pühapäev, 30. oktoober 2016

Sukkot Jeruusalemmas

Sukot on juutide nädalane püha, kus nad meenutavad pöördumist Egiptuse orjapõlvest tagasi Iisraeli aladele. See on neile ka üks pühadest, kus soovitatakse teha palverännak Jeruusalemma. Seetõttu mõtlesime ka meie, et kus ikka mujal olla, kui pühade ajal Pühas linnas. Meie küll seetõttu, et näha kuidas usklikud juudid Jeruusalemmas pühasid tähistavad. Meid hoiatati küll, et ei ole hea minna sellel ajal Jeruusalemma, sest seal on nii palju rahvast. See oli meile veel ka üks põhjus, miks just minna.

Me läksime sinna keset nädalat (varem olime käinud nädalalõpus) ja üldiselt oli rohkem rahvast küll. Uuslinna tänavatel sellest nii palju küll aru ei saanud, inimesi oli, aga mitte lõpmata palju, vähemalt alguses. Esimese asjana käisime me seekord vanalinna tuuril. Kuna Marie oli meile öelnud, et tema käis Jeruusalemma vanalinna tasuta tuuril, siis mõtlesime ka meie minna vaatama, mida põnevat seal räägitakse, sest ega me selle vanalinna kohta midagi nii väga ei teadnud. Tuur oli väga vahva. Ühtegi kohta sisse ei mindud, aga oligi tore jäi aega rohkemaid kohti näha ja uusi asju õppida. Käisime läbi kõik vanalinna neli kvartalit: armeenlaste kvartalis nägime protestantlikku kirikut, kus peamiselt käivad skandinaavlased (soomlaste ehtiatud) ja messiaanlikud juudid (inimesed, kes on sünnilt juudid ja kes elavad juudireeglite järgi, aga arvavad, et Jeesus oli messias. Teised juudid neid juutideks ei pea) ning Süüria ortodoksi kirikut, kus (osade allikate kohaselt) toimus püha õhtusöömaaeg. Juudikvartalis viidi meid läbi Cardo varemete (roomaaegne peatänav) Hurva sünagoogi juurde (kus me olime kolm aastat tagasi käinud, aga mis oli meil ununenud). Samuti näidati meile vaateid Nutumüürile. Moslemikvartalist käisime ainult mööda turutänavaid kuni kristliku kvartalini, kus näidati Püha Haua kirikut ja erinevaid kristlikke koole. Kestis see tuur 2 tundi ja kogu selle aja rääkis giid loomulikult juurde ajaloost, praegusest olukorrast ja muust huvitavast (nt et korra sadas Jeruusalemmas nii palju lund, et linn oli mitu päeva kinni, sest keegi ei saanud lume tõttu ei sisse ega välja). Soovitame seda tuuri kindlasti kõigile, kes tahavad vanalinnast kiiret aga üpris põhjalikku ülevaadet saada.

Õhtul käisime veel Nutumüüri tunnelites, kus Anneli veel käinud ei olnud. Seal saime veel põnevat Jeruusalemma vanemast ajaloost teada. Samuti käisime õhtul veel Nutumääri enda ääres. Vaat seal oli nüüd tõesti palju rahvast. Palju palju usklikke (eriti ultra-ortodoksseid juute oma silmatorkava riietusega) ja vähe turiste (tavaliselt on turiste küll rohkem, mina seekord nägin ainult paari meest, kes kippat (juudimütsike) ei kandnud. Uus tähelepanek meie jaoks olid ultra-ortodoksed juudid, kes kandsid karvaseid ümmargusi peakatteid (giid ütles, et see tähistab lihtsalt seda, et nad on algselt Leedu aladelt pärit juudid). Müüri ääres kõik palvetasid, nii lapsed, noored kui vanad, ja see oli väga äge vaatepilt.

Sööma läksime õhtul turule. Nimelt, kui õhtul turumüüjad oma putkad kinni panevad, pääsevad löögile igasugused erinevad söögikohad, baarid ja kohvikud, mis samuti turul asuvad. Nad on küll tavaliselt ka päeval lahti, aga siis on nad vähem välja paistvad ja nende juures on päeval vähem ruumi. Õhtul oli seal aga väga äge. Kui me sinna jõudsime, siis osad müüjad alles panid oma putkasid kinni, osad paarid tegid ennast lahti, inimesi oli tunduvalt vähem kui päeval ja seega oli kõik nii palju tühjem. Turg muutus hoopis teistsuguseks kohaks.

