalemma, sest seal on nii palju rahvast. See oli meile veel ka üks põhjus, miks just minna.

Me läksime sinna keset nädalat (varem olime käinud nädalalõpus) ja üldiselt oli rohkem rahvast küll. Uuslinna tänavatel sellest nii palju küll aru ei saanud, inimesi oli, aga mitte lõpmata palju, vähemalt alguses. Esimese asjana käisime me seekord vanalinna tuuril. Kuna Marie oli meile öelnud, et tema käis Jeruusalemma vanalinna tasuta tuuril, siis mõtlesime ka meie minna vaatama, mida põnevat seal räägitakse, sest ega me selle vanalinna kohta midagi nii väga ei teadnud. Tuur oli väga vahva. Ühtegi kohta sisse ei mindud, aga oligi tore jäi aega rohkemaid kohti näha ja uusi asju õppida. Käisime läbi kõik vanalinna neli kvartalit: armeenlaste kvartalis nägime protestantlikku kirikut, kus peamiselt käivad skandinaavlased (soomlaste ehtiatud) ja messiaanlikud juudid (inimesed, kes on sünnilt juudid ja kes elavad juudireeglite järgi, aga arvavad, et Jeesus oli messias. Teised juudid neid juutideks ei pea) ning Süüria ortodoksi kirikut, kus (osade allikate kohaselt) toimus püha õhtusöömaaeg. Juudikvartalis viidi meid läbi Cardo varemete (roomaaegne peatänav) Hurva sünagoogi juurde (kus me olime kolm aastat tagasi käinud, aga mis oli meil ununenud). Samuti näidati meile vaateid Nutumüürile. Moslemikvartalist käisime ainult mööda turutänavaid kuni kristliku kvartalini, kus näidati Püha Haua kirikut ja erinevaid kristlikke koole. Kestis see tuur 2 tundi ja kogu selle aja rääkis giid loomulikult juurde ajaloost, praegusest olukorrast ja muust huvitavast (nt et korra sadas Jeruusalemmas nii palju lund, et linn oli mitu päeva kinni, sest keegi ei saanud lume tõttu ei sisse ega välja). Soovitame seda tuuri kindlasti kõigile, kes tahavad vanalinnast kiiret aga üpris põhjalikku ülevaadet saada.

Õhtul käisime veel Nutumüüri tunnelites, kus Anneli veel käinud ei olnud. Seal saime veel põnevat Jeruusalemma vanemast ajaloost teada. Samuti käisime õhtul veel Nutumääri enda ääres. Vaat seal oli nüüd tõesti palju rahvast. Palju palju usklikke (eriti ultra-ortodoksseid juute oma silmatorkava riietusega) ja vähe turiste (tavaliselt on turiste küll rohkem, mina seekord nägin ainult paari meest, kes kippat (juudimütsike) ei kandnud. Uus tähelepanek meie jaoks olid ultra-ortodoksed juudid, kes kandsid karvaseid ümmargusi peakatteid (giid ütles, et see tähistab lihtsalt seda, et nad on algselt Leedu aladelt pärit juudid). Müüri ääres kõik palvetasid, nii lapsed, noored kui vanad, ja see oli väga äge vaatepilt.

Sööma läksime õhtul turule. Nimelt, kui õhtul turumüüjad oma putkad kinni panevad, pääsevad löögile igasugused erinevad söögikohad, baarid ja kohvikud, mis samuti turul asuvad. Nad on küll tavaliselt ka päeval lahti, aga siis on nad vähem välja paistvad ja nende juures on päeval vähem ruumi. Õhtul oli seal aga väga äge. Kui me sinna jõudsime, siis osad müüjad alles panid oma putkasid kinni, osad paarid tegid ennast lahti, inimesi oli tunduvalt vähem kui päeval ja seega oli kõik nii palju tühjem. Turg muutus hoopis teistsuguseks kohaks.

