Vabariigi 99. aastapäeval jooksime me mõlemad oma esimesed maratonid. Tel Avivis.
Üldiselt võib öelda, et see aasta on minu jaoks igatepidi olnud jooksmise aasta ja lugemise aasta. Jooksmise aasta nii selles mõttes, et ma olen jooksnud palju rohkematel võistlustel kui kunagi Eestis ja need on olnud väga huvitavates ja uudsetes kohtades (nt öine kõrbejooks pealampidega). Samuti on mu jooksud muutunud efektiivsemaks, olen kärpinud isiklikke rekordeid kõigil distantsidel (üle 5 min 10K ja 15 min 21K). Seejuures olen ma teinud ka paar olulist avastust. Esiteks, no stress. Ma hakkasin jooksma aastaid tagasi selleks, et maandada stressi. Aga selleks et joosta kiiresti, ei ole stress kaasaaitav faktor. Minu elu Iisraelis on olnud suurusjärke stressivabam kui Eestis (mis ei tähenda, et ma siin mingil puhkusel oleksin olnud, lihtsalt siit ei tundu mulle üldse reaalne, et keegi võiks kõike seda jõuda, mida ma Tartus viimased aastad teinud olen). See on väljendunud ka oluliselt efektiivsemates jooksutrennides. Teiseks, kliima. Kui me jõulude ajal kodus käisime ja ma ühe nädala harrastasin oma tavapärast Tartu treeningtsüklit (näiteks viiest-kuuest üles, jooksma, käppelt pessu, kaheksaks tööle), kus kõik trennid kulgesid pimedas ja külmas, siis ma sain küll aru, et keha ikka rõõmustab soojemate ja valgemate jooksutingimuste üle. Ma naljatamisi ütlen, et ma olen "fotosünteesiv", millega üritan öelda, et päike on minu jaoks väga-väga oluline. Temperatuur seejuures mind väga ei huvita. Nt ootan talvel neid kõige külmemaid, -20 kraadi, ilmasid just seetõttu, et siis on päikest loota. Ja siin olen ma pimedas jooksnud vist üldse 3-4 korda ja ühe korra neist eesmärgiga harjutada ööjooksuks (sättida toitumist ja vaadata kuidas keha reageerib täiesti uutes tingimustes). Sest siin on kell kuus hommikul, kui ma jooksma lähen, alati peaaegu valge. Ja no kõige külmem ilm millega ma jooksnud olen oli vist 8 kraadi (mulle elamiseks see temperatuur tegelikult ei meeldi, aga joosta on mõnus). Ja noh ma tegelikult olen väga rahul sellega, kuidas jooksurada algab maja eest. Tartus algab ka, aga see rada (eriti see varahommikul valgustatud osa) on väga lühikene. Teatud korrektuurid loodan selle baasilt oma järgmistesse aastatesse Tartus ka sisse viia, nt joosta talvel vähem ja teha rohkem saalis, et saaks mitte nii palju pimedat.
Maratonimõtted tekkisid mu pähe juba 2015. aasta lõpus, kui Tartu Linnamaratoni 21K sellise hea tundega ja igati ok-lt läbitud sain. Siis ma proovisin veidi erinevaid kavasid vaadata ja talvel oma koormuseid tõsta, aga midagi läks vist vussi. Märtsi lõpus oli mul päris raske kõhutõbi ja juba natukene enne seda hakkas igasugune kiirem jooksmine lihtsalt vastik tunduma. Aprilli põdesin, nii kehaliselt kui vaimselt. Mais vedasin end läbi Otepää-Elva jooksu. Mega kehv oli olla pärast poolt maad. Aga pärast seda läks paremaks. Paar kerget nädalat ja siis hakkasid trennid juba minema. Iisraeli tulles jäi mul vaid pool nädalat trenne vahele, siis hakkasin jälle jooksma. Jälle stressi, sisseelamis-stressi, maandamiseks. Juuni-juuli-august jooksime mõlemad Tauriga minu tarkusest tehtud plaanide järgi. Minu mõte oli üritada parandada oma pea kümme aastat vana 10K isiklikku. Septembris Pärnus kärpisin 3 minutit, Haifas septembris kordasin ja novembris Tel Avivis võtsin veel 2 ja pool minutit maha (hiljem poolmaratoni sees kordasin). Poolmaratoni ees oli mul ikka suur aukartus, kui jaanuaris Tel Avivis starti läksin. Tegelikult ei olnud maratonitsükli kontrolljooksu algselt üldse plaanis teha, aga suhteliselt juhuslikult selgus, et üks sobiv jooks Tel Avivis täitsa on ja teatud südamepõksumisega panin meid kirja. Aga no läks paremini kui ma oleksin osanud kõige roosamas unenäos oodata. Päris Tauri esimest poolmaraton aega kätte ei saanud (2:24 on vaja maha saada), aga eks ma proovin veel. Üldiselt on mul üldse selline mõte oma aegadega, et kui ma saan kätte Tauri esimese 10K ja esimese 21K ajad, siis ma olen väga vinge plika. See iseloomustab hästi meie andekuse vahet. Esimesel 10K, kus me koos käsime laksas Tauri lambist (ta sisuliselt ikka ei käinud trennis enne seda) 46 min ja mina, kes ma käisin kogu aeg üsna korralikult jooksmas, läbisin seda tunni. Ehk siis jah, minul tuleb iga minut ajast maha väga raskelt. Ja see 46 min on ikka mega ulmeline. Ma ei suuda täna vist isegi 2 km distantsil seda tempot hoida.