Teisel päeval (ööbisime Jeruusalemma Abraham hostelis, mis oli ka hea ja odav. Võib-olla mitte nii hea kui Tel Avivi oma, aga siiski hea) käisime esiteks vaatamas Jeruusalemma suurt sünagoogi. Iseenesest on see üpris uus ehitis, aga ta on, nagu nime poolest võib arvata, Jeruusalemma suurim. Meie jaoks oli see esimene kord sünagoogis sees käia. Üpris üllatav oli ta seest, üldse mitte selline, nagu on kirikud. Pigem nagu kontserdisaal.
Veel käisime Iisraeli muusemi juures (seal peaks olema kõike, mida üks muuseum üldse näidata saab) ja Knesseti (Iisraeli parlament) juures. Taustainfoks on huvitav teada, et Iisrael peab oma pealinnaks Jeruusalemma ja seetõttu on kõik valitsemisasutused seal. Rahvusvaheline kogukond aga seda ei tunnista (peamiselt seetõttu, et Iisraeli jaoks on Jeruusalemm jagamatu, aga teiste riikide jaoks on Ida-Jeruusalemm Palestiina osa) ja seetõttu on kõikide riikide saatkonnad Iisraelis Tel Avivis.
Samuti viis meid tee läbi ühe roosiaia ja loomulikult käisime turul, kust me alati asju kaasa ostame.

Kujutus kunagisest Cardost

Vaade Nutumüürile

Palvetamine nurumüüri ääres

Turg õhtul

Väike baar turul

Sünagoog seest

Sünagoog

Knesset

Karvane ümmargune mütsike

esmaspäev, 24. oktoober 2016

Eilat

Suured pühad on siin kohe-kohe läbi saamas, aga meie jõudsime pühade vahepeal veel ära käia Iisraeli kõige lõunapoolsemas linnas Eilatis. Linn asub kaugel (5-6 tundi autosõitu) kõrbes. Õnneks saime me sinna Anneli töökaaslase Tatjana ja tema abikaasa Dimaga koos, seega bussimajandus jäi õnneks ära.

Eilat on Iisraeli tõeline kuurortlinn. Ranna ääres väga palju suuri ja uhkeid hotelle, lennujaam otse kesklinnas ja väga väga palju inimesi. Kuna olid pikad pühad, siis ei olnud meie ainukesed, kes arvasid, et on hea aeg Eilatisse puhkama sõita. Neid inimesi, kes nii mõtlesid, oli palju. Kuna ilmad on soojad ja kuivad olid väga paljud kohalikud läinud randa telkima. Nii oli suurem osa avalikust rannaäärest linna kõrval järjest ja paksult täis telke, kus inimesed toimetasid. Iseensest pole midagi imestada, et inimesed pigem seal telgivad, sest hinnad on kallid. Olgugi, et meie ööbisime ühes suhteliselt odavas hostelis (HI Hostel- mis tegelikult oli väga mõnus hostel, soovitame), oli ta siiski tunduvalt kallim kui hostelid, milles me oleme Tel Avivis või Jeruusalemmas ööbinud (isegi arvestades seda, et Eilatis on kõik asjad käibemaksuvabad). Ei teagi, miks Eilat kohalikele nii väga meeldib, ilm oli suhteliselt sama, mis mujal Iisraelis (tõsi, natuke soojem oli, praegu oli seal umbes selline, nagu mujal oli kesksuvel) ja ka merevesi on suhteliselt sama, pigem on seal kehvemad rannad (kivised ja neid on vähem). Samas ei saa eitada, et meres endas on tunduvalt ilusam.

