pühapäev, 14. august 2016

Valge linn

Tervist!

Sellel nädalavahetusel oli meil ees külaskäik Tel Avivi, mis on Iisraeli ärikeskus ning välisriikide jaoks ka Iisraeli pealinn (Iisrael ise peab oma pealinnaks Jeruusalemma, rahvusvaheliselt aga seda ei tunnustata. Seetõttu on ka riikide saatkonnad peamiselt Tel Avivis.)

Esimene asi meie päevaplaanis oli külastada veekeskust ja sinna me reedel hommikul kohe suundusimegi. Oli suhteliselt kallis aga me otsustasime siiski minna vaatama, kuidas on. Kuna me läksime kohe hommikul vara, siis ei olnud seal veel kõige rohkem inimesi, kuid päeva jooksul tuli ikka juurde ja juurde. Veepargis olid torud ja liumäed, kust sai alla lasta ja see oli päris tore. Kuna kahjuks oli seal palju inimesi, seega pidevalt pidi järjekorras ootama, et kuskilt alla lasta. Mõnes kohas vähem, mõnes rohkem. Ja ega seal lisaks torudele nüüd midagi väga palju rohkem teha ei olnudki. Oli ka üks tava bassein (mitte ujumiseks aga lihtsalt hulpimiseks) ja veel mõned lastebasseinid. Kuna me väga palju järjekordades oodata ei viitsinud, siis ei olnudki meil seal väga palju rohkemaid alternatiive. Euroopas veekeskustes käies on ikka tunduvalt rohkem seal tegevusi. Aga eks siin käiaksegi teistmoodi. Tullakse suure perega, võetakse kaasa kõikvõimalikud pikniku tooted ja veedetaksegi seal keskuses terve päev. Seda ma küll väga ette ei kujuta, kuidas ma viitsiksin seal tervet päeva veeta, aga siin on see tavaline. Samuti veendusime me kohalike inimeste oskamatuses järjekordades seista. Pidevalt trügitakse, küll väiksed lapsed, küll noored, küll täiskasvanud, küll vanad inimesed. Pidevalt.

Järgmine peatus oli turg. Tel Avivi peaturg on eriline selle poolest, et seal on tõesti segamini toiduasjad ja riided/suveniirid/nipsasjad. Kuna tegemist oli reede pärastlõunaga, siis oli seal jällegi palju rahvast. See on alati põnev käia mööda turgu ringi ja vaadata, mida pakutakse. Reedeti on peaturu kõrvaltänavas ka käsitöö turg, kus kunstnikud ise müüvad oma tooteid. Seal oli igasugust käsitööd: maalid, ehted, pehmed kaisuloomad, praktilised esemed jpm. Väga ägedad asjad olid.

Õhtul käisime me veel ka linna peal jalutamas ja rannas ujumas. Praegusel ajal oli seal randades ikka väga palu rohkem rahvast. Isegi nii õhtul, kui meie seal käisime, ikka inimesed ujusid, võtsid päikest, mängisid pallimänge.Samuti oli meil välja vaadatud õhtusöögi koht, mis pidi Tripadvisori järgi olema Tel Avivis nr 1. Anneli ootas juba väga, et saaks kuskil väljas süüa. Üldiselt oleme me siin väga vähe väljas söömas käinud ja kui siis peamiselt falafeli kohtades, mis on rohkem nagu tänavatoit. Kuigi Tripadvisoris oli soovitatud koht enne kinni panna, siis me seda ei teinud, aga õnneks ikka koht baaris meile leidus. 10 minutit hiljem olid muidugi kõik kohad kinni ja meil vedas, et me piisavalt vara läksime. Koht ise oli suhteliselt pisikene. Baaris oli kohti 14 inimesele ja laudades umbes samapaljudele. Samas mahus sinna restorani tööle pealt kümne inimese (see kui palju siin igal pool töötajaid on, on muidugi täiesti omaette artiklit väärt). Atmosfäär oli seal tõesti väge äge. Toit see eest aga oli pigem selline tavaline ja aasta toidu elamust ei jätnud.