Nii aga maratoni juurde. Kuna suvel kilomeetrid juba lendasid ja ma olin vaikselt mõelnud juba enne tulekut, et siin võiks ikka proovida seda maratoni värki, siis ühel juuliõhtul istusime Tauriga oma diivanil (higistasime palavusest) ja hakkasime registreeruma. Tel Aviv sai valitud siinsest kahest suurest maratonist kuna (1) see on märksa laugem ja (2) see on varem, ehk siis pole veel nii suuri kuumalaineid oodata. Registreerudes panime oma oodatavateks lõpuaegadeks 3:45 ja 4:30.
Sedamööda, kuidas me novembrist alates oma treeningplaani täitsime (ja kontrolljooksu tegime) kasvas minul peas teatud ahnus joosta natukene kiiremini. Tauri pani vist natukene kiiremini liigutama peamiselt Jaanuse (ja äkki natukene ka minu) tagant utsitamine. Paar nädalat enne maratoni hakkasin mõtlema 4:00 grupiga jooksmisest. Kuigi ma poolmaratonil sain aimu, et see grupiga jooksmine mulle nüüd ülipalju ei meeldi (seal ma ei suutnudki grupiga joosta ja juba 2 km lõpus ma põgenesin), siis ma mõtlesin, et no äkki. Sest üksi seda tempot 42 km hoida...no ei tea. Aga ma pigem kahtlesin 4:00 ja 4:15 gruppide vahel. Starti minnes oli mõte joosta omas tempos ja üritada püsida kuskil nende kahe aja vahel.
Paraku paraku...no see 4:00 grupp oli ikka liiga lähedal kohe algusest peale. Jäin siin nende sappa jooksma. Sinna sisse trügida ei tahtnud ja ei olnud ka nagu mingit plaani. Isegi seal taga oli sebimist minu jaoks liiga palju. Tahtsin pidevalt joosta raja vasakus servas, sest pöörete tõttu nägi seal ka vastutulijaid, ja ma ju otsisin Taurit kogu aeg. Aga seal olid ka suuna-eralduspostid, mis ikka ühte puhku ümber kukkusid, sundisid sind uut trajektori otsima ja tagaolijatele märku andma. Suhteliselt mõttetu energiakulu võrreldes üksi jooksmisega, kus trajektoori saab pikemalt ette korrigeerida. '
Esimene joogipunkt oli pisut pärast 3 km. Minu jaoks tuli see täieliku üllatusena. Vähemalt mina ei näinud kogu jooksu korral mitte kordagi ettehoiatavat joogipunkti märki (Tauri ütles pärast, et vähemalt 2 tk oli ikka olnud, 15 joogipunkti kohta). Samuti oli mulle üllatus, et joogilauad on ainult vasakul. Ja suhteliselt kitsalt kokku surutud. Nii ma siis esimeses punktis vett ei saanud kätte. Aga mul oli taktika, et juua igas punktis ja kõik mis üle jääb pähe valada. Ma teadsin, et pärast kümmet on tapvalt palav. Olime nädal enne oma pika jooksu kogemata hilis-ennelõunasse jätnud ja no ikka mega palav oli. Nii ma siis küsisin enda kõrval jooksnud onult, et ta oma pudeli ülejäägi mulle annaks. Muide, siin antakse juua alati pudelites. Alati. Ükskõik kui väike jooks on. Mis on jooksjale ikka nii mugav (eriti hindan ma seda päevastel jooksudel, kui ma pean ennast kastma). Ja siin ma ka saan joostes juua. Veel eelmine aasta ma isegi ei kaalunud seda varianti (pärast seda kui ma üksaasta Narvas 100 m pärast joogipunkti ja kergelt ebaõnnestunud joomist oksendama hakkasin) ja hakkasin juba 2 sammu enne joogilaudu kõndima, et see vesi kuidagigi alla läheks.