Põhjus, miks Tatjana ja Dima näiteks seal käivad, on sukeldumine. Nimelt, et hoida vabalt sukeldumise litsentsi, pead sa iga poole aasta tagant sukeldumas käima. Kuna Eilati äärne Punane meri on maailmas üks põhjapoolsemaid kohti, kus elavad korallid, siis on seal tõesti, mida vee all vaadata. Kuna pakutakse ka nö "sissejuhatavaid sukeldumisi", siis saime ka meie sukeldumises maigu suhu. Ja see oli tõesti vägev. Värvikirevad korallid, igasugustes erksates, kahvatutes, neoonvärvides erinevate kujudega ja suurustega kalad olid tõesti vaatamist väärt. Alguses oli küll hirmutav mõte pool tundi veel all veeta, et kuidas ikka selle hingamisega saab ja kas ikka kõrvad lukku ei lähe jne. Alguses loomulikult seletati meile kõik ära, kuidas käib, kuidas ennast aidata, kui vesi kuskile sisse tuleb jne. Kummalgi meist oli ka täitsa oma instruktor, kes meid läbi vee kaasa vedas nii, et ise ei pidanud väga midagi tegema. Hingamine oli alguses harjumatu. Kuna nina oli kinni, siis võttis hetke aega kui sai käppa ainult läbi suu hingamine. Aga tuli täitsa kenasti välja. Samuti sukeldusime ainult 6 meetri sügavusele ning ettevaatusabinõusid kasutades ei juhtunud ka kõrvadega midagi. Igastahes kindlasti soovitan, kui vähegi võimalust on. Eestis ma küll ei tea, kui palju vees vaadata on, aga soojades vetes on vaatamist oi kui palju.

Lisaks sukeldumisele sai Punases meres ka snorgeldatud. Ei olnud küll minu jaoks nii äge kui sukeldumine, aga nägi ka pinnalt nii palju ägedaid kalu ja koralle. Seega ilmtingimata ei pea sukelduma, et seda veealust ilu näha. Snorgeldasime seal paaris erinevas kohas ja oli ka see väga vahva.

Üks hommikupoolik kulus meil ka muuseumi külastuse peale. See ei olnud küll päris tavapärane muuseum, sest eksponaatideks olid kalad ja muud veeloomad. Näiteks sai vaadelda ujuvaid suuremaid ja väiksemaid merikilpkonni (Annelile nad väga meeldisid), minna mööda toru läbi suure haide akvaariumi (peamiselt väiksemad haid, igasuguseid raid ja jällegi väga palju igasuguseid värvilisi soojavee kalu) ja vaadata väiksemates akvaariumites elavaid haruldasemaid veeloomi (sh nt merihobud ja meritähed). Eraldi ekspositsioon oli Amazonase elustikust piraajade, anakonda, väikeste krokodillide ja muude loomadega. Kõige suurem vaatamisväärsus selles muuseumis oli aga veealune observatoorium. Vaateruumid olid seal samuti umbes 6 meetri sügavusel ja seal sai siis ise täitsa kuiv olles uurida elustikku Punases meres. Kuigi põhimõtteliselt olime me seda elustikku juba sukeldudes näinud, siis selle observatooriumi juures oli rohkem koralle ja seetõttu ka rohkem kalu, seega ka see oli väga põnev. Kõige põnevam oli see loomulikult seal lastele, kes ise veel sukelduda ega snorgeldada ei saa, nemad olid seal väga õhinas.

Lisaks käisime korra ka lähedal kõrbes matkamas Punases kanjonis. Seal sai veidi ronida ja ka seal oli päris äge värvide mäng, kus vahelduvad punased mäed ja kaljud kollaste mägede ja kaljudega. Võtsime ette plaanitust suurema ringi (vahetult enne päikeseloojangut), mis lõppes korraliku ronimisega, nägime iibiseid ja lõpuks nägime veel loojangu kõrbes ka ära.

Õhtuti jalutasime peamiselt rannapromenaadil koos kõikide nende teiste inimestega, kes Eilatisse olid tee leidnud. Sõime jäätist ja jogurtit ja vaatasime, kuidas inimesed lõbustuspargi aktraktsioonide peal närvikõdi otsisid.

Kokkuvõttes oli reis äge. Kuigi leidsime, et väga palju rohkem seal Eilatis nüüd teha ei olegi, mida me juba tegime, siis äkki satub sinna veel, sest sukelduda ja snorgeldada võiks veel küll.

Sulekdujad kuulavad hoolega instruktorit

Valmis vette minekuks

Kohe-kohe vette

Tauri ujub kaladega

Kilpkonn

Punane kanjon

Korall

Eilati promenaad
Sukeldujad intruktoritega
Punane meri
Näide tüüpilsest hotellist - suur

