Maltal viimast päikest püüdmas

Videot meie reisist saab näha siit: https://drive.google.com/open?id=1BlSHumkuggYtbB56bvEZ5FkOP0D176eE

Kuigi peaaegu kuu aega oleme me rahulikult Berliinis elanud, siis üleeelmisel nädalavahetusel oli jälle natuke rohkem põnevust ja sai üks reis ette võetud. Ikka jälle Vahemere äärde või õigemini seekord küll peaaegu Vahemere sisse. Nimelt veetsime me väikse pikendatud nädalavahetuse Maltal. Malta on väga väikene saar Vahemeres, ainult natukene suurem kui Muhu ja Vormsi kokku. Ja seal sarnasused ei lõpe. Nimelt koosneb ka Malta riik kahest suuremast saarest: Maltast ja Gozost ja mitmest väiksemast. Meie käisime nii Maltal kui Gozol.

Seekord olid meie sinnalend õhtul hilja ja oma hostelisse jõudsime napilt enne keskööd neljapäeval. Selle eest saime aga reedel varakult pihta hakata: esimsesse päeva oli planeeritud pealinna Valletta külastus ja pärastlõunaks ka Malta ajaloolise pealinna Mdina külastus. Kuna riik on väike ja linnad on väiksed, siis jõudsime oma päevaplaanid väga kenasti ära täita.

Valletta on väga huvitava asukohaga linn. Ta asub poolsaarel, mis on kahest küljest veel omakorda maaga ümbritsetud. Ainult väike poolsaare tipp on merele vabalt avatud. Seal otsas asus loomulikult kindlus. Ja üldiselt ei pea imestama, miks see asukoht pealinna jaoks valiti. Vähemalt tundus see sealt päris hästi kaitstav olevat. Kuna meie hostel pealinnas ei olnud, siis otsustasimegi sõita paadiga üle lahe Vallettasse. Umbes 15 minutit ja kohal me olimegi. Linn oli mõnus: kitsad tänavad küngaste peal. Vanad majad värviliste rõdudega ja kindlustused igal pool linna äärtes. Sattusime täiesti juhuslikult ka vahtkonna vahetust vaatama. Orkester mängis ja mehed marssisid.
Vallettas käisime ka ühes majamuuseumis nimega Casa Rocca Piccola. Nimelt ühe Valletta markii majast on tehtud muuseum, kuigi markii pere ka seal samas praegu elab. Oli väga huvitav sellist ajaloolist, aga samas kasutusel olevat maja näha. Seal oli tundus olemas olevat kõik, mis ühel ülikul eluks vaja on.

Päeva teises pooles sõitsime Mdinasse ja Rabati. Mdina on Malta ajalooline pealinn - väike aga väga kindlustatud: paksud müürid ja sügav vallikraav. Rabat on Mdina äärelinn, ehk siis see osa, mis linnamüürist välja jäi. Mõlemad olid huvitavad ja kindlasti vaatamist väärt. Kuna Mdina asub kõrgemal kui Valletta, siis oli Mdina müüri pealt ka hea vaade saare põhjaosas asuvatele linnadele. Sealt nägi päris hästi, kui linnastunud Malta tegelikult on.

Teine päev oli planeeritud Gozo vaatamiseks. Kuna lugesime, et Gozol on hea matkata, siis võtsimegi ette seal väikese matka mööda rannikut. Vaated olid suurepärased, nii merele kui ka ülejäänud saarele. Tihti nägi kauguses paistmas Gozo pealinna Victoriat ja muid linnu. Peamisiselt olid kirikutornid need, mis kaugele näha olid. Kirikuid oli üldse kogu riigis väga palju. Vaat et iga nurga peal vaatas kirik vastu. Arvestades riigi katoliiklikku loomust pole see aga ka väga imestada.

Gozol matkates hakkasid silma ka linnupüüdmis kohad. Nimelt on Maltal väga tavaline püüda elus linde, et neid müüa inimestele, kes neid kodus puuris hoida tahavad. Ja see püüdmine oli seal massiline. Põhimõtteliselt oli kogu see ranniku äär, kus me matkasime püüdmiskohti täis. Malta astumisel Euroopa Liitu oli üheks liitmuistingimuseks sellise püüdmise keelustamine. Ja kuigi see oli vahepeal ka keelatud, siis 2014 lubas Malta valitsus seda uuesti tegema hakata. Euroopa Liit on Malta selle peale Euroopa Kohtusse andnud ja otsus peaks tulema varsti. Ja seda püüdmist oli tõesti palju ja meile tundus see väga õudne.

Üldiselt katsusime puuris lindudest mitte välja teha (kuigi see oli keeruline) ja nautisime loodust, peamisel merevaateid ja kaljusid. Matka lõpetasime väikeses linnakeses ühe kaljudevahelise lahesopi ääres. Kuulsime seal palju eesti keelt (parklas nägime ka Germalo reiside bussi, mis seda ka seletas). Sealt sõitsime bussiga edasi Gozo pealinna Victoriasse, mis oli jällegi armas väike linn. Erinevalt Valletast, mis on üsna turistikas oma kindluste ja asjadega, siis Victoria keskuses on rohkem selliseid põnevaid omanäolisi kästitööpoode ja sellist natukene hipster hõngu. Kui keegi peaks Victoriasse satuma, siis tasub külastada ka kohvikut nimega Capitan Spriss, väga laheda hõngu ja superhea kohviga koht.