Me ööbisime Tel Avivi Abraham hostelis. Seda peab aga küll nüüd kiitma. Väga mõnus hostel on. Kenad toad, sõbralikud töötajad, ühisköök, kus saab süüa teha, teed ja kohvi keeta, suur lounge, baar, äge katuse terrass, mõnus hommikusöök. Ühesõnaga üks igati korralik ja tore hostel, Kui peakside sattuma Tel Avivi või Jeruusalemma, siis soovitame kindlasti seal ööbida, hinnatase on ka väga hea. Meie igastahes jäime väga rahule. Nende hostelite juurde kuulub ka reisifirma, kellega saab erinevaid Iisraeli, Jordaania ja Egiptuse reise teha. Nad pakuvad nii ühepäevaseid reise lähiümbruses kui ka pikemaid mitmepäevaseid.

Laupäeval läksime ennelõunal ühele tasuta tuurile. Tegemist oli arhitektuuri tuuriga, mis peamiselt keskendus Bauhaus'i stiilile. Alguses räägiti meile üldse, kuidas Tel Aviv alguse sai (ta on päris noor linn, 19 sajandi lõpust) ja siis me käisime mööda ühte peatänavat, kus meile tutvustati erinevaid stiile 20ndatest (peamiselt eklektiline stiil) ja 30ndatest (Bauhaus). Mulle väga see tuur meeldis. Üldiselt võiks igas linnas sellise tuuri läbi teha, sest pärast seda hakkasime kohe ümbrust ja maju teistsuguse pilguga vaatama ja nägime elemente, mida varem poleks küll tähele pannud.
Samuti tutvustas giid meile süsteemi, kuidas paljud vanad majad restaureeritud on saanud. Nimelt, iga pilvelõhkuja ehitamisega, peab ehitaja restaureerima ühe vana maja. Kuna Tel Aviv (ja eriti see piirkond, kus meil tuur oli ja kus peamised pilvelõhkujad asuvad) on kallis linn elamise poolest ja nõudlus on suur, siis tasub see ka ehitajatel ära. Äge on see, kuidas restaureerimine käib. Alles peab jääma kindlasti vana fassaadi osa, seega kõik muu majast võetakse ära ja jäetakse maja väline karp alles. Siis tõstetakse maja üles ja kaevatakse maja alla suur-suur auk, et teha sinna parkla (parkimine on Tel Avivis suur probleem). Siis see maja seisab seal õhus postide otsas, kuni alt kõik tehtud saab. Siis tehakse maja ka korda. Seest võib teha selle ükskõik milliseks ning juurde võib lisada ka korruseid (kuna ruumi on vähe, siis seda peaaegu alati ka tehakse). Tulemuseks on, et ajaloolised majad saavad taastatud, näevad kenad välja, samas on ka funktsionaalsed.

Järgmiseks oli plaan minna loomaaeda. Kuna aga oli laupäev, siis tavalised bussid siin riigis ei sõida, aga loomaaed ei ole ka päris kesklinnas. Õnneks on Tel Avivis olemas ühistaksod sherutid. Mis põhimõtteliselt on nagu meie marsad. Neil ei ole aga kindlat väljumiskellaaega. Lähevad siis, kui piisavalt inimesi bussis on. Neile saab ka tänaval igal hetkel lehvitada, et nad sind peale võtaks (kuigi nad on tihti täis) ja igal pool paluda, et nad sind maha laseks. Üks sheruti liin läks õnneks päris loomaaia lähedale, seega saime isegi sinna mindud.
Loomaed ise on kaheosaline. Üks osa on nagu tavaline loomaaed ikka, loomad puurides või suuremates aedikutes. Seal olid näiteks erinevad ahvid, kaelkirjakud, elevandid, tiiger jne.  Teine osa oli safari. See oli päris äge. Üldiselt minnakse sinna oma autoga ja sõidetakse safaril ringi, kuid kuna meil autot polnud, siis meie saime ka bussiga sõita ja loomi vaadata. Seal oli palju sebrasid, aga ka gnuud, jõehobud, ninasarvikud, falmingod ja palju muud. Eraldi aedikus oli ka üks lõvipere. Lõvid olid väga rangelt teistest eraldi suures aedikus, kuhu sai läbi kahekordsete väravate sõita ning seal sees olid nad veel omakorda elektrikarjuse taga. Meile tundus seetõttu, et siinsed inimesed ei oska väga keelde järgida ja käske täita (nt ühed viskasid šimpansitele banaane, kuigi on igal poool palju silte, et loomi toita ei tohi).
Väga palju erinevaid loomi oli ja üldse oli väga äge loomaaed. Igal pool jalutasid ringi lahtiselt kanad ja kuked ning samuti oli igal pool igasuguseid erinevaid linde, kelle jaoks on see loomaaed peatus nende rännuteel põhja-lõuna vahel. Tasus kindlasti külaskäiku.