Päikseloojang kõrbes

Telgid rannas ja nii kilomeetreid

reede, 21. oktoober 2016

Oktoobrikuine puhkus vol 2: Yom Kippur

Oktoobrikuu on meile pakkunud päris kenasti puhkust, mille üle on mul väga hea meel, kuna suvel jäi igasugune puhkus juba mitmendat aastat vahele ja vahepeal kulub väikene puhkamine ära küll. Eriti kuna tavanädalatel oleme saanud reisida ainult reedel ja laupäeval. Kuna sõltume aga ühistranspordist siis on need vahel väga pingelised reisid olnud. Peamiselt kuna reedeti lähevad viimased bussid tavaliselt üsna vara, siis sageli oleme surve all, et kas ikka saame tagasi koju või jäämegi mitmekümne kilomeetri kaugusele matkaraja äärde.
Esimeseks suureks pühaks oli Rosh Hashana (vt eelmist postitust), millest kümme päeva hiljem toimus Yom Kippur. See on siis siin suurim püha ja seda me olime enne näinud: kolm aastat tagasi Tel Avivis käies. Meie ootused püha osas olid päris kõrged. Tegemist on päevaga, kui kirjade järgi Iisraelis autod ei sõida, enamus inimesi paastuvad (sh ei joo midagi, isegi mitte vett), ei kasuta elektrit ega muud sellist (kehtivad üldised sabati reeglid, va siis söömine, see on sabatil lubatud, isegi kohustuslik). Tel Avivis olime me ka täielikku transpordi seiskumist kogenud, ja see oli omamoodi väga tore näha, kuidas inimesed käisid mööda suuri tänavaid, mis muidu on autosid täis. Üks eriti ere mälestus oli pinksilaud, mis pandi Yom Kippuri õhtul suurele ristmikule üles. Meil oli ka suur plaan minna Yom Kippuril sünagoogi traditsioonilisi rituaale vaatama. Yom Kippur on oma olemuselt tegelikult rõõmus püha, kuigi kõik need ülalmainitud asjad on tegelikult mõeldud enesepiitsutamiseks, selleks et oma eelmise aasta patud ja puudused andeks saada.
Pinksilaud ristmikul Yom Kippuri aja (Tel Aviv 2013)
Ometi oli see meile üllatus. Kuigi mu töökaaslased hoiatasid ette, et kuna me elame haigla lähedal võime me näha rohkem nö hädaabi transporti, siis seda me päris ei oodanud. Kohe õhtul (sest pühad hakkavad siin kõik eelmisel õhtul) läksime jalutama, et kõike seda vaikust, mis saabuma peaks kogeda. Ja esialgu oligi kõik kena. Meie ümberkaudsed tänavad olid tühjad, mõned pered läksid lähedal asuvasse sünagoogi ja isegi kohalik suur tänav oli täitsa tühi. Aga juba haigla juures nägime paljusid autosid. Iga natukese aja tagant mõni. Mõtlesime, et ok, päike on just loojunud, äkki on vahetuse aeg vms, et viimased töölised tulevad veel tööle. Sealt edasi läksime üles mäe poole, ning sai selgeks, et kohalikke araablasi eriti see püha ei huvita. Kohe tasub ära öelda, et kõik juudid ka kohe kindlasti kõiki asju ei pea (paastu nt), aga autoga sõitmist ja avalikku söömist/joomist üldiselt ikka välditakse. Selles araabia linnaosas nägime aga väga mitmeid autosid. Pean ausalt ütlema, et minu personaalne arvamus on, et see oli päris ebameeldiv. Eriti halb oli muidugi järgmisel päeval, kui läksime pikale rännakule mäe otsa ja üks auto tahtis meid meelega alla ajada, kuna me patseerisime autotee äärel ja tuututas meie peale. Enesekaitseks peame mainima, et kesk tänavat käimine on nagu Yom Kippuri traditsioon ja selles mõttes ei teinud me midagi väga imelikku ja riigivastast. Ja sellel autol oli ka kenasti ruumi, tegemist oli tühja kaherealise teega. Kuna sõitmine pole aga otseselt keelatud, siis mõned nähtavasti lihtsalt elavad oma erimeelsust maailmavaates Yom Kippuril autoga sõitmisega ja inimeste peale tuututamisega välja.
Huvitav on mainida ka seda, et nähtavasti on siin linnas politsei sellisteks asjadeks valmis, kuna mõned tänavad olid politsei poolt autode eest kinni pandud, et hullud autotajad ei pääseks inimesi segama. Nt olid politseinikud väljas sünagoogide vahetus läheduses, aga ka meie lähedal olev suur maantee oli kinni. Sarnaselt Tel Avivile kasutasid siin inimesed palju jalgrattaid. Erinevus on aga selles, et siin ei tee tavaliselt keegi midagi rattaga, kuna (1) mägine on ja (2) autojuhid on hullud ja kõnniteel sõita ei saa/jalgrattateed pole. Teine takistus oli nüüd (vähemalt osaliselt) likvideeritud. Palju vanemaid oli oma lastega rattaga sõitmas. Ainus kole lugu oli selles, et viimati sõitsid need lapsed rattaga ilmselt aasta tagasi. Päris kole oli vaadata, kuidas laps sõidab 2 sekundit, kukub pumps ümber, ronib tagasi, sõidab 2 sekundit ja kukub jälle. No nad lihtsalt ei oska rattaga sõita, aga see päev peab ju sõitma. Mu töökaaslase laps sai isegi põlve õmblused oma vahvast kukkumisest (ja eriotstarbelise autoga sõita). Vähemalt olevat talle see õmblemine huvitav olnud.
Sünagoogis käimisega on ka nii, et päris sisse me vaatama Yom Kippuri tseremooniat ei läinud. Meie kandis on kõik (need mõlemad kaks) sünagoogi päris pisikesed ja me eelistasime vaadata tänavalt, mis seal enam vähem tehakse. Eriti kuna sünagoogis on naistel ja meestel eri pooled ja muud rituaalsed traditsioonid, mida me muidugi ei tea ega oska täita ja ma natukene kardan tõsiselt usklikke oma uudishimuga solvata.
Järgmisena juba punase mere ääres käimisest!
Kuulmiseni!
Anneli

