kolmapäev, 21. detsember 2016

Aktiivne nädalavahetus

Möödunud nädalavahetus oli meil küll väga aktiivne. Üldine eesmärk oli meil reede õhtul minna Surnumere äärde kõrbejooksule MoonRun. Kuna Surnumere äärde ei ole bussiga väga hea saada (eriti sellisteks aegadeks, nagu meil vaja oli), siis otsustasime rentida selleks sõiduks auto. Kuna kahepäevase rentimisega oleks kaasnenud piiratud sõidukilomeetrid, võtsime auto lisaks nädalavahetusele ka neljapäevaks. Anneli võttis töö juurest ühe vaba päeva ja sõitsime Põhja-Iisraeli. See on ka piirkond, kuhu me veel sattunud ei olnud ja kus on bussidega üpris keeruline liigelda. Nüüd autoga oli see päris mugav.

Neljapäeval pärast auto rentimist võtsime kohe suuna põhja poole. Esimeseks peatuseks sai Hula rahvuspark. Tegemist on piirkonnaga, mis jääb samasse riftivööndisse nagu Surnumeri, aga seal põhjapool on järve asemel lihtsalt soo. Kuigi Iisrael on peamiselt kõrberohke riik, siis siin leidub isegi üks soo. Hula on koht, kus peatuvad väga paljud linnud, kes põhja poolt (peamiselt Euroopast) talveks Aafrikasse lendavad. Kuigi praegu ei olnud kindlasti lindude tipphooaeg, nägime me seal üpris palju erinevaid linde (nt kured ja pardid), samuti on omale elukoha seal leidnud vesipühvlid ja nutriad, keda me ka nägime. Hula org ei ole tänapäeval küll see, mis ta kunagi oli, sest kui Iisraeli riik loodi, siis kes ikka tahtis tühja märgala hoida ja seda kuivendati. Loodusesõbrad said aga mingil ajal jaole ja edasine tegevus lõpetati. Nüüd on järv ja soo ainult väike osa kunagisest alast, aga väga põnev koht sellegipoolest.
Teiseks peatuskohaks sai Menara kalju. Seal asub Iisraeli kõige pikem köisraudtee. Oli tõesti päris pikk. Ülevalt oli aga kena vaade all asuvale orule. Köisraudteega koos on seal väga palju erinevaid ekstreemspordi võimalusi nagu kaljuronimine, mööda köisi kaljult alla laskumine, mägiratta rajad. Meie tegime lisaks köisraudteele veel kuiva kelgutamist, mis on siis sealsel juhul metallist rada, mille peal sõidab kelk mäest alla. Põhimõttelt sarnane bobikelgutamisele. Selle erinevaid variante on ka Saksamaal ja Austrias (olen varem Saksamaal ka sarnasega sõitnud).
Järgmiseks peatuskohaks sai Tel Dan, mis on väga veerohke rahvuspark. Seal on palju suureveelisi allikaid, mis on ka näiteks Jordani jõe peamised toitjad. Me vist varem ei olnud Iisraelis nii palju voolavat vett näinudki ja ei arvanud, et nii palju seda siin üldse olla saab. Seal nägime ka suurt pistaatsiapähkli puud ja ajaloolise asula varemeid. Kohalike seas on see koht ka populaarne. Kuna sealsed veed on kõik allikatest, siis on vesi ka suvel jahe ja suvel suure kuumaga saab seal ennast jahutada.
Viimaseks kohaks meie selle päeva sõidul oli Bentali mägi. Tegemist on kustunud vulkaaniga Golani kõrgendikel. Esimese asjana sinna jõudes panime tähele, et seal on külm. Me arvame, et seal oli suhteliselt nullilähedane temperatuur (heal juhul paar kraadi). Aga vaated olid suurepärased. Sealt oli väga hästi näha ka Hermoni mägi (Iisraeli kõrgeim mägi, mille tipp asub Süüria piiril), kus oli ka lund näha. Iisraellased käivad seal ka suusatamas talviti. Nägi ka alla Hula orgu ja teisele poole Süüriasse. Väga vägev igatahes. Mäe otsas on ka kohvik nimega Koffee Anan viitega endisele ÜRO presidendile aga ka sõnamäng, sest heebrea keeles tähendab Anan "pilvedes".

Reedel võtsime siis suuna lõuna poole Surnumere äärde. Esimese kohana peatusime Qumranis, kust leiti nn Surnumere rullid, mis on ühed vanimad (pärit 3. saj. e.m.a) Vana Testamendi tekstid, mis kunagi leitud. Sõitsime läbi kuurorti Ein Bokek ja jõudsimegi oma ööbimiskohta. Õhtul kell 19.30 oli jooks. Ilm oli täiesti pime. Natuke tähti oli, täiskuu pidi ka olema, aga jooksu alguseks ei olnud ta veel tõusnud. Jooks ise oli äge. Ümberringi nägi ainult seda, kuhu pealamp valgustas. Pinnas oli kivine ja liivane (tegemist siiski kõrbega), õnneks ei olnud kogu tee puhtalt liiva peal. Kui mitte piisavalt jalgealust tähele panna võis kukkuda (nagu ma esimesel kilomeetril ka tegin, õnneks midagi hullu ei juhtunud). Jooks läks ka väga hästi, ülsarvestuses olin ma teine ja oma vanusegrupis (alla 40 aastased mehed) täitsa esimene. Anneli oli oma vanusegrupis teine. Saime mõlemad poodiumile ja medalid kaela. Tundub, et rolli mängis seal nii palju allpool merepinda olev suurem hapniku hulk.