Viimase asjana käisime läbi ka oranẑilt rannalt. Seal oli liiv tõesti väga oranẑ. Ujuma seal siiski ei läinud, sest lained olid suured, vees paistis palju suuri kive ja vesi oli väga vetikaid täis. Pärast seda sõitsime jälle praamiga Maltale tagasi. Praamisõit oli nagu sõidaks Saaremaa vahet. Umbes sama pikk ja sarnased praamid. Ainult inimesi oli praami peal tunduvalt rohkem.

Viimasel päeval otsustasime ka Maltal ikkagi matkata ja võtsime seega ette ühe matkaraja mööda Malta lõunakallast. Jällegi nägime linnupüüdjaid (seal õnneks vähem) aga nägime ka armsaid väikseid külakirikuid ja jällegi palju kaljusid. See matk lõpes meil Sinise Groti juures. Seal me võtsime lausa paadireisi, et grotti sisse sõita. Päris huvitav oli kaljust rannikut ja sealseid erinevaid grotte mere poolt ja lähedalt vaadata. Pärast Azure'i akna kokkuvarisemist Gozol tundub Sinine Grott suurim ja uhkeim looduslik kaljukaar Maltal olevat.

Lõpetasime oma päeva väikese jalutuskäiguga mööda Valletat ja Sliemat eraldavaid lahesoppe. Nägime ka Valletta ja Sliema siluette õhtupimeduses.

Tagasilend oli meil esmaspäeva varahommikul nii, et jõudsime veel alates lõunast tööle.

Vaade Vallettale

Tüüpiline Valletta tänav

Markii kodus

Valletta

Vaade Mdinast Maltale

Valgustatud jumalaemakujuke välisukse kõrval. Selliseid erinevaid oli päris mitme ukse kõrval.

Rohelus Rabati tänavatel

Valletta

Kortermaja

Sealt vahelt nägi vilksatamas ka kuulsat Sinist Laguuni

Sadamalinna Gozol

Linnud püütakse kinni ja hoitakse sellistes pisikestes puurides

Iidset soolakogumisvannid

Kaljune rannik

Kaljudevaheline laht jahiga

Kõrged kaljud

Maastik Gozo põhjarannikul

Oranžis rannas

Maastik Malta põhjaosas

Pisike kirik rannakalju otsas, taamal paistab asustamata kaljusaar

Sinine Grott

Kaljukaar Sinises Grott

Augud kaljus

Tauri käis kaljude vahel ujumas

Õhtune vaade Vallettale...

... ja Sliemale.

Kolm riiki, üks maraton

Sellel nädalavahetusel käsime Tauriga Bodensee ääres. Bodensee on Saksamaa, Austria ja Šveitsi vahele jääv tore järvekene. Olen seal, täpsemalt Saksa poolel olevas pisikeses saarelinnas Lindaus, umbes kaheksa aastat tagasi käinud seoses noorteadlaste ja Nobeli preemia laureaatide kohtumisega. Seekord viis meid aga sinna kolme riigi maraton. Kui saime teada, et Berliini me jooksma ei pääse, hakkasime otsima sügisesse mõnda muud pikemat jooksu. Kaalusime mõnda aega Müncheni maratoni ja 3 riigi maratoni vahel. Valik langes lõpuks viimasele, sest see tundus lihtsalt nii põnev kontseptsioon. Joosta maratoni ühe korraga kolmes riigis. See, et Tauri muidugi päris kolmest riigist läbi joosta ei saa, oli aga ka kohe selge. Nimelt ei julge ta veel uuesti oma põlvega riskida pärast Tel Avivis saadud vigastust.

Plaan oli, et läheme reedel juba aklimatiseeruma ja tuleme pühapäeva õhtul tagasi. Pisut peale maratonile registreerumist selgus, et Tauri peab reedel ja laupäeval olema oma DAADi stipendiumi seminaril Bonnis. Ja seega tuli mul reedel toredasti üksi lennuki peale istuda, lennata Šveitsi ja sealt rongiga Austriasse ööbimiskohta sõita.

Reedel oli ilm üsna kole ja vihmane, üsna sama joon, mis meil siin Berliinis nädala sees oli. Laupäeva hommikul oli aga tõesti väga hea ja ilus ilm. Hommikujooksu ajal sain ka Bregenzi keskusest natukene kaugemale ja keskuse poole tagasi joostes nägin päikese käes säravaid lumiseid Alpide mäetippe. Väga ilus! Nii otsustasingi, erinevalt oma algsetest plaanidest lihtsalt kohalikus külas istuda ja raamatut lugeda, sõita laevaga Lindausse. Oli suhteliselt soe, st kogu aeg ei olnud vaja talvemütsi kanda, ja päike säras täies jõus. Vaatsin Lindaus üle kohad, mida eelmisest korrast mäletasin ja kondasin muidu veidi tänavatel. Liiga palju ei tahtnud sammuda ka. Õhtul, et mitte öelda öösel, jõudis kohale ka Tauri. Tema kahjuks ilusat ilma ei näinud.

Pühapäeva hommikul kallas vihma. Ma ei tea, kas ma oleksin siis üldse voodist välja tulnud, kui ma üksinda oleksin olnud. Kui siis selleks, et hotelli hommikusööki süüa ja siis tagasi voodisse minna. Igatahes jooksma ma sellise ilmaga väga ei kipuks. Eriti on viimane aasta mind vihmavaba jooksmisega ära hellitanud. Aga Tauri oli ka ja siis tuli ikkagi tõusta ja jooksuriided selga panna. Süüa kõht täis ja vihmaga raudteejaama poole sammuda. Me polnud veel tänavavahetki hotellist eemal kui ma juba tundsin, et jalad on nüüd märjad.