laupäev, 8. oktoober 2016

Tere tulemas aastasse 5777!

2. oktoobri päikseloojangul vastu 3. oktoobrit vahetus juudikalendris aasta. Aastast 5776 sai aasta 5777! Sellega algas ka suur pühade hooaeg siin. Esimeseks pühaks oli Rosh Hashana, mis ongi aastavahetus. Tegemist on kolmepäevas pühaga, esimene päev algab päikeseloojangul aastavahetusega, järgneb uusaasta esimene päev ja teine päev. Püha lõppeb kolmanda päeva päikseloojangul. Nii need kui kõik pühad jä päevad algavad juudikalendris (meie mõistes) eelmise päeva õhtul kui päike looja läheb. Aastavahetuse traditsiooniliseks tegevuseks on esimese päeva õhtul (ehk siis aasta vahetumise ajal) perekondlik õhtusöök. Sellel õhtusöögil on ka üks traditsiooniline toit, milleks on magus keeks, mida kastetakse mee sisse (keeks on muidu nagu keeks ikka). Aastavahetusele järgneb 10-päevane periood, kus juutidel on võimalik "veel parandada" oma eelmise aasta halbu tegusid või lihtsalt tegematajätmisi. See 10-päevane periood lõppeb Yom Kippuriga, mis on siin suurim püha. Mujal on see pigem vist teada kui see päev, mil miski (ja tõesti miski) ei liigu Iisraelis, sh ei sõida mitte keegi autoga (see kehtib kõigile, mitte ainult juutidele). Selle vahepealse aja jooksul üritavad inimesed helistada oma kaugematele ja lähematele tuttavatele, rääkida juttu ja vabandada, kui nad on midagi halba teinud. Yom Kippuri päev on aga selline, kus kõik üritavad käia sünagoogis. Usklikumad veedavad seal terve päeva palvetades.
Meie jaoks tähendab pühadeperioodi algus seda, et on palju vabu päevi. Rosh Hashana ajal oli nt 2 päeva nädalavahetust ja siis 3 pühade tõttu vaba päeva. Reisimisele see eriti kasuks ei tule, kuna ühistransport ka sellel ajal ei liigu. Ometi õnnestus meil esimesel päeval (ehk siis vanaaasta viimasel päeval) käia ära Rosh Hanikras. Rosh muide tähendab "pead". Ehk siis Rosh Hashana on "Aasta pea". Rosh Hanikra on kõige põhjapoolsem tipp merepiiril. See on ainukene koht, kus merepiiriks ei ole liivarand, vaid on kaljud. Kuulus on koht oma grottide poolest. Grottidesse pääseb maailma kõige järsema köisraudteega (see on tõesti üsna järsk). Lisaks väga ilusatele grottidele on põnev ka see, et seal piirkonnas asus varem Brittide ehitatud raudtee tunnelid. Mille aga HaHagana õhkis, kui Iisrael oma iseseisvuse eest võitles, ning oli karta, et araablased tahab selle raudteega Liibanoni poole pealt relvi tuua ja rünnata.
Huvitav on Rosh Hanikra juures ka see, et seal asub Iisraeli ja Liibanoni piir. Kui seda saab piiriks nimetada. Nimelt pole neil kahel riigil omavahel rahulepingut sõlmitud pärast 2006 aasta sõda, seega pole ka piiri mida mõlemad tunnistaksid. Piiri valvab ÜRO ja kahe riigi territooriumi vahel on selline väikene ei kellegi maa. See piiriala kahjuks ei olnud meile hästi näha, kuna kulgeb täpselt mäetipust, aga natukene seda piiriala hõngu saime ninna küll.
Rosh Hanikrast otsustasime tagasi tulla natukene mööda mereäärt jalutades (10 km mööda rannajoont Naharyasse), mis kulges läbi rahvuspargi, kus on Iisraeli rannale ebatüüpiline loodus. See meenutab pigem sellist parasvöötmelist taimestikku (mulle meenus rohkem suvine rannataimestik Eestis kui siin seda vaadates).
Hiljem väljaspool rahvusparki nägime ka kurba vaatepilti surnud suurest kalast (mumifitseerunud) ja surnud väga suurest merikilpkonnast, kes oli jäänud kinni mingitesse nööridesse ja selle tõttu suisa deformeerunud. Üldise kommentaarina võib öelda, et prahti on siin meres ikka küll kohutavalt ja ma ikka väga imestan kuidas inimesed saavad prügistamise osas nii hoolimatud olla.