Laupäev algas varakult, sest otsustasime ronida päikesetõusuks Masadasse mööda serpentiini (ussirada, nagu seda seal kutsutakse). See oli ka päris vahva, Anneli on seda juba pikemat aega tahtnud teha ja seekord oli hea võimalus. Kõrguste vahe oli 350 meetrit ja kokku käisime seda umbes 40 minutit. Ja päiksetõus oli ilus, Oli küll ka pilvi, aga oligi äge, kuidas päike pilvede vahelt piilus ja säras. Pärast ööbimiskohta tagasisõitmist ja sealset hommikusööki sõitsime jälle läbi Ein Bokeki. Nägime, et paljud inimesed jalutavad Surnumeres olevate "teede" (põhimõtteliseld tammid ühelt kaldalt teisele) peal ja läksime me ka jalutama sinna. Nägi palju soola ja head vaated rannikule. Surnumere vesi oli nii värviline: küll mõnes kohas rohekas, mõnes sinakas, valge sool ja kollane liiv. Mina käisin siis veel ka Surnumeres suplemas. Kuigi alguses tundus vesi jahe, siis sees olles polnud tal üllatuslikult häda midagi. Abiks vist oli ka see, et väljas oli 25 kraadi ja täiesti tuuleta ilm. Surnumeres hulpimine on jätkuvalt vahva.
Et nädalavahetus oleks ikka piisavalt aktiivne oli meil laupäevaks planeeritud ka matk Ein Gedis. Olime ühe matka välja valinud, mis viis meid kõrgemale ja uutesse kohtadesse, kus me varem kõinud polnud. Kenad vaated Surnumerele ja allolevale rohelisele orule. Vahepeal pidi kuivas kanjonis tugevalt ronima, aga seda ägedam ta oli. Lõpetasime oma matka isegi täitsa mõnusal ajal, et jõudsime normaalsel ajal ilma ummikuteta koju tagasi sõita.

Väga seiklusrohke nädalavahetus oli. Loodame väga, et selliseid tuleb veel.

Linnud ja taamal lumine mägi

Hula org

Karupoeg Puhhi puu

Pistaatsiapuu

Vesi

Anneli ja lumine Hermoni mägi


Seal asub Süüria

MoonRuni võistluskeskus

Masada serpentiin

Päiksetõus Masadal

Sool

Sool ja hotellid

Mäe otsas

Kuiv kanjon

Matkarada

neljapäev, 15. detsember 2016

Jõulud Haifas

Kui me novembris veel arvasime, et ega siin riigis vist jõulutunnet ei saagi väga tekkida, sest jõule pole isegi kuskil tänava peal näha, siis detsembri algusega selles osas asi natuke muutus. Tõsi, jõulutunnet ikka väga ei ole, sest 15 kraadiga palmide ja teiste enam-vähem roheliste puude keskel olemine ei aita sellele kaasa. Aga detsembri algusega on tekkinud Haifasse jõulukaunistused. Ühel peatänaval on suur kuusk (tehislik ja ilmselgelt mitte väga realistlik, aga sellegipoolest kuusk) ja jõulutuled. Pimedas sinna minnes võib ennast isegi ära petta. Samuti on mõni pood sisustanud ennast jõuluteemaliselt ja mõni väike pood isegi müüb jõuluteemalisi asju. Üldiselt ju jah juudid Jeesuse sündi ei tähista, aga Iisraelis elab ka üpris märkimisväärne kogukond araabia kristlasi ja Haifas on lausa kogu linna elanikest 14% kristlased. Seega natukene jõule siin ikkagi on.

Eelmisel reedel käisime me siinsete jõuludega tutvumas ja käisime ära ka Haifa loomaaias. Päris suur loomaaed teine ja üldiselt üritatakse seal inimestel võimalikult lähedalt ja vahetult loomi vaadata. Näiteks on kaks suurt linnupuuri, kuhu saab ka ise sisse minna ja siis ei ole lindude ja sinu vahel enam mitte midagi. Üks nendest on kotkaste puur ja teine veelindude (flamingod, pelikanid, iibised).

Ilmast rääkides sadas meil siin jälle kaks päeva ja oli see tõttu ka päris külm siin. Vihmaga kuidagi läheb tunduvalt jahedamaks. Aga kena on see, et vaikselt hakkab loodus siinmail rohetama: rohi tärkab ja põõsastele on pungad tulemas. Selline kena jõuluilm.

Anneli jõulukuuse, rahutuvi menoraga ja kuusirbiga
Haifa loomaaed asub küll keset linna, aga väga maalilise vaatega mäekurus.

Paabulind

Raisakotkas

Öökullid (sest Anneli ei ole nõus neid kakkudeks nimetama)

Flamingod
Tiiger

Jõulupood