152 m kõrguste vahet, 4.2 km üles

Meie kodu on siis seal päris all. Pilt ise on küll kolm aastat vana.

Nädala keskel tuli mul geniaalne idee võtta ette hommikune kerge jooks Stella Marise juurde, see on kohalik klooster, mis asub mäe otsas (ja mis Taurile kuidagi ebaloomulikult palju meeldib, samal ajal kui mina ei leia selles midagi põnevat). Mõeldud tehtud. Jooksime siis oma merepinnal asuvast kodust üles mäe otsa, tee üles 4.2 km ja kõrgustevahet 152 m. Ma pole vist kunagi sellise kõrgusevahega asja enne jooksnud. 

Anneli

ירושלים ehk Jeruusalemma päev

Eelmisel reedel otsustasime esimest korda täitsa Haifast välja sõita. Sihtkohaks sai Jeruusalemm. Hommikul pidime päris vara minema hakkama, et saaks piisavalt kaua seal kohapeal olla. Nimelt algab teatavasti reede õhtul sabbat ja umbes 4-5 paiku lõpetab suurem osa busse liiklemise. Nii linnadevahelised bussid kui ka linnaliinid. Valisime välja ka ekspressbussi, sellega jõudsime kohale umbes tunni ja 45 minutiga, tavaline buss, mis peatub paljudes peatustes, et inimesi peale võtta ja maha lasta oleks sõitnud tund aega kauem, me ei pidanud seda otstarbekaks.

Olime välja uurinud ka ühe tegevuse, mida eelmisel Iisraeli külastusel teha ei jõudnud. Nimelt jalutuskäik Jeruusalemma linnamüüridel. Praegu allesolevad müürid on ehitatud Suleimani valitsuse ajal 16 saj. keskel ja nad on senini väga hästi säilinud. Kahjuks ei saa müüridel kogu ringi ära teha, sest Templimäe juurest läbi teatavatel põhjustel ei lubata (Templimäel asub Kaljutempel, mis on nii moslemitele kui juutidele püha koht ja seetõttu suureks tüliõunaks), seega on müürid jaotatud kaheks: põhjaosa ja lõunaosa. Kuna aga oli ka reedene päev, mis on moslemitele püha, siis oli ka põhjaosa (mis läbib ka islami kvartalit vanalinnas) ka suletud ja me saime käia praegu ainult lühemat lõunamüüride rada, mis läbis armeenia ja juudikvartalit. Jalutuskäik ise oli väga äge. Andis ikka teistsuguse vaate vanalinnale ja ka linnamüüri taha. Kahjuks armeenia kvartal ei olnud väga huvitav (see on ka kõige väiksem, sest armeenlasi ei ole väga palju seal), suuremalt jaolt nägi autoparklat ja tühermaad, kuid selle eest oli sealt hea vaade vanalinnast välja kuuldavasti Jeruusalemma ühele kõige paremale linnaosale. Juudikvartal oli veidi põnevam ja seal oli üle vanalinna katuste näha kõrgumas ka kaljutempli kuldset kuplit ning müüri taga kaugemal oliivimäge. Kindlasti tasub seal jalutada ja me loodame, et me satume Jeruusalemma ka mingil sellisel päeval, et me saaksime ka põhjapoolsetel müüridel ära käia. Juttude järgi peaks see veel põnevam olema.

Kuna müürijalutuskäik lõppes väga lähedal juutide pühaima paigale nutumüürile, siis käisime ka selle juurest läbi. Võrreldes eelmise käiguga oli seekord seal rohkem rahvast, aga eks praegu ole ka suurem turistihooaeg. Samas üldiselt vanalinnas ei olnud väga palju inimesi, meie arvasime, et see võib olla seotud jällegi asjaoluga, et oli reede, aga ega täpselt ei tea. Jalutasime veel vanalinna turgudel ringi (puhtalt turistikad), mis õnneks on natukene leebemead kui Marokos ning seega nii palju pinda ei käidud, et me sealt midagi ostaksime. Vanalinnas käisime läbi ka Püha Haua Kirikust, mis on siis kristlaste kõige püham paik, mis hõlmab endas siis nii Kolgata mäge, kus Kristus risti löödi ja ka Kristuse hauda. Hauakambrisse me jällegi ei läinud, sest pikas järjekorras seismine ei ole just kõige põnevam ja ega see meie kummagi jaoks nüüd nii oluline ka ei olnud.