Viimasel nädalavahetuse käis meil aga külas Marie, kes oli omale (nagu ta ütles) emotsionaalse ostu ajel Tel Avivi lennupiletid ostnud ja tuli päevaks ka meid uudistama. Näitasime natukene Haifa linna. Minu jaoks uudse asjana käisime ka siinses metroos. Tegemist on kahe asja poolest maailma rekordit omava metrooga. See on kõige lühem ja kõige järsem. Järskus on eriti vahva ja suisa naljaaks metroo peale minnes. Kuna rong on sisuliselt nagu trepp, kus iga pingipaar asub omaette astmel.
Uuel nädala ootab meid ees üks kodukülastus, minu töökaaslane Hodayah on meid oma juurde soolaleivale palunud ja suur Yom Kippuri püha. Reedel aga suundume Eilatisse, et teha tutvust Punase merega.

Anneli

Marie ja Tauri meie rõdul.

Rosh Hanikra grott

Veel grotte

Maailma kõige järsem köisraudtee

Surnud kilpkonn :S

Marie ja Anneli maailma kõige järsemas (pange tähele, et istmed on trepiastmetena) ja lühemas metroos.

laupäev, 1. oktoober 2016

Sport

Esimene kohalik jooksuvõistlus on meil nüüd ka läbitud. Haifa ööjooks 10 km. Ürituse poolest on tegemist tegelikult Haifa ultrajooksudega (põhidistantsideks on maraton, 60 km ja 80 km jooksud), kuhu sellel aastal lisati 10 km jooks, et rohkem inimesi sellele üritusele meelitada. No 10 km oli rohkem inimesi küll, kui nendel teistel. 320 osalejat oli umbes, mina olin 12. koha peal ja Anneli 120. kohal (naistest 14.). Polegi tavaliselt harjunud nii kõrge koha peal olema. Jooksudest ootavad meid ees veel Tel Avivi ööjooks, kõrbejooks, Tel Avivi maraton ja Jeruusalemma poolmaraton.

Õnnelikud lõpetajad


Et nendel kõikidel jooksudel oma parim anda, käime me siin ka regulaarselt jooksmas. Üldiselt Haifa ei ole jooksmiseks just kõige parem, sest siin on mägi ja tänavatel palju autosid. Samas on siin ka rannajoon, mis on tasane ja kuhu on isegi rajatud päris pikk promenaad. Meie õnneks me elame ranna ääres ja seega on meil kohe ligipääs jooksmiseks suurepärasele promenaadile. Üldiselt on meie jooksurada maksimaalselt 6,5 km pikk ja me jookseme seda (või selle osi) edasi-tagasi. Nii tuleb täies pikkuses läbides täitsa kena pikk jooks. Ühes kohas on promenaadis ka umbes 1 kilomeetri pikkune auk, millegi pärast pole leitud, et oleks hea mõte promenaadi kaks osa kenasti ära ühendada. Aga kuna seal on autotee (mis ei ole tiheda liiklusega), siis pole tegelikult ka seal muret jooksmisega. Viimasel ajal oleme hakanud kohalikku looduslikku eripära ära kasutama ja mäkkejookse harrastama hakanud. Nii kiireid lõike kui pikemaid (natuke laugemaid) mäkkejookse.