Jooks oli üles ehitatud nii, et see algab Lindaust, Saksamaalt, jookseb läbi Austria Šveitsi ja siis jookseb tagasi finišisse Bregenzisse, Austriasse. Ööbimiskohaks soovitati just finiši linnakest, eriti ilmselt kuna Lindaus on niigi palju turiste ja hinnad üsna krõbedad. Bregenzist viis ka tasuta laev ja rong starti. Algusest peale olin plaaninud minna kõige hilisema rongiga, sest liiga palju enne starti ka hommikusööki süüa ei tahtnud. Ilmselt oli kehv ilm sundinud sadu jooksjaid oma rongi valikut viimase rongi peale lükkama. Ja nii see rong puupüsti täis sai. Õnneks kestis see oma kakskümmend minutit ainult. Palju oli neid, kes tahtsid Lindaus rongijaama sooja jääda. Tauri aga motiveeris mind kenasti välja vihma kätte astuma. Tuli leida koht soojenduse tegemiseks. Õnneks oli Tauri start 45 min pärast minu oma ja ta sai alguses varju all minu asju ka hoida. Soojendus tehtud läksime Tauriga koos oma pakke ära andma. Vastu saime keebi. Mina oma keepi ei võtnud, sest mul oli 10 min stardini ja vihm hakkas järgi ka jääma. Jätsin Tauriga hüvasti ja kobistasin stardi poole, tema läks sooja tegema. Mu stardigrupp oli nr 3. Miskil veidral põhjusel oli see grupp kus olid 3:40 ja 3:45 tempomeistrid. Juba juulist oli mulle selge, et selliseid temposid mina küll jooksma ei lähe. Seekord. Allpool pikemalt. Jäin siis mõtlema, et kuna ma üheski grupis nii kui nii joosta ei taha, olin Tel Avivis selle õppetunni juba saanud, siis ma stardin siit kust ma stardin ja lähen siis oma tempoga nii nagu ma lähen. Üldine idee oli, et võiks ca 6.00ga lõppu tulla. Eriti heal juhu 5:50 kanti. Stardi ajaks jäi vihm sootuks järgi. Start oli iseenesest päris vahva, mängis mingi kohalik rokkbänd ja puha. Inimesi oli vähem kui Tel Avivis, finišiprotokolli jõudis 1027 jooksjat (registreerunud oli 1304). Aga see tundus mulle veel täiesti ok suurusega jooks, kordagi polnud tunnet, et ma olen nüüd üksinda rajal. Ja läkski lahti. Eriti selliseid suuri emotsioone mul sellest jooksust ei ole. Kui siis see, et kuskil tunni aja peal ma sain aru, et ma ikka pole maratoni jooksja. Ma puht psühholoogiliselt ei ole nii tugev. No kohe mitte kuidagi ei õnnestu eemal hoida mõtteid stiilis "issand jumal küll, mis käskis mul nii pika maa valida" või "mul on ju 3/4 veel" või "Tauri peab veel kaks tundi mind finišis ootama". Ei ole sellist asja, et lähen ja jooksen ja midagi ei mõtle. Poolmaratonil on see mul isegi enam vähem välja tulnud, maraton on kahjuks mu mõtlemisvõime tagasi hoidmiseks liiga pikk.