Õhtuks enne rongi peale minekut oli meil veel plaanis minna ühele moodsale siseturule, et seal ringi vaadata ja õhtust süüa. Kahjuks oli see kohalejõudes just kinni pandud, kuigi koduleht ja kõik muu oli meile öelnud, et see on kella 23ni lahti. See oli natuke pettumus, aga saime hakkama. Jalutasime siis veel ringi selle turu piirkonnas (ajalooliselt sakslaste piirkond) ja läksime edasi rongijaama ja sõitsime pärast pikka ja väsitavat reisi jälle koju.
Tel Avivi pilvelõhkujad,

Toru, mis hõlmas paari meetrit vabalangemist

Anneli tuleb vikerkaarest alla.

Kollased torud olid kõige kiiremad.


Anneli ja Tel Aviv. Hosteli katusel.

Ja nii see maja augu kohal seisabki. Ja need traktorid ei ole miskid pisikesed mängu traktorid.

Tänavalt ei ole kohe midagi aru saada.

Restaureeritud bauhaus kahe lisa korrusega

Laupäevane tühi turg

Jõehobud varjuvad kuuma eest

Puuvilja nahkhiired. Sellised siis olid vast ka matkal koopas.

Anneli ja kaelkirjakud

Jalutavad linnud

Lõvipere.

Sebrad ja jõehobu

Ninasarvik

neljapäev, 11. august 2016

Matkamas

Olenemata sellest, et me viimasel ajal väga postitusi teinud ei ole, on meie aeg siin siiski tegusasti möödunud. Nimelt oleme me nüüdseks veel kaks korda matkamas käinud. Siinne ümbrus on Carmeli mäe tõttu matkaradu täis ja me oleme võtnud plaani umbes üle nädala kuskil matkamas käia.

Nendest kahest esimene kord pidime me lausa pikamaabussiga sõitma (kuigi mitte väga palju linnast välja), et matka alguspunkti Ein Carmel'i jõuda. Seal me nägime tee peal palju-palju banaaniistandusi mäe jalamil. Ei olnudki varem banaanitaime nii lähedalt näinud. Matka alguses ja lõpus asub UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluvad koopad, kust on leitud umbes samal ajal elanud Homo Sapiensi kui ka Homo Neandertalensis jäänuseid. Matka lõpus käisime me koobastes ära ja päris võimsad ikka. Suures koopas, kuhu sai ka sisse minna, oli isegi videoinstallatsioon sellest, kuidas ürginimesed nendes koobastes elasid. 
Matk ise oli ka vahva. Oli (männi)metsa vahelist jalutamist, kus päike liiga ei saanud teha, rada pakkus vahepeal ilusaid vaateid maale ja merele ja nägi põnevaid kohti. Näiteks oli raja ääres koobas, kus elavad puuvilja-nahkhiired. Kuna me enne matka loeme rajakirjelduse läbi, siis me teadsime, et selline koobas tuleb ja oskasime nahkhiiri sealt otsima minna. Üldiselt oli küll veidikene kõhe, kui koopas järsku suureks huikamiseks läheb ja nahkhiired pea ümber lendama hakkavad (puuvilja-nahkiired on veel ka suuremad kui tavalised nahkhiired) aga vägev sellegi poolest. Sain ka isegi paar enam-vähem pilti. Matka viimane osa oli mitte-nii-toredal rajal mööda teravaid kive kuid ei midagi kontimurdvat.

Teine matk algas ja lõpes Yaguris. Sinna saime ka linnaliinibussiga. Pool seda rada kulges mäe otsa mööda orupõhja kuivas jõesängis ehk wadis. See osa rajast oli kõige ägedam, sest tegemist oli ka veidi ronimist vajava rajaga. Suuremates ronimiskohtades olid ka kalju sisse löödud metallaasad, et oleks parem astuda, kuid paljude väiksemate puhul pidi ise vaatama, kuhu jalg panna ja kust käega tõmmata. Kuuldavasti väga palju siin selliseid ronimisega radu ei ole ja nendest mis on, peakski see olema kõige suuremat pingutust nõudvam. Meile mõlemale see väga meeldis. Plusspunktid olid loomulikult jälle sellest eest, et kuna tegemist oli orupõhjaga, siis kaitsesid puud kõrvetava kuuma eest. Huvitav oli vahepeal eest leida autovrakke. Peamiselt olid kõik väga vanad ja silmnähtavalt kaua seal orus konutanud. Kuna natuke ülevamalt poolt läks läbi ka kruusatee, siis meie jaoks tundus kõige loogilisem seletus, et mingil põhjusel on aegade jooksul umbes 4-5 autot teelt välja sõitnud ja üpris sügaval orupõhjas oma puhkepaiga leidnud. Ju siis ei olnud ka mõttekas/võimalik neid autosid sealt ka välja lohistada. 
Alla tulime mõõda mäekülge mööda pikka ja väänlevat serpentiini. Vahepeal juba tundus, et serpentiin teeb lihtsalt ringe mööda nõlva ja allapoole ei tulegi, aga mäejalamile me siiski lõpuks jõudsime. 