Joosta saab siin peamiselt kas varahommikul või õhtul (meie peamiselt hommikuti). Päeval on lihtsalt liiga palav (kuigi harjutamise mõttes võiks ju proovida ka) ja ega ka hommikul ja õhtul mingisugust jahedust tunda pole. Vähemalt praegu. Kuigi tuntava sügise tulekuga on õhtud ja hommikud isegi jahedamad. Üldiselt isegi väga rahulikult joostes on jooksu lõpuks kõik seljas olevad riided higist nõretamas. Õnneks on tee peal veekraane, kust saab vähemalt enda veevarusid taastada pikema jooksu korral. Üldiselt joostakse siin üpris palju, vähemalt see promenaad on alati, kui meie käime, veel mitmeid teisi jooksjaid täis ja on näha, et ka kohalikel on palav, seega pole asi meie põhjamaisuses.

Lisaks jooksmisele liitusime me siin ka spordiklubiga (nimeks Scoop), kus saame jätkata oma Bodypumpi treeninguid. Koha leidsime tegelikult juba Eestis olles internetist otsides. Ega väga palju kohti ei tundu olevat, kus ka Bodypumpi tehtaks. Õnneks see koht siiski on. Ta on küll kodust päris kaugel, aga õnneks Technioni lähedal, seega vähemalt Technionis ka käies ei pea eraldi sõitma.
Trenn muidu on ikka tavaline, nüüd juuli algusest kava 98 (mis TÜSKis tuli see juba juuni alguses). Treenerid on täitsa toredad, räägivad isegi natuke inglise keeles (kuigi ega väga palju pole vaja ka, heebria keelsetest numbritest saame me juba ise ka aru), kuigi mingi osa harjutusi on niikuinii neil inglise keelsed. Saal on üpris väike, umbes 25 inimese jagu (kuigi vahest on seal ka rohkem inimesi trennis, siis on ka päris- päris kitsas), varustus on suhteliselt väsinud, aga saab hakkama. Omaette jutt on loomulikult trenniskäijad. Neid on ikka igasuguseid, näiteks palju on neid kes hilinevad ja nad hilinevad palju, pole väga eriline juhus, kus mõni jõuab kohale, kui soojenduslugu on läbi, või lihtsalt poole loo pealt. Samuti on suuremal jaol suhteliselt ükskõik mida kaasa teha. Tõsi, seda pole päris näinud, et keegi lihtsalt tervet lugu kaasa ei tee, aga (väga) pikkade puhkustega jätab mõni vahest pool lugu küll tegemata. Ka trennist ära minek võib juhtuda suvalisel ajal, nt kaks lugu enne lõppu (kuigi see ei ole nüüd nii tavaline). Üks tädi näiteks lõpetab iga trenni eelviimase looga ja ei teegi venitamislugu kaasa. Kuigi see venitamislugu on ka omaette teema. Nimelt, kuna siin üldiselt asjad hilinevad ja ei alga õigel ajal, siis nad ei saa ka lõppeda õigel ajal, seega juhtub tihti ka, et pool venitamislugu jääbki tegemata, sest trenniaeg sai otsa. Veel halvemal juhul me venitamislooni ei jõuagi, sest me oleme ilma selletagi üle aja. Samuti käivad vähesed pärast trenni pesemas. Tullakse trenniriietega, minnakse trenniriietega. Väga harjumatu.
Lisaks Bodypumpile käisime me korra nädalas joogas. Õnnetuseks ei olnud see joogatrenn just kõige parem meie meelest, seega mingil ajal me lõpetasime seal käimise. Korra käisime ka heas joogas, kuid kahjuks on see meie jaoks halval ajal: reede varahommikul (me käime reedeti matkamas ja mujal ringi, seega trenni väga ei satu).
Scoopil on loomulikult ka jõusaal ja see on ka ta peamine tegevusala, sinna me veel jõudnud ei ole, aga kindlasti on plaanis.

Tauri

Jõusaal