Mulle üllatavalt püsis see 4:00 tempomeister mul väga pikalt selja taga. Nägin teda esimest korda kuskil 16 km peal olnud pisikesel tagasipöördel. Olin miskine 45 s grupist ees. See ei olnud mul üldse plaanis, minu plaani järgi oleks ta pidanud ammu must möödas olema. Poolmaraton rohkem kui minuti alla kahe tunni. Vahepeal sadas rohkem, vahepeal vähem. Mõtlesin paar korda, et ei tea mis riigis ma ka olen. Mitu korda arvasin, et olen juba Šveitsis, kuigi pärast tuli välja, et kohe mitte ei olnud. Šveitsi jõudes oli aga kohe üsna palju pealtvaatajaid. Üldiselt peab üldse ütlema, et selle ilma kohta oli ikka mega palju vaatajaid ja ergutajaid. Eriti Šveitsis. Palju rohkem kui Tel Avivis või Tallinnas. Ja kuigi mu nimi pole siin kohalikele just kergest väljaloetav siis hüüti nimpidi (Y). Eriti vist seetõttu et naisi üldiselt ei olnud väga palju ja noh ma olen selline blond ja näen nunnu välja (päriselt ka, eriti kui mu pluuse on eest šokolaadine batoonijuppide söömisest). Kahekümne kuuendal kilomeetril tuli üks onu mulle rääkima, kuidas ma olen hea tempomeister. Tuli välja, et ma olen juba üsna tükk aega vedanud mingit väikest grupikest. Päris nunnu küll, mina, kes ma selles grupis kaugelt kõige lühem ja kõige kõhnem olin, vean gruppi mehi vastutuules. Tere, tore. 28 km toitlustuspunktis läks mul aga veidi untsu asi, sest ma ei näindu jookipunkti hoiatavat silti ja nii ei hakanud ma õigel ajal sööma. Väga hullu polnud, jõin isot. Viga söögiga sai parandatud 30. km punktis. Õnneks oli sellel jooksul joogipunkte vahemikus 17 kuni 35 km päris tihti. Kuskil 2.5 kuni 4 km vahedega. Kui Tel Avivis ma sõin datleid ja rosinaid, siis seekord oli mul suisa kaks pakikest toiduga kaasas (traditsiooniliselt rinnahoidja vahel, sest igasuguseid vöösid ja taskuid ma ei kannata). Üks pakk batooniga (kaerahelbed, šokolaad, ilmselt ka suhkrut) ja teine rosinate-datlitega. Sõin ja jõin. Vahepeal mõtlesin, et nüüd ma olen küll liiga palju joonud. Sest ma ei julgenud väga mitte juua. Kuigi ma nüüd esimest korda leidsin, et kui pole väga palav siis ma saan head isotoonilist jooki juua ka nii, et vett peale ei joo või loputan ainult veega suud. Ja paaril korral kasutasin punktis seda taktikat et loputasin lihtsalt suud, mingi niiskuse sealt ikka saab. Seal samas 28 km kandis algas ka "motivatsiooni otsimise sirge". Väljend tuleb meie sõnavarasse Tauri Paldiski kaitseväeteenistuse aegdest, kui nad pataljoniga ühel pikal sirgel metsteel motivatsiooni otsimas käisid. Igatahes oli meil siis ette nähtud pealt nelja kilomeetri sirget jõetammi mööda jooksmist. Tammile tõustes nägin jälle 4:00 tempomeistrit. Siis oli mul aga juba valus. Mitte selline, et ei kannata joosta, aga ikkagi valus. Vasakus puusas. Puusakondis. Loogika ütles, et ma peaksin aeglasemalt jooksma hakkama, aga samas ma teadsin, et kui valu hullemaks läheb on targem olla finišile lähemal kui et kaugemal. Muu keha kannatab, tuleb joosta. 35. km möödus must 4:00 tempomeister ja siis oli mul jah juba nii valus, et ma isegi ei kaalunud üritada nendega koos joosta. Ta grupp oli ka päris pisikeseks jäänud. Vist enam vähem 5-6 jooksjat, kellest enamust olin ma distantsil enne märksa eespool näinud. Nüüd käis juba kilomeetrite arvestus stiilis "nii, 7 km veel, see on natukene rohkem kui oli Haifas raja tagumisest otsast koju", nii "4 km veel, see on hommikujooksu raja vasakpoolne kaar", jne. Kaks kilomeetrit, see on ainult see väike suts veel Haifa kiriku juurest koju. Alla kilomeetri. Tuleks juba see staadioni ring. Ja staadioni ring tuli. Hea pehme tartaan. Korraga oli isegi natukene kerge. Isegi jaksasin kiirendada, kell ka tunnistab seda. Finišis ajaga 4:05:01. Märksa parem kui see, mida ma stardis ootasin. Ilm oli vaatamata vihmale soodne, just temperatuuri mõttes. Võib-olla mitte maailmarekordi soodne, aga palju paremat siin kesise-ilma Euroopas tahta oleks mu meelest ka patt.

Nüüd aga pikemalt mu puusakondist. Hakkasin maratoniks valmistuma juuni keskel. Pärast natukene untsu läinud 10 km tegin nädala jooksmisest pausi, et koguda motivatsiooni ja käia rohkem saalis. Siis hakkasin pihta. Kõik läks järsku jube kergelt. Ei olnud külmetusi, vaatamata paarile toredale läbiligunemise päevale Eestis, ega midagi. Jalad läksid ja tuli kaasa minna. Juuli alguses, heategevusjooksul, sain 5 km aja ära parandatud ja lootus juuli lõpus ka oma 10 km korda saada oli kõrge. Kuskil nädal enne Berliini ööjooksu (10 km) hakkas mul valutama parema puusakondi pealne. Justkui lihase kinnituskoht. No valusid on enne olnud ja tuleb hiljem ka, tavaliselt lähevad need nädala paariga üle. Ööjooksul panin oma sõpra Capsit peale ja läksin kenasti starti. Poole maa peal oli puusa imelikult tunda. Tavaliselt, isegi kui enne starti mingi kerge ebamugavus kuskil on, siis ma distantsil ei tunne neid valusid enam üldse. Augustis läksid jooksud pikemaks ja valu suuremaks. Nüüd oli mul valus isegi kergel jooksul. Kontrolljooksuks olnud poolmaraton oli mulle läbi valu raske ja numbreid analüüsides sai selgeks, et ma kaotan keskmisele iseendale oluliselt sammupikkuses. Kõik muu on parem. Augusti lõpus oli asi nii hull, et ma võtsin raske südame vastu otsuse jätta nädal treeningprogrammis vahele. Ei näinud, et asi saaks sealt halvemaks minna. Nagu täitsa vahele. Mitte ühtegi jooksu. Null. Nädal hiljem oli asi kergelt parem, valu vähem, ajad kiiremad, isegi samm läks veidi pikemaks. Siiski panin ma omale Eestisse spordi-ortopeedi aja. Oktoobri algusesse.