Teisel päeval (ööbisime Jeruusalemma Abraham hostelis, mis oli ka hea ja odav. Võib-olla mitte nii hea kui Tel Avivi oma, aga siiski hea) käisime esiteks vaatamas Jeruusalemma suurt sünagoogi. Iseenesest on see üpris uus ehitis, aga ta on, nagu nime poolest võib arvata, Jeruusalemma suurim. Meie jaoks oli see esimene kord sünagoogis sees käia. Üpris üllatav oli ta seest, üldse mitte selline, nagu on kirikud. Pigem nagu kontserdisaal.
Veel käisime Iisraeli muusemi juures (seal peaks olema kõike, mida üks muuseum üldse näidata saab) ja Knesseti (Iisraeli parlament) juures. Taustainfoks on huvitav teada, et Iisrael peab oma pealinnaks Jeruusalemma ja seetõttu on kõik valitsemisasutused seal. Rahvusvaheline kogukond aga seda ei tunnista (peamiselt seetõttu, et Iisraeli jaoks on Jeruusalemm jagamatu, aga teiste riikide jaoks on Ida-Jeruusalemm Palestiina osa) ja seetõttu on kõikide riikide saatkonnad Iisraelis Tel Avivis.
Samuti viis meid tee läbi ühe roosiaia ja loomulikult käisime turul, kust me alati asju kaasa ostame.

Kujutus kunagisest Cardost

Vaade Nutumüürile

Palvetamine nurumüüri ääres

Turg õhtul

Väike baar turul

Sünagoog seest

Sünagoog

Knesset

Karvane ümmargune mütsike

Eilat

Suured pühad on siin kohe-kohe läbi saamas, aga meie jõudsime pühade vahepeal veel ära käia Iisraeli kõige lõunapoolsemas linnas Eilatis. Linn asub kaugel (5-6 tundi autosõitu) kõrbes. Õnneks saime me sinna Anneli töökaaslase Tatjana ja tema abikaasa Dimaga koos, seega bussimajandus jäi õnneks ära.

Eilat on Iisraeli tõeline kuurortlinn. Ranna ääres väga palju suuri ja uhkeid hotelle, lennujaam otse kesklinnas ja väga väga palju inimesi. Kuna olid pikad pühad, siis ei olnud meie ainukesed, kes arvasid, et on hea aeg Eilatisse puhkama sõita. Neid inimesi, kes nii mõtlesid, oli palju. Kuna ilmad on soojad ja kuivad olid väga paljud kohalikud läinud randa telkima. Nii oli suurem osa avalikust rannaäärest linna kõrval järjest ja paksult täis telke, kus inimesed toimetasid. Iseensest pole midagi imestada, et inimesed pigem seal telgivad, sest hinnad on kallid. Olgugi, et meie ööbisime ühes suhteliselt odavas hostelis (HI Hostel- mis tegelikult oli väga mõnus hostel, soovitame), oli ta siiski tunduvalt kallim kui hostelid, milles me oleme Tel Avivis või Jeruusalemmas ööbinud (isegi arvestades seda, et Eilatis on kõik asjad käibemaksuvabad). Ei teagi, miks Eilat kohalikele nii väga meeldib, ilm oli suhteliselt sama, mis mujal Iisraelis (tõsi, natuke soojem oli, praegu oli seal umbes selline, nagu mujal oli kesksuvel) ja ka merevesi on suhteliselt sama, pigem on seal kehvemad rannad (kivised ja neid on vähem). Samas ei saa eitada, et meres endas on tunduvalt ilusam.

