Anneli ja Tauri Reisivad: veebruar 2017

Viimasest postitusest on juba üle kuu aja möödas, seega oleks vast vist viimane aeg uue jaoks. Jõulude ajal olime me kaks nädalat Eestis. Nädal aega sai näha tüüpilist sombust ja vihmast hilissügist aga nädal aega oli ka ilus lumine ja mõnusalt külm talv. See oli väga tore. Tagasi Iisraeli tulles oli meil umbes 30 kraadine temperatuurierinevus. Sellel aastal oli väga pikk suvi, paar kuud sügist, üks nädal talve ja juba me olemegi kevades. Rohi tärkab, põõsad hakkavad rohetama ja polekski lausa uskunud, et siin nii roheline võiks olla, ja läheb veel rohelisemaks.

Ühel nädalavahetusel käisime me Tel Avivis poolmaratonil. Väga mõnus jooks oli. Mõlemad jooksime oma isiklikud rekordid. Ilm oli ka väga kena, pärast Tel Avivis ringi jalutades oli isegi särgi väel palav, aga see oli pigem erandlik ilm.

Sellest järgmisel nädalavahetusel käisime me Madatechis, mis on kohalik teadusmuuseum. Sarnane AHHAAga, aga kuna ta on vanem, siis ka rohkem kulunud. Ta on ehitatud Technioni algupärasesse hoonesse ja seal on väga palju erinevaid seadeldisi, mida saab ka ise tööle panna ja vaadata, kuidas erinevad asjad töötavad.

Eelmisel nädalavahetusel käisime me aga reisil Küprosel. Kuna siit on sinna hea lähedale minna (lend oli lausa otse Haifast u 40 minutit) ja ei olnud ka väga kallis. Praegu ei ole ka hooaeg, siis ka hotellid ei olnud seal väga kallid, seega me saime 4 tärni hotellis üpris odavalt ööbida. Haifa lennujaama jõudes peeti meiega väga pikk vestlus, igasuguseid asju uuriti ja see oli väga põhjalik. Varem polegi nii põhjalikku vestlust olnud nüüd, kui meil viisad on. Ben Gurioni lennujaamas vist ei ole turvatöötajatel nii palju aega, või tahtis see Haifa töötaja lihtsalt harjutada. Igatahes riigist välja meid lubati.
Esimesel päeval läksime pealinna Nicosiat vaatama. See on maailma viimane pealinn, mis on jagatud kahe riigi vahel (Põhja-Küprost tunnustab riigina küll ainult Türgi). Vaatasime vanalinnas ringi nii lõuna osas kui põhja osas. Lõuna osa ikka tundus puhtam ja ilusam. Põhjas oli ikka igasuguseid tänavaid näha, nii ilusaid ja korras kui ka väga väga lagunenud ja musti. Huvitav on ka see, et kuna linna sees on (paarikümne meetri laiune) ÜRO tsoon, siis on kesklinna vahepeal traataiaga ümbritsetud sõjakahjustustega majad, mida pole korda tehtud, kuna need ei kuulu kummalegi poolele.
Põhja osas käisime ka mošees, mis varem oli kirik. Tundub, et see oli kunagi türklastel väga kombeks, et kirikud tuleb mošeedeks ümber teha. Huvitav on selle juures ka see, et kuna Meka ei asu ida suunas siin laiuskraadil, siis kirikusse rajatud mošee on oma ruumi suhtes viltu.
Piiriületus on seal tehtud küll üpris lihtsaks, aga see on siiski olemas ja ühelt poolt teise saab ikkagi ainult kindlatest piiriületuspunktidest. Kuuldavasti peaksid aga kohe varsti jälle poolte liitumisläbirääkimised algama.

Järgmisel päeval oli plaan minna lihtsalt Küprose lõunakaldal asuvaid merekoopaid ja sinist laguuni vaatama. Kohale jõudes aga sattusime päris kenade matkarajade peale, kus saime matkata ja nautida sealset ägedat lootust. Sinist laguuni nägime, koopaid nii väga mitte, aga meri ja kaljud olid imekenad. Samuti saime teada, et seal esineb selline haruldane kooslus, kus kevadel sajab kaljude vahele (põhimõtteliselt nagu looduslikud kausid) vett, seal on juba ees natukene mulda, ja siis kasvavad seal haruldased lilled. Meie sealkäigu ajal neid haruldasi lilli enam polnud, küll aga oli igasuguseid muid lilli (Iisraelis veel väga ei ole).

Pühapäeval võtsime ette tee Küprose põhjarannikule, kus käisime Kyrenias (praeguse nimega Girne) ja selle lähedal asuvas St. Hilarioni lossis. Transport sinna oli küll üpris tüütu, sest kuna ta asub Põhja-Küprosel, siis pidime Nicosiast läbi sõitma ja seal ka jalgsi piiri ületama. Lossi endasse pidime ka taksoga sõitma, sest asub ta linnast natuke väljas mäe otsas. Aga saime sellega kenasti hakkama ja jõudsime lossi. Loss ise oli väga ägedalt mäe otsa ja vahele ehitatud. Kolmel erineval tasapinnal, erineval kõrgusel mäe küljes. Seal sai jälle natuke matkata ja vaateid linnale ja merele nautida. Tagasi alla tulime aga matkarada mööda. Algus oli rajal väga äge, läks mööda kivist nõlva, kõrval püstloodsed kaljud. Kahjuks oli raja viimane kaks kolmandikku aga tavaline kruusatee. Vaated küll jäid, aga midagi väga erilist see ei olnud. Lõpus viis tee meid ka aga läbi Kyrenia uuslinna, seega lisaks vanalinnale nägime ka kohalike türgi-küproslaste uuemat elu.

Viimane päev oli meil jäetud Larnaka enda jaoks, sest leidsime, et seal ei ole nii palju midagi vaadata ja sobiski meile see pool päeva, enne lennujaama minekut. Seal me jalutasime lihtsalt tänavate vahel, käisime mööda promenaadi, nägime Laatsaruse kirikut, kuhu ta ka maetud on ning käisime ka veel ühes mošees. Ma enne Küprose reisi polnudki ühtegi mošeesse veel sisse sattunud. Nendes olev vaipkate on päris huvitavalt teistmoodi, kui kirikutes ja mind pani imestama see tühjus, mis seal valitseb, seal sees ei olegi peaaegu mitte midagi. Väga erinev kirikutest (eriti katoliku ja ortodoksi), kus on kõike väga palju.

Tagasilennul oli lennukis lausa 7 inimest kokku. Ka see oli minu jaoks üpris uus kogemus, ma olen alati väga täis lennukitega lennanud. Igal pool taheti meie viisat näha ja küll seda ikka uuriti ja puuriti. Aga saime Iisraeli tagasi jälle.