Nii ma siis viis päeva enne maratoni ortopeedi uksest sisse marssisin ja oma muret kurtsin. Arst proovis mu jalgadega võimelda (no nii, et mina lamasin ja ta liigutas mu jalgu). Paari sekundi järel teatas ta, et mul on "naise kohta kinnised puusad" ja et mulle oleks vaja röntgenpilti teha puusadest. Sest kuigi ma kurtsin valu hoopis veidi teise koha peal, oli ta väga huvitatud minu liigestest. Pilt tehtud, arsti kabinetis tagasi (muide, mul oli jõhkralt kiire, sest ma pidin kesklinna väga-väga tähtsale koolitusele mitte hiljaks jääma, ja seetõttu jäid mul osad targad küsimused sootuks küsimata). Siis vaatasime koos röntgenpilti ja arst näitas mulle mu liigeseid. Täpsemalt seal olevaid lisaluustumist - selliseid sarvekesi, mis mu jalaluudest puusa kinnituskohal välja tulevad. Siis sain ka diagnoosi, et tõenäoliselt põhjustab lisaluustumine jooksusammu väärarenguid, mida aga mu ülejäänud puusalihased välja ei kannata, kui koormus suur. Sain raviks võimlemiskava, et puusalihasid tugevdada ja tugeva soovituse paar kuud vähem joosta. Lisaluustumisest ma kuidagi maagiliselt muidugi lahti ei saa.

Iseenesest on see diagnoos väga loogiline. Mul on pikematel distantsidel alati olnud probleeme liigestega, ja just puusaliigestega. Lihtsalt aastatega on see häda nihkunud paariteistkümnelt kilomeetrilt paarikümne kilomeetri peale. Olen alati kurtnud seda kui, et "mu jalad annavad alla". Ja olen saanud soovitusi käia rohkem jõuksis jne. Aga tuleb välja, et viga pole üldse jalalihastes, hoopis pisikesed puusa-süvalihased on need, mis mind üldse aidata saavad. Ma pean tunnistama, et ma uurisin selle "haiguse" kohta ka lisaks ning olen täiesti kursis kõige mustemate võimalik stsenaariumidega, aga minuga nii ei lähe!

Omamoodi huvitav on ka see, et nüüd kui mul maratonil see liigesvalu algas, siis see teadmine, et mul peabki see valu olema, on kuidagi psühholoogiliselt teistsugune kui siis, kui ilma ühegi loogilise seletuseta valus hakkab. Vähemalt minu jaoks. Ja kusjuures, maratonil mul parema puusakondi pealne ei teinudki (eriti) valu, küll aga just vasak puusaliiges.

Ehk siis taastuma ja võimlema. Õnneks oli mul juba enne olemas poliitiline otsus, et pimedas ma ei kavatse joosta, ehk siis Saksmaa talvel (selle otsuse taga on nii Iisraeli-aastaga tekkinud psühholoogiline vastumeelsus pimedas jooksmise vastu, kui ka turvalisuskaalutlused) võtan kilomeetried vähemaks ja tekibki ruumi selleks võimlemiseks.

Järgmise aasta plaan on uuesti üritada pääseda Berliini ja kui see ei õnnestu, siis ma ei välista, et järgmine aasta teen pigem kummalisi ja veidraid jookse, kui et distantse. Igatahes ootab talve vahvate saalitreeningutega ja veidi kergemate jooksudega. Eks siis paistab.

Varustus maratoni päevaks. Kindad ja muusika rajale kaasa ei tulnud.

Bregenzi kontserdimaja välilava seade "Carmeni" etenduse jaoks.

Vaade Lindau sadamale ja Austrias olevatele lumistele Alpidele.

Lahe kohvik Bregenzis. Kahjuks Taurit polnud ja seekord jäi minemata.

Lindau raekoda.