Põhjus, miks Tatjana ja Dima näiteks seal käivad, on sukeldumine. Nimelt, et hoida vabalt sukeldumise litsentsi, pead sa iga poole aasta tagant sukeldumas käima. Kuna Eilati äärne Punane meri on maailmas üks põhjapoolsemaid kohti, kus elavad korallid, siis on seal tõesti, mida vee all vaadata. Kuna pakutakse ka nö "sissejuhatavaid sukeldumisi", siis saime ka meie sukeldumises maigu suhu. Ja see oli tõesti vägev. Värvikirevad korallid, igasugustes erksates, kahvatutes, neoonvärvides erinevate kujudega ja suurustega kalad olid tõesti vaatamist väärt. Alguses oli küll hirmutav mõte pool tundi veel all veeta, et kuidas ikka selle hingamisega saab ja kas ikka kõrvad lukku ei lähe jne. Alguses loomulikult seletati meile kõik ära, kuidas käib, kuidas ennast aidata, kui vesi kuskile sisse tuleb jne. Kummalgi meist oli ka täitsa oma instruktor, kes meid läbi vee kaasa vedas nii, et ise ei pidanud väga midagi tegema. Hingamine oli alguses harjumatu. Kuna nina oli kinni, siis võttis hetke aega kui sai käppa ainult läbi suu hingamine. Aga tuli täitsa kenasti välja. Samuti sukeldusime ainult 6 meetri sügavusele ning ettevaatusabinõusid kasutades ei juhtunud ka kõrvadega midagi. Igastahes kindlasti soovitan, kui vähegi võimalust on. Eestis ma küll ei tea, kui palju vees vaadata on, aga soojades vetes on vaatamist oi kui palju.

Lisaks sukeldumisele sai Punases meres ka snorgeldatud. Ei olnud küll minu jaoks nii äge kui sukeldumine, aga nägi ka pinnalt nii palju ägedaid kalu ja koralle. Seega ilmtingimata ei pea sukelduma, et seda veealust ilu näha. Snorgeldasime seal paaris erinevas kohas ja oli ka see väga vahva.

Üks hommikupoolik kulus meil ka muuseumi külastuse peale. See ei olnud küll päris tavapärane muuseum, sest eksponaatideks olid kalad ja muud veeloomad. Näiteks sai vaadelda ujuvaid suuremaid ja väiksemaid merikilpkonni (Annelile nad väga meeldisid), minna mööda toru läbi suure haide akvaariumi (peamiselt väiksemad haid, igasuguseid raid ja jällegi väga palju igasuguseid värvilisi soojavee kalu) ja vaadata väiksemates akvaariumites elavaid haruldasemaid veeloomi (sh nt merihobud ja meritähed). Eraldi ekspositsioon oli Amazonase elustikust piraajade, anakonda, väikeste krokodillide ja muude loomadega. Kõige suurem vaatamisväärsus selles muuseumis oli aga veealune observatoorium. Vaateruumid olid seal samuti umbes 6 meetri sügavusel ja seal sai siis ise täitsa kuiv olles uurida elustikku Punases meres. Kuigi põhimõtteliselt olime me seda elustikku juba sukeldudes näinud, siis selle observatooriumi juures oli rohkem koralle ja seetõttu ka rohkem kalu, seega ka see oli väga põnev. Kõige põnevam oli see loomulikult seal lastele, kes ise veel sukelduda ega snorgeldada ei saa, nemad olid seal väga õhinas.

Lisaks käisime korra ka lähedal kõrbes matkamas Punases kanjonis. Seal sai veidi ronida ja ka seal oli päris äge värvide mäng, kus vahelduvad punased mäed ja kaljud kollaste mägede ja kaljudega. Võtsime ette plaanitust suurema ringi (vahetult enne päikeseloojangut), mis lõppes korraliku ronimisega, nägime iibiseid ja lõpuks nägime veel loojangu kõrbes ka ära.

Õhtuti jalutasime peamiselt rannapromenaadil koos kõikide nende teiste inimestega, kes Eilatisse olid tee leidnud. Sõime jäätist ja jogurtit ja vaatasime, kuidas inimesed lõbustuspargi aktraktsioonide peal närvikõdi otsisid.

Kokkuvõttes oli reis äge. Kuigi leidsime, et väga palju rohkem seal Eilatis nüüd teha ei olegi, mida me juba tegime, siis äkki satub sinna veel, sest sukelduda ja snorgeldada võiks veel küll.

Sulekdujad kuulavad hoolega instruktorit

Valmis vette minekuks

Kohe-kohe vette

Tauri ujub kaladega

Kilpkonn

Punane kanjon

Korall

Eilati promenaad

Sukeldujad intruktoritega

Punane meri

Näide tüüpilsest hotellist - suur

Päikseloojang kõrbes

Telgid rannas ja nii kilomeetreid