Kusjuures mõlema matka kindlad osad asusid a Israel Traili (Iisraeli rada) peal. See on nimelt matkarada, mis läbib kogu Iisraeli Punase mere äärest Eilatist kuni täitsa põhjas Golani kõrgendikel Süüria piiri äärde. Pikkuseks umbes 1000 km ja läbib kõik erineva loodusega alad Iisraelis: kõrbe, mägise ala, ranniku, põhjapoolsed alad ja põllumajanduslikud alad Golani kõrgendikel. Päris äge rada tundub, kuuldavasti suhteliselt keeruline läbida (eriti kõrbe osa), aga inimesed teevad.


Esimese matka pildid
Nii kasvab siin banaan, maailma suurim rohttaim. Täpset võrgu otstarvet ei tea.


Õnnelik matkasell

Metsik armas kaktus

Koobas nahkhiirtega

Stiilinäide matkarajast

Anneli ja kalju

Siit koopast on leitud nii Homo Sapiensi kui Homo Neandertalensis jäänuseid

Ajaloohuviline

Suurem koobas

Õitsev kaktus
Banaan

Teise matka pildid

Vaade mäele, org jääb vasakule äärde

Nii see algas
Anneli näitab ette, kuidas käib
Leia Anneli üles, ta on päris kõrgel 
Anneli läheb üles
Sealt me tulime

Auto metsas

Vaade, taamal Haifa äärelinnad 
Seal all me jalutasime



esmaspäev, 8. august 2016

Siin ikka juhtub...

Kõik algas sellest, et neljapäeva õhtul otsustas mingi tüüp oma jalutut kodulooma (loe: tundmatut sorti suurem madu) mööda meie tänavat jalutada. Mille peale sai Anneli loomulikult talle omase paanikahoo (Anneli kardab täiesti paaniliselt jalutuid olevusi, va vihmausse). Õnneks istusime seda nähes parajasti rõdul ja asi polnudki kõige hullem. Kui paanika oli veidi jahtunud ja me otsustasime õue jalutama minna, siis selgus et tüüp on ennast oma lemmikloomaga peaaegu meie maja ette parkinud. Järgnes uus paanika.

Jõudis mõni päev rahulikult mööda minna kui täna öösel kell 3:40 ärkas Anneli veidra suitsuhaisu (mitte lihtsalt selline tubakasuits või kõrbevad praekartulid aga ikka nagu päris põlemise hais) peale üles. Esialgu ei saanud Anneli hästi aru mis toimub, sest meie korteris tundus kõik nagu korras olevat ja naabrite juures ka. Siis aga ärkas Tauri, kes kuulis veidraid hääli ja tundis ka suitsu lõhna. Veidi rohkema otsimise tulemusena selgus, et otse meie akende all põleb suure lahtise leegiga auto. Selgituseks, miks Anneli sellest kohe aru ei saanud on see, et siin on akendel reeglina aknakatted ja kui need all on (ja all peavad nad olema, sest sa tahad ennast lisaks kuumale, mida öösel tõsi pole, kaitsta ka potentsiaalsete varaste eest, mida ma saan aru siin ikka on), siis ei paista neist just eriti palju läbi. Lõppkokkuvõttes põles üks auto maha (õnneks mingit olulist plahvatust ei toimunud) ja ühe auto tagumine osa sulas veits üles, meie rõdud kattusid mõlemad musta tahmaga ja õues kuivanud riided lähevad uude pessu. Mis jääb müstikaks on see, (1) kuidas teadsid tulla tuletõrjujad kuna omanikku ega ka märkimisväärseid pealtnägijaid polnud kuskil näha ja (2) mis väest see auto põlema läks. Üldiseks kommentaariks: autode põlengud ei ole siin haruldased, kuna selle temperatuuri juures, mis siin suvel valitseb piisab kõige pisimast initsiaatorist, kasvõi staatilisest elektrist. Sellised tulekahjud toimuvad aga enamasti päeval, kui on temperatuur kõige kõrgem.