Berliini maraton, valimispäev ja rulluisud

Eile oli Berliinis ja Saksamaal tähtis päev. Oli valimispäev ja oli Berliini maratoni päev. Meil olid nädalavahetuseks külla tulnud ka Kadri ja Matis, kes võtsid osa Berlini maratoni raames toimunud rulluisu maratonist.
Eelmise aasta sügisel, kui sai selgeks, et me sellel aastal Berliini õppima ja elama tuleme, otsustasime proovida pääseda Berliini maratonile. Berliini maraton ei ole nagu Tallinna maraton või ümber Viljandi järve jooks. Siin on kohtade arv, kokku 43 000 kohta, piiratud. Ja mitte ainult seda. Need kohad saaksid ka reaalselt vähem kui paari minutiga täis, kui inimesed saaksid lihtsalt registreeruda. Ikkagi maailma kiireim maraton. Seepärast tõmmatakse siin loosi, kes joosta saab. Muidugi, kui sa oled väga kiire, siis sa saad nii kui nii joosta. Väga kiire tähendab aga tõesti väga kiiret. Meestel alla 2:45 ja naistel alla 3:00. Ma tunnen isiklikult ühte inimest, kes sellesse kvalifitseeruks.
Ehk siis, sügisel on teatud hulk nädalaid, kui sa saad ennast järgmise aasta jooksu loosi kirja panna. Siis kuskil kuu aja jooksul viivad koraldajad oma algoritmidega läbi loosimise ja annavad teada, kas sa saad joosta või mitte. Mul on teatud kahtlused, et see loosimine ei ole lihtsalt teatud arvu õnnelike genereerimine, vaid arvesse võetakse ka sinu oodatavat lõpuaega (registreerimisel küsitakse sinu viimase 3 aasta maratoni parimat või kui sa maratoni pole jooksunud siis poolmaratoni parimat). Vastasel juhul jooksjad lõpuajaga 3:30 kuni 4:30 küll rajal ellu ei jääks.
Jooks ise on üsna kallis. Koos poolkohustuslike lisavalikutega kuskil 100 EUR kanti (siin tuleb eraldi nt osta omale kiip, mis ei kajastu maratoni lehel olevas hinnas). Eelmisel sügisel me siis tegime südame kõvaks, lasime oma kontodelt see ca 100 EUR ära broneerida ja jäime pöidlad pihus ootama. Õnne meil polnud ja jooksma meid ei lubatud. Tagantjärgi võib öelda, et äkki oli isegi hea.
Kui joosta ei lasta, siis kuidagi tahaks osa ikka saada. Ja nii tekkis mul suhteliselt kohe, kui me negatiivsed loosi tulemused teada saime idee, et ma pean minema vabatahtlikuks. Kuskil juulis õnnestus mul lõpuks Tauriga koos arvutiekraani taha maha istuda ja ennast vabatahtlikuks ära registreerida (üldiselt oskan ma siin registreerimisvorme ja muud saksakeeleseid lehti täita küll, aga see oli kuidagi väga keeruline). Selleks ajaks olid juba osad joogipunktid abistajatega täidetud, ilmselt siis sellised, kus kõige rohkem actionit toimub. Läks mööda nädalaid ja nädalaid enne kui ma mingi vastuse sain. Septembri alguses sain teada, et saan joogipunkti Yorkstrassel. No mis siis ikka. 20 km, inimesed äkki juba joovad midagi.
Hommikul tuli kell 7:15 punktis valmis olla. Olin üks esimesi, kes kohale jõudis ja sain valida, millise laua taha lähen. Kohe öeldi ära, et kõige rohekm on teha vee punktis ja ISO punktis, tees-kohvis pole midagi teha. Omalt poolt tegin ka loogilise järelduse ilma põhjal, et vast need kastmise svammid nüüd ka nii popid pole. Minu tahtsin ikka sellist actioniga lauda. Mind pandi ISO-sse.
Aega oli meil ettevalmistamiseks küll ja küll. Kõigepealt ootasime oma 45 minutit, et saada väljaõpe, siis ootasime veel oma poolteist tundi, et me võiks hakata asju välja panema (sest liiga vara ka ei saa asju välja panna, eriti kui sul on joogi andmiseks papptotsid). Siis ootasime veel oma 45 min oma valmis lauaga, enne kui hakkasid jõudma esimesed võistlejad. Kõigepealt ratastoolid ja käsirattad. Nüüd saime neile kaasa elada. Esimesed jooksjad jõudsid meie juurde 57 minuti peal. Kuna ma täpselt ei teadnud, kas me oleme natukene enne või natukene pärast 20 km (sest ainuüksi meie punkt ise oli oma kilomeetri pikk, laudu oli jõhkralt, vahele ka kiirabi telke jne) siis saime ainult umbkaudselt hinnata, et enam vähame maailmarekordi graafikus liigutakse. Siis tekkis kohe küsimus, et millal saab anda esimese joogi. Kiiretel oli võimalik oma joogid saata enne jooksu eraldi laua peale ja need ootasid neid üsna hõredalt asustatud laudel enne "rahva punkti". Üllatuslikult võeti juba kolmandas grupis esimest korda üldletilt vett. ISOni läks veel aega.
Töötasime nii, et laua taga oli kaks-kolm inimest ja taga üks-kaks. Meie lauas kukkus välja see 3-1 süsteem nii, et kolm andsid jooke kätte ja üks taga tegi jooke juurde ja täitis topsikuid. Põhimõtteliselt kogu aja andsime jooke kätte, inimesed ei pidanud laualt ise võtma. Kui alguses oli meil üsna igav, siis kuskil 3:00ga jooksjate juures läks kiireks. Oi neid oli palju. Ja oi neid oli hiljem veel rohkem. Alguses töötasin mina taga. Ühel hetkel sain ma ette vahetatud. Ja oi kui äge on see tunne, kui keegi võtab sinu käest esimese joogi. Nagu keegi oleks su naba seest poolt kõditanud. Ja siis neid jooksjaid muutkui tuli ja tuli. Kui esimesed olid meie juures kuskil 10.15 siis viimased 13.30 ja peale. Kui alguses polnud väga palju teha siis vahepeal oli kuskil kaks tundi sellist tegutsemist täis, et isegi midagi mõelda ei jõudnud. Aga see oli ainult tore. Lõpu poole jäi jälle jooksjaid harvemaks. Pakun, et kuskil paartuhat jooki sai selle ajaga kätte ulatatud küll (sest meie laud oli ka üks esimesi, ja kõik tahavad ikka esimesest võimalikust kohast oma joogi kätte saada). Kuigi ma statistikat teha ilmselgelt ei jõudnud, siis võib üsna üldiselt öelda, et keskmiselt kolmandik inimesi külastas ISO punkti.
Üks asi, mis mind kurvaks tegi on ikka ja jälle need topsid. Maailma kõige kiiremal maratonil joodetakse topsidega, nii vett kui ISOt. Võib-olla ma olen ainukene inimene, aga mul on väga raske topsist juua ja samal ajal joosta. Ja kuigi Tauri siin üritas mulle seletada, kuidas tegemist on ikkagi keskkonnasäästlikuma jootmisviisiga siis ma kohe üldse ei usu seda. Selles mõttes, et pudelid saaks vähemalt kokku korjata ja ümber töödelda. Vee võib vast isegi siin taastuvaks ressursiks lugeda. Ja nüüd nägin ma ära veel ka ühe uue topside negatiivse külje. Nimelt on topside ära viskamine märksa probleemsem kui pudelitel. Pärast joomist läks see tops vist pea kõigil kohe sinna samasse tänavale jooksjate ja lettide vahele maha. Ehk siis mõni aeg pärast algust oli lettide ja jooksjate vahel mitte ainult suur prügihunnik vaid ka kleepuv tiik. Kujutan ette, et seal võis olla päris libe joosta.
Õigluse mõttes ma pean täpsustama, et mu varem kirja pandud prognoos kastmis-svammide oodatavast kasutusest oli natukene liialdatud. Neid kasutati küll. Kiiremad jooksjad reaalselt kastsid ennast ja tagumine ots kasutas neid pesemis otstarbel (a la, kui sa olid suutnud endale oma geeli peale ajada).
All on ka paar pilti, kuidas üks joogipunkt pärast jooksjate läbimist välja nägi. Põhimõttelistel peab vist nentima, et ilus teeäär ootab sind Berliini maratonil ainult siis kui sa suudad oma jalgu oluliselt kiiremast tempos liigutada, kui aeg alla kolme tunni.
Igatahes proovime me sellel sügisel uuesti loosiõnne. Ja Tauri pakkus välja, et kui jooksma ei saa, siis äkki hakkame rullitama. Sest rullimaratonil ei saa kohad täis. Siinkohal on paslik meelde tuletada keskkooliaegset lemmikütlust Anneli Kruvelt: "Jooksmine on vastik, aga rulluisutamine on ikka palju vastikum". Jooksen ma nüüd juba aastaid suurema rõõmuga, ei tea kas kunagi jõuab kord ka rulluiskudeni.
Koju jõudes oli küünitamisest ja kummardamisest selg valus (on ikka veel). Õhtul istusime teleka ees ja vaatasime valimisstuudiot.  Üldiselt võib öelda, et FDP ja Grüne on veidi vihased SPD peale, et need kindlasti välistasid valitsusse mineku koos CDUga (praegune valitsus ongi moodustatud SPDst ja CDUst and nüüd peavad CDU, FDP ja Grüne leidma võimaluse valitsust moodustada) ja kõik teised parlamendierakonnad on AfD (kohalik EKRE) peale natukene närvis.

Joogipunktis enne algust

Viimased jooksjad

Kõik see laga, mis tekkis

Ja veel.

Allesjäänud toit ja joogid

Hannover

Nüüdseks oleme me juba paar nädalavahetust kodus puhanud ja reisidel mitte käinud. Küll aga suutsime Barcelona ja Nice'i vahelisel nädalavahetusel ühe kohaliku reisi ette võtta. Nimelt oli meie jooksukavades ette nähtud võistlus (Annelil poolmaraton, mul 10 km), aga Berliinis või selle ümbruses me meile sobivaid jookse ei leidnud (meil ei ole just väga palju vabu nädalavahetusi augusti lõpus/septembri alguses). Küll aga leidsime ühe väikse jooksu Hannoveris. Vaatasime, et bussiga ei ole sinna ka väga kallis sõita ja otsustasimegi minna linna vaatama ja jooksma.

Hannover oli iseenesest väga ilus. Karli soovituste põhjal käisime nii Markthalles, kus oli tõesti päris äge, söömas ja oskasime ka kohe raekotta sisse astuda, et sealseid Hannoveri makette vaadata. Raekoda oli väga võimas. Seal saab ka torni minna, aga kuna järjekord oli umbes 40-50 minutit, siis meie sinna ei läinud. Samuti oli raekojas 4 maketti sellest, kuidas Hannover erinevatel aegadel välja on näinud. Keskajal, enne II maailmasõda, vahetult pärast II maailmasõda ja tänapäeval. Väga põnevad ja üldse kogu raekoda oli vägev.

Käisime vaatasime ühte suuremat järve, Waterloo monumenti (sinna väga lähedale ei saanud, sest ümbritseval platsil oli ennast üles seadnud tsirkus) ja jalutasime ka läbi vanalinna. Olime juhtunud just sellisel nädalavahetusel, kus Hannoveris tähistati 500 aasta möödumist reformatsioonist. Seega oli väga palju inimesi ja üritusi. Aga vanalinn oli ilus väga mõnus jalutamiseks.

Pühapäeval oli meil siis jooks linna põhjaosas, Euroopa suurimas linnasiseses metsas Eilenriedes. Oli päris mets tõesti, kuigi jooks ise toimus metsa läbivatel asfaltteedel. Mina oma 10 kilomeetri distantsil suutsin joosta enda isikliku rekordi (kuigi minu kella gps-i järgi ei olnud rada päris 10 km, aga võib-olla segas gps-i see, et me metsavahel jooksime) ja suutsin raja läbida napilt alla 40 minuti). Anneli oma haigusest toibumise ja puusavaluga oma rekordit küll ei jooksnud, aga hästi läks sellegipoolest.

Pärast jooksu vaatasime veel natuke linna peal ringi ja käisime söömas. Õhtul sõitsime jälle bussiga Berliini tagasi. Veendusime, et bussiga saab ka Saksamaal sõita, kuigi pikematel vahemaadel on rong ikka tunduvalt mugavam.