Päeva lõpetuseks läksime me ka Jeruusalemma turule. See oli ka üks peamisi põhjuseid, miks me Jeruusalemma tulime. Nimelt Jeruusalemma turg on väga äge. Seal on palju müüjaid, palju ostjaid, palju kaupa. Annelile meeldib see koht küll rohkem kui minule (mina lihtsalt ei saa väga hästi hakkama, kui ühes kohas on väga palju inimesi), aga ka mina leian selles turus sügavat võlu. Turul sai jalutatud, süüa ostetud, inimesi vaadatud jne. Seekord oli turul palju rohkem inimesi kui viimati, tõenäoliselt jälle ka tegemist reedega: inimesed ostavad sabatiks süüa või naudivad vaba õhtupoolikut mõnes turul asuvas söögikohas või baaris. Meie ostsime peamiselt teed, sest millegipärast siin Haifas seda väga saada ei ole (poes küll, aga just neid lahtiseid ja ägedaid teid tahame meie).

Jõudsime bussijaama tagasi isegi nii hästi, et saime kohe ekspressbussi peale tagasi Haifasse. See buss lõpetas küll oma sõidu bussijaamas, mis asub meie kodust üpris kaugel, kuid õnneks on siiski üks bussiliin Haifas, mis sõidab ka laupäeviti (st sabatil e reede õhtul ja laupäeva päeval) ja sellega saime täitsa kodu lähedale.

Tauri

Anneli müüril

Tauri ülimäe taustal

Nutumüür ja turbanis Anneli

Damaskuse värav

Mahlamüük turul

Kuidas ma korterit otsisin...

...Jah, mina, sest Tauri polnud siis veel siia jõudnud.

Korteri pärast hakkasin ma muretsema juba ammu enne siia tulekut. Tegelikult kohe kui sain teada, et mind Technioni vastu võetakse. Proovisime uurida neti kaudu erinevaid kinnisvara veebilehti. Sellega oli aga mitu muret. Esiteks, ei saa väljaspool olles enamikele Iisraeli lehtedele ligi. Sellest saime küll Tauri tarkusega üle, aga heebreakeelse lehega hakkama saamine tundus suhteliselt ületamatu. Google translate ka hästi ei aita, kui on vaja rippmenüüst midagi valida. Samuti selgus juba siis, et enamus korteri kuulutusi on ilma piltideta, mis tähendab seda, et selle kuulutuse taga võib olla põhimõtteliselt mis tahes. Samuti proovisin siit saadud kontakti (järeldoktorantide ja välistudengite abilise) kaudu uurida, mis oleks mõistlik ja kui palju see maksaks, aga see oli täiesti tulutu üritus. Sain vastu ainult ebaviisaka kirja, kuidas ta peab minuga tegelema alles siis kui ma kohal olen. Õnneks ma sellest päris ära ei ehmunud ja uskusin, et ikka häid inimesi on ka. Ja oli ka. Siis me vaatasime veel ka airbnb "läbi", sest seal on ka mõned kohad pikaajaliseks üürimiseks. Ühe koha leidsime, aga siinse keemiahoone Marju ütles, et see kant pole nii hea ja hind on ka liiast (kuigi lõpuks me maksame ikka sama palju, aga paremas kohas). 

Nii ma siis tulin kohver käeotsas teadmisega, et saan ühikas elada kaks nädalat ja selle ajaga tuleb korter leida. 