Kokku juhtus seda, et ma vett kätte ei saanud kaks korda, aga mõlemal korral kaasjooksjad aitasid välja. Üldse on see maratoni seltskond ikka väga abivalmis. Koguaeg antakse märku pöörete ja takistuste osas, kui keegi teeäärde venitama või puhkama jääb, siis kohe minnakse ligi ja küsitakse, kas kõik on ikka ok. Ilmselt on nad siin veidi hellemad, sest paar aastat tagasi Jeruusalemma maratonil (mis on raskema profiiliga ja võib olla ka veel kuumem) sai üks jooksja surma. Ja paar korda on siin maraton varem ära lõpetatud (nii Tel Avivs kui Jerusalemmas), kuna on leitud, et temperatuur on juba liig, et jooksjale ohutu olla.
Esimest korda nägin kiiremaid vastu tulemas ca 6. km. Siis sain ka aru, et ma vist ei ole nüüd niiväga massides jooksja. Hetkeks hakkas pilt täitsa kõikuma kui sinuga samas suunas läheb mingi ilge posu inimesi ja vastu tuleb ka ilge posu ja kõik liiguvad nii kiiresti. Tauri oli päris ees. Vaatasin, et oh 3:30 tempomeistrit polegi näha ja Tauri juba tuleb. Mõtlesin et oh, ta on ikka tubli.
Kuskil seal hakkasin ma mõtlema, kuidas see tee ikka nii jube pikk on. Ja, et kas ma ikka jõuan selle tempoga lõpuni. Erilisi pingutusi grupis püsimiseks ma kordagi selle jooksu jooksul ei teinud, isegi mitte siis kui ma lõpuks maha jäin. Aga siis juba veidi enne 10. km tekis mõte, et issand see on ikka kokku nii pikk ja et ühel hetkel ma ilmselt jään.
Aga siis oli veel joosta küll ja küll. Kannatasin kenasti. Vaikselt ja rahulikult. Kuskil 19. km hakkas tõus Jaffasse (Tel Avivi nüüdne üks linnaosa, mis oli alguses eraldiseisev linn, palju vanem kui Tel Aviv ise). Ja kui me kohale saime sain veel teise hea üllatuse: klompkivi ja kitseneva tee. Ma nüüd saan aru küll, miks mu tuttavad maratoonorid seda Tallinna munakivi on kirunud. No ei ole tore, kui poole maa peal selline jalga lõhkuv pinnas tuleb. Ja no kogu see suur grupp mu ees suruti järsku mingisse pisikesse käiku laiusega 3 m. Enne oli kulgetud neljarealisel autoteel oma neljas viies reas, pluss rahvast ees ja taga. Ehk siis sagimist kui palju ja jalgeall mitte kõige ühtlasem pinnas. Tauri tuli vastu enne poolt maad ja oli naerusuine. Ütles mulle veel, et tubli. Siis ma juba teadsin, et ühel hetkel ma jään maha, mõte oli, et prooviks seda ainult nii palju, kui annab, edasi lükata. Igal pool oli neid geelivõtjaid, kes oma geelipabereid igale poole maha loopisid. Mina mugisin oma rosinaid ja datlit. Olen põhimõtteline geelivastane ja väga uhke et ma oma peotäie rosinate ja ühe datliga selle nalja läbi tegin; kahes söögipunktis võtsin pool banaani ka. Ja kindlasti ei saa öelda, et selle taha midagi jäänud oleks. Ise arvan, et olen väga tubli, et ma jube kenasti ka joostes süüa saan, ilma et see mind häiriks või kuidagi hingeldama võtaks.