Vana raekoda

Markthalle

Uus raekoda

Hannover keskkajal

Hannover pärast II maailmasõda

Hannover tänapäeval 

Uus raekoda seest

Hannoveri vanalinn

Cote d'Azur

Seekord siis kohe link videole: https://drive.google.com/open?id=0B82QApYdvYhuM2E1bk15V1NRc1U

Eelmisel nädalavahetusel sai jällegi ette võetud üks reis. Kuna Vahemeri on jätkuvalt väga südamelähedane, siis seekord käisime Prantsuse Rivieras. Peamiselt olime Nice'is aga käisime ka Monacos ja mõnes ümbritsevas väikelinnas.

Lendasime kohale reede varahommikul ja läksime kohe Nice'i vanalinna uudistama. Kuna oli suhteliselt varajane hommik, siis inimesi veel väga ei olnud ja poode-kohvikuid alles avati. Mõnusalt vaikne oli. Vanalinna kõrval asub Nice'is lossimägi, mida me ka vaatama läksime. Kuna tegemist on mäega, siis pidime loomulikult mööda treppe sinna üles ronima. Vaated linnale olid aga kogu tee vältel väga head. Vaatasime linna mitme külje pealt, vaatasime üle mäetipus oleva kose ning jalutasime veidi ka nõlval asuvas juudisurnuaias. 

Mäest jälle alla jõudes leidsime kella piisavalt palju olevat, et randa minna. Veetsime seal mõnusad kaks tundi päikese käes mõnuledes. Tuul oli kahjuks päris tugev ja mere peal olid väga suured lained. Seetõttu ei saanud väga hästi ujuda. Aga see eest oli hea jahutus.

Pärastlõunal võtsime plaaniks veidi kaugemal asuvasse Cimiezi kloostri aeda jalutada. Sinna minnes jalutasime ka läbi Nice'i peamise shopping-ala. Klooster asus aga loomulikult mäe otsas, seega jälle oli vaja ronida. Aga jällegi saime tasuks suurepärased vaated linnale, seekord ka natuke teises suunas. Kloostriaed oli ka ise ka väga äge koht. Inimesi sellel ajal väga ei olnud ja seega oli kõik väga rahulik. Mere ääres olnud tuul ei olnud ka seal puhumas. Väga Itaalia Tosca maakonna tunne tuli peale. 

Õhtul hilja käisime veel mööda rannapromenaadi jooksmas ja saime näha tuledes linna üle lahe.

Laupäev algas vara, kui läksime 8st bussi peale, et sõita Eze'i, mis on väike keskaegne linn mäe otsas. Jõudsime 8.30 kohale ja olime väga rahul, et nii vara otsustasime tulla. Olin enne lugenud, et linn in väga turistikas, aga nii vara olid seal ainult mõned inimesed. Saime väga rahulikult ja mõnusalt mööda kitsaid ja käänulisi, üles-alla käivaid tänavaid mööda jalutada. Vaateid alla merele sellest linnast ei näinud (kuigi neid väga kiidetakse), sest otsustasime mitte minna eksootilisse aeda (polnud ka veel lahti, siis kui meie seal olime), aga vaated linnast endast olid juba piisavad ja ranniku vaateid sai ka igalt poolt mujalt.

Eze'ist edasi sõitsime Monacosse, mis on üks tõsiselt äge väike riik. Meie käisime ta peaaegu täitsa läbi kõigest poole päevaga. Vaatasime Monte-Carlo kasiinot. Anneli pidevalt rääkis, kuidas vormel 1 vaatamise tõttu tundub kõik nii tuttav. Linn ise on järjekordse mäe nõlval, seega pidi jällegi üles-alla käima. Käisime väikses Jaapani aias ning jalutasime läbi Monte-Carlo jahisadama. Oi kui palju luksusjahte. 
Viimaseks jäi Monaco vanalinn, mis on veel omakorda mäe otsas. Seal asub ka vürstiloss (vahtkonnavahetuse ajaks küll ei jõudnud kohale) ja vanalinnas oli väga palju turiste. Muidu mujal ei olnudki. Jalutasime veel mööda sealseid vanalinna tänavaid ja nautisime vaateid merele. 

Nice'i tagasi sõites tegime vahepeatuse ka Villefranche'is, mis on selline pisikene linnakene mere ääres. Väga nunnu oli ta tõesti. Me olime aga päevast suhteliselt väsinud selleks ajaks, et väga kaua seal sihitult ringi jalutada ei viitsinud. 

Õhtul käisime veel mere ääres istumas ja laineid kuulamas.

Pühapäeval otsustasime rahulikuna võtta: käisime hommikul veel turul ja rannas ning jalutasime läbi linna vaatama kohalikku vene kirikut, mida me veel vaadata ei olnud jõudnud. Üllatav oli sellist tüüpilist vene kirikut sellises piirkonnas näha. See on ka Lääne-Euroopa suurim vene kirik.

Loomulikult peab kiitma ka prantsuse kulinaariat. Anneli sai iga päev oma suured lemmikud ekleerid põske pista ja järgi proovisime ka Nice'i croissanti, mis küll väljast esialgu croissanti ei meenutanud. Maitses ta igatahes hästi.  

Nice ja Vahemeri

Nice'i sadam

Küll on sinine meri

Cimiezi klooster ja aed

Käisin raksus, mõnusalt magusad olid

Eze

Kitsad tänavad Eze'is

Lilledega maja Eze'is

Autod, mida Monacos näha sai

Monte-Carlo kasiino

Võidusõitja Anneli

Monaco vürstipalee

Monaco

Monaco

Reisisellis Monacos

Villefranche-sur-mer

Nice'i vene õigeusu kirik

Massena väljak Nice'is

Nice õhtul