Olin kohe esimese päeva hommikuks kokku leppinud kohtumise järeldoktorantide abilisega, kes pidi aitama nüüd kui ma kohal olen mul korteri leida. Nii me siis vaatasime seda kinnisvaraportaali kaks tundi, mille tulemusena polnud mul ikka kokku lepitud ühtegi korteri vaatamist ega ka ühtegi numbrit kuhu helistada. Ja selleks oli väga hea põhjus. Enamus inimesi (suuri täiskasvanud tööl käivaid inimesi) üürib siin korterit oma igapäevase elu tarbeks. Seetõttu on enamus kortereid välja üürida ilma sisustuseta, sageli isegi ilma köögimööblita. Kolitaksegi kord viie aasta jooksul koos kõigi oma tuhande asjaga. Või siis ostetaksegi uus mööbel ja vana visatakse ära (millest annab tunnistust aegajalt tänavale ilmuvad vanamööbli kuhjatised) ja ostetakse kõik uus. Me oleme siin aga nii lühikest aega, et mõte isegi ühe mööblieseme ostmisest (otsimine, leidmine, tellimine, kätte saamine) tundus mulle mõttetu. Ja siis ma isegi veel ei teadnud kuidas kõik on mitu korda kallim. Teine häda oli see, et korteritel polnud pilte või olid need pildid kohutavad (selge vihje, et seda korterit me ikka ei taha). Samuti ei panda siin kuulutustesse korteri kohta peaaegu üldse infot. Kui Eestis loetakse sul kõik üles, siis siin sa heal juhul saad teada mitu tuba korteris on, ruutmeetreid tavaliselt mitte. Mööbli loetelu on juba ulmeline lootus. Aga selle vaatamise tulemusena oli mul paar eelvalikutega linki, kust ma pidin hakkama ise kortereid edasi vaatama ja helistama. Nagu hiljem selgus oli minu usk abilise sõnadesse, et ma võiksin ise korteritesse helistada natukene optimistlik. Sama päeva pärastlõunal läksin laborisse ja sain omale oma laua.

Küll aga sain ma teada, et selleks, et korter saada on mul vaja kiiresti kahte asja, telefoni ja pangakontot. Õhtul hiljem sain  ma teada kaubanduskeskuses, et telefoni saan ma alles siis kui mul on krediitkaart. See aga muidugi võttis aega nädala, et see kätte saada. Üldse oli huvitav see, et mulle öeldi, et kaubanduskeskuses (Iisraeli suurimas) on palju telefoni firmasid. Aga ei olnud. Oli täpselt kaks. Ja üks tahtis saada kindlasti krediitkaarti ja teises polnud õiget inimest kohal. Nemad oleksid teinud lepingu ka ilma krediitkaardita, aga siis oleks vaja olnud saata panka järelpäring ja see oleks ikka sama kaua aega võtnud. Nii ma siis käisin mööda Iisraeli suurimat kaubanduskeskust ja lahistasin nutta, ma olin üksinda võõras riigis, mille toimimine tundus jabur ja mul polnud õrna aimugi kuidas ma omale elukoha saan. Veel halvemaks läks siis kui selgus, et keegi ei tea kuidas ma seal kaubanduskeskusest oma ühikasse saan. Olin unustanud enne busse vaadata ja kuna mul polnud veel telefoni polnud mul ka internetti. No õnneks on siin tänaval ikka palju häid inimesi ja kaks seltskonda lõpuks aitasid mul välja raalida, et ühe bussiga vist isegi saab. Ja see tegi ringi. Oi kus tegi ringi. Ma juba olin täiesti kindel, et ma olen vale bussi peal, kui üritasin Heremapsiga vaadata kuidas me liikleme. 

Õhtul vaatasin veel kortereid, aga nagu kuhugi ei jõudnud. Hommikul läksin jälle laborisse ja siis hakkasid asjad paremaks minema. Laborikaaslased küsisid, kas mul on mingit abi vaja ja kuigi ma algus nagu isegi ei osanud mingit abi küsida, siis kuidagi me ikka jõudsime nende korterite otsimise teemani. Hodayah, minu üks ülisõbralik laborikaaslane, näitas mulle kuidas efektiivsemalt kortereid otsida ja koos Tatjanaga seletasid nad mulle, mis piirkondadest kortereid üldse otsida ja mida vaadata. Lisaks aitasid nad mul korteritesse helistada. Ja kuidagi olingi jõudnud niikaugele, et esimeseks nädalavahetuseks oli mul kokku lepitud kolme korteri vaatamine. See polnud küll päris nii ha kui ma oli lootnud, aga vähemalt midagi.