Algas 25. km. Saatuslik km. Mäkke tõus. Pikk, varju enam ei olnud. Otse mäkke. Päris palav oli ka. Kui tavaliselt mulle meeldib tõusudel teha veidi kiiremaid samme, siis maratonil ma seda üldse ei harrastanud, sest osaliselt massis jooksmine seda lihtsalt ei võimaldanud. Aga see tõus oli sellel päeval mu jaoks liiga palju. Vasak puus, mis on mu sõber olnud ka enne, hakkas liigesest koormusest üha enam ebamugavust välja saatma. Ja nii need jalad aeglasemaks jäid. Tõusu lõpuks oli grupp oluliselt eest ära. 25. ja 26. km läksid mõlemad märksa aeglasemalt kui eelmised. Siis jõudsime Rotschildile, mu lemmiktänavale. Varju ja imelist tänavaäärt. Oleksin küll vist eelistanud seal kohvikus värskeltpressitud mahla juua, kui aus olla. 27. km oli jälle vähe lihtsam, ootasin et Taurit näeksin, aga no ei näinud. Mõttes kummitas Juss Haasma paroodia laulust "Sein on ees, kas näed sa". Siis tulid pöörded pisemate tänavate vahel ja kiiremad ei tulnud enam vastassuunas. Sharona market. Ka üks lahe koht. Avastasin, et mu ümber pole enam inimesi. Lõpuks sain oma rada valida. Süüa anti. Tegin endaga kokkuleppeid, et millal me kõndima võime hakata. Alguses leppisime kokku, et 30 km võiks ikka jõuda. Siis, kui 29. km peal olin, siis, et no 32 km sa kannatad küll ära. Vastu (siis olin õnneks mina selle kiiremal poolel juba) tuli rase usklik naine. Usklikud naised peavad jooksma seelikus. Põlvini seelikus. Ja pikas pluuses. Mul oli seljas top ja kõige lühemad püksid. Ainult topi olin valinud nii, et õlad oleks kaetud, et mitte päikesepõletust saada. Palav oli, ma olin juba oma kümnes punktis joonud ja kõik, mis üle jäi, pähe kallanud. Kui tema saab joosta, saan mina ka.
32. km anti juua. Siis ma mõtlesin, maagiline piir pidi 36 km olema, pressime ikka sinna välja jooksusammul. Tempo polnud ammu enam see. Proovisin ajad alla 6:30 hoida. Puus valutas. Aga nii nagu mindi minust mööda, nii oli ka neid, keda olin enne 4:00 gupis näinud ja kes nüüd selg ees vastu tulid. Oli kõndijaid. Oli neid, kes tee ääres venitasid. Kuskil sealt alates ei saa ma öelda, et see jooks ilus oleks olnud. Jah, ma kannatasin lõpuni välja. Ma isegi ei käinud kordagi. Isegi mitte üheski joogipunktis. Aga juba nende teiste inimeste vaatamine, kellest osadel oli ikka palju-palju raskem (välimuse järgi) kui mul, oli päris õõvastav. Omal pilt vahepeal kõikus. siis mõtlesin, nii kas peaks veel sööma? Äkki peaks järgmises punktis rohkem jooma? Kui jõudsime linnavalitsuse ette, siis ma juba enam vähem aimasin, mis rada edasi teeb, olin seda osaliselt ööjooksul jooksnud. Isotoonikut anti, võtsin. Süüa anti, võtsin. Mõtlesin, Tauri peaks nüüd lõpus olema. Oh, ta peab ikka kaua seal maratoni alas mind ootama. Äkki ta hakkab arvama, et ma jätsin pooleli või midagi. Või läheb minema. Vähemalt ei saa ta mulle helistada ja kurta kuidas ma olen aeglane (nagu mu vend kui ta mind suusamaratoni lõpus ootas kunagi ammu). 5K jooksjad hakkasid selg ees vastu tulema (no need kõige aeglasemad muidugi). Vähemalt ma olen veel kellestki kiirem! Teadsin juba mõnda aega, et olen suutnud raja pikemaks joosta, ehk siis kella arvutuslik lõpp ja reaalne lõpp ei klappinud. Masendav. Lauspäike. Äkki ikka hakkaks kõndima? Nt 40. km? Pidasin vastu. 2 km enne lõppu eraldati maratonijooksjad teistest, et teha veel üks lisa paun. Viimase 2 km jooksul anti kaks korda juua. Jõin. Viimasel kilomeetril jõin nii isotoonikut kui vett. Vett läks ikka pähe. Muide, vee pähe valamisel on üks oluline probleem. Mu tossud lirtsusid pärast veest ja no pool jooksu aega ka. Viimasel 800 m mõtlesin, et no see on ju kaks staadioni ringi, nüüd võiks vähe kiiremalt joosta. No ja tuli välja, et sai isegi kiiremini. No see polnud küll mingi minu tüüpiline lõpp, aga viimase kilomeetri saime ikka 5:30ga läbi. Kell kinni. Kell näitas, et olen suutnud kuskil lisa pool kilomeetrit võtta. Mis on täiesti reaalne, sest see tuli väga vaikselt ja ühtlaselt ja üle poole ma grupi taga olles mul ei olnud väga mingit rada valida.
Aeg 4:12. Alla 6:00 tempo. Vaatamata kõigele, pole paha. Parem kui mu algne mõte igatahes.
Ma ei saa öelda, et see oleks mingi müstiliselt lahe kogemus olnud. Ma ei saa öelda, et nüüd ma olen maratoonor ja maratoni jooksmine on nii äge, et ma teen seda veel 50 korda. Ma ei sure ära, kui ma seda enam kunagi ei tee. Aga ma olen õnnelik, et ma tean, mida see tähendab.
Enam ei pea jooksma, jalad ei oska käia. Ma veits tuigun. Medal pannakse kaela. Veepudel surutakse kätte. Meedikud on valmis sind kinni püüdma, kui sa juhuslikult peaksid olema tugevalt üle pingutanud. Maratonitelgi juures ootab Tauri. Kuulen, kuidas tal olid krambid. Alates 36. km. Kuidas ta suuremalt jaolt käis lõpuni. Ja sai aja 3:39.
Maraton joostud, aga kell on alles pool kaksteist. Sõime ja jõime maratonitelgis. Õunu ja apelsine ja jogurtit. Mis edasi? Sama päeva hommikul oli Tel Avivi jõudnud Riin. Pidime temaga alllinnas kokku saama ja linnas jalutama. Näitasime talle pärastlõunal Jaffat. Ja hiljem veel veidi keskust. Päev kokku oli minu jaoks 80 000 sammu. Ja ei olnud võimalust pärast jooksu koti peale vedelema jääda. Ja hea oli. Sain järgmisel hommikul kenasti käia ja puha. Järgmisel hommikul sõitsime Riinule Surnumerd näitama. Lihaste lõdvestus matkamise näol jätkus. Praegu taastume. Jookseme väga aeglaselt ja palju vähem. Tauri põlv valutab veel veidi. Mu puus on palju parem. Pulss on kõrgepoolne.
Mul on põhimõte, et kui pole ise midagi teinud, siis ei ole õige väga tugevalt kritiseerida või väga takka kiita. Nüüd ma võin. Mõlemat.
Esiteks mu armsad sõbrad, kes te neid maratone jooksete, te olete ikka päris vaprad.
Teiseks, mu armsad sõbrad, kes te neid maratone jooksete, te olete ikka päris hullud. Ja ma kipun arvama, et kohati seniilsed (kas see valu tõesti meelde ei jää?).
Paar mõtet veel. Kui ma kunagi Eestis maratoni jooksen siis vast ainult Tartu linnamaratonil. Ma ei plaani praeguses formaadis toimuvast Tallinna kannatustejadast ennast küll läbi panna. Mul on selle kohta kaks tugevat etteheidet. Esiteks, üks linn mis tahab korraldada head maratoni ei saa teha kahe ringi maratoni. Andke andeks, aga see on moraalselt ju nii laastav. Kui mul pool maad seal Jaffas läbi sai, siis isegi kui ma oleksin tahtnud loobuda oleks mul tagasi olnud 10 km. See motiveerib minusuguseid ikka jooksma edasi. Teiseks, üks linn, mis tahab korraldada maratoni peab suutma panna autoteed kinni. Täielikult. Mitte ühe suuna. Nagu Pirita teel. Ma olen seal poolmaratoni jooksnud ja no kuulge. Mis tervislik sport see on kui sa jooksed selle autovingu sees. Tel Avivis ja tema äärelinnades elab enam kui 10 korda rohkem inimesi kui Tallinnas. Sealne liiklusvoogu on suurusjärge Tallinnast suurem. Seal jookseb 40 000 inimest kõigil distantsidel kokku. Ja nad panevad kogu linna kinni selleks pisut enam kui pooleks päevaks. Isegi need tänavad, kus otseselt ei joosta (ilmselt seetõttu, et neil on lihtsam panna kinni suurtelt teedelt mahasõidud, kui et tegeleda nende ummiksu ja ekslevate autodega väikestel tänavatel). Ehk siis, Tallinn, palun võta endaga midagi ette.
Järgmise võimaliku maratoni registreerumislehel on juba käidud, aga ühtegi ülekannet pole veel tehtud. Elame näeme.