 Anneli ja Tauri

laupäev, 6. august 2016

Riietusest

Hei-hei!
Ma üritan anda ülevaate sellest, kuidas mulle tundub kohalik riietumise ja jalanõu kultuur.
Esimeseks märksõnaks on see, et peaaegu absoluutselt kõike võib leida. Kuna siin (eriti just Haifas) elavad külg külje kõrval väga erinevate uskude ja kultuuride esindajad siis on siin tänavapilt väga kirju. Usu esindajatega on ka see lugu, et neid nö tasemeid on siin päris mitmeid. Kui minna Hadaris õigesse piirkonda on võimalik näha ultraortodokseid juute, kes kannavad samu riideid, mis paarsada aastat tagasi. Meestel on peas must kõvakübar, pikk kuub ja kõik usumärgid küljes. Naiste riietus on üldiselt natukene vähem „eriline“ aga mänedel juhtudel on ka nemad kaetud peaga (barett, mille sees on juuksed, või kübar), pikkade mustade või valgete varrukatega pluus, poolpikk seelik ja läbipaistmatud sukad. Ultraortodoksete puhul on üheks märksõnaks ka vanaaegses stiilis jalanõud, mis näevad välja, nagu nad tahaksid jala kohe ära tappa. Meeste puhul läheb sealt traditsioonilisest riietusest järjest edasi igasuguseid nö lõdvendusi, mis lõppevad siis tavalises vabaaja riides mehega. On ka kombinatsioone tavariietus + traditsiooniline peakate.
Araablastest naistega on väga huvitav. On sisuliselt kaks varianti, kas on traditsiooniline riietus või on riietus nagu läänemaailmas. Selliseid huvitavaid vahepealseid variante, mis lääne Euroopas ringi käies näeb (poolkaetud pea ja segu erinevatest riietustest) siin peaaegu pole. Araabia mehed see-eest on aga riietuselt täiesti eristamatud.
Kuna siin on väga suur vene taustaga inimeste osakaal, siis on siin ka mõningaid vorme, mida mina seostan eelkõige just venelastega. Näiteks kannavad naised siin väga palju ja suuri ehteid. Mitte küll kõik, aga väga-väga suur osa. Mitmed suured sõrmused ja paksud ketid pole midagi ebatavalist ja enamasti kantakse selliseid asju siin igal ajal ja kohas: tänaval, trennis, rannas, jne.
Üks asi, mida siin aga üldse ei ole on viisakas riietus. Ülikonnas meest võib põhimõtteliselt tikutulega otsida ja no ei leia. Isegi need vähesed korrad kui meil on olnud asja kuhugi riigi asutusse või panka, ühtegi ülikonnas meest pole näinud. Ülikoolist rääkimata. Samamoodi on ka meie mõistes kontoririides naisterahvastega.
Oma riietuse kohta võiksin öelda, et sellest suurest kohvrist, mille ma Eestist kaasa pakkisin on umbes pool kasutu. Kõik need minu nö tavapärased Tartus tööl käimise riided vaatavad siin lihtsalt igavledes kapis ringi. Esiteks on siin enamasti liiga palav, et neid selga panna (jah ma olen veits kiiksuga ja ei taha oma lemmikpluusi selga panna nii, et ma tean, et 5 min pärast on see üleni higine). Teiseks on need üldpildis natukene liiga viisakad. Nii ma siis käin umbes ühe kolmandikuga kaasa võetud asjadest. Ja ülejäänud asjad peavad võitlema, et nädalavahetustel kuhugi välja minnes mulle silma hakata. Veel hullem lugu on jalanõudega. Ma pole oma tavapäraseid kingi veel üldse jalga saanud, va üks kord kui me käisime professori juures õhtusöögil. Valdav enamus inimesi kannab siin varbavahe plätusid. Koguaeg. Kelle töö nõuab kinnist jalanõud kannab sageli saapaid. Mõned kannavad ka spordijalanõusid. Kingi kui selliseid kantakse ikka väga vähe, peaaegu ainult nö kontorites. Ja selleks on ka hea põhjus – palav on.

Ja nii tulebki suur osa mu kaasa võetud asju kenastu augustis Eestisse tagasi, ilma et nad oleksid vahepeal ennast üldse näidata saanud.
Anneli