Esimest korterit tuli minuga koos vaatama järeldoktorantide abiline. Korter asus mäe otsas, Technionist mitte väga kaugel ja Iisraeli suurimale ostukeskusele väga lähedal. Samas kaugel merest. Kohe kui me kohale jõudsime hakkas abiline rääkima, kuidas ma peaksin selle korteri üürima, sest see on ideaalne järeldoktorandi korter. See pani mind väga imestama. Tegemist oli paneelmajaga, sisuliselt nagu meie Lasnamäel, see konkreetne maja ise oli küll madalam, 4 korrust, aga kõik ümberringi kõrgus 8+ korrust. Korteris polnud voodit ega pesumasinat. Kuigi suures masenduses korterite olukorra üle olime me juba leppimas sellega, et me käime pesumajas (me mõlemad oleme ühikate pesumajasid kasutanud ja arvasime, et see on küll tüütu, aga me jääme ellu). Samuti oli see korter liiga suur. Seal oli kaks halvas seisukorras elutuba, milles ma oleksin diivanile istunud väga kirtsus ninaga. Ja rõdul oli voodi-diivan mille hallituskülvi tulemusi ma ei julgeks Petri tassi peal vaadata. Aga abiline muudkui rääkis, kuidas see oleks ideaalne. Kuna see oli mu esimene korter ja ma olin targu enne Hodayahlt teada saanud, et ilmtingimata ei pea kohe otsustama, võib julgelt paar päeva mõtlemiseks võtta, siis ma ka seisin oma sisetunde eest ja ütlesin, et ma helistan tagasi. 

Mägedest natukene üldisemalt. Siin on palju paneelmaju, on uusi ja kenasid ja on vanu, mis tõesti meenutavad Lasnamäge. Aga siin on kaks asja, mis teevad need Lasnamäest veel hirmsamakas. Esiteks, siin on see Carmeli mägi, mille pärast ei saa maju ehitada normaalsele tasasele pinnale. Seepärast tehakse mäe tasemale kohale väike süvend ja ehitatakse, seal kus selline māja aga tänavaga kohtub võib olla maja ja tänava vahel mitu kuni mitukümmend meetrit kuristikku. Selleks, et tänavale aga ikkagi saaks, ehitatakse rippsild. Minu jaoks on need rippsillad üsna hirmurtavad, ma ei tunne ennast mugavalt iga päev mitu korda mitte eriti hea ehituskvaliteediga rippuvat silda ületades. Teine asi, mis mulle ei meeldi, on, nagu mina neid kutsun, jalgadega majad. Ehk siis majad kus on esimese või mõne muu korruse asemel ainult toestuspostid. Stiilinäidet vaata pildilt. Ja sellised asjad on just nendes nö mägedes.

Maja mägedes. Rippsilla ja jalgadega.

Lisaks sellele on mulle üks väga oluline asi jooksmine. Ehk siis see, et kodu lähedal oleks normaalne võimalus käia jooksmas. Mulle üritati seletada, et seal mägedes on üks staadion, millel saab joosta. Kui ma seda nägin siis ma ei saa öelda, et ma oleksin nõustunud, ilmselt olen ma oma Supilinna ilu ja värske õhuga liigselt rikutud. See staadion oli lihtsalt 400 m ring tolmusel kruusapinnasel mäekurus, milles temperatuur tõusis minu jaoks hoomamatute kõrgusteni. Ja ma ei ole üks neist, kes Eestis ütleb, et kuuma ilmaga ma ei saa joosta. Jooksmisest tuleb üks hilisem postitus ka. Igatahes jooksmisel oleks olnud kriips peal, sest ka kõnniteed siin jooksmist ei võimalda, seda üritades võib ainult jalaluud murda. 

Lisaks käisin ma vaatamas ühte korterit pühapäeval, mis oli …keldris. Ma olin selle korteri osas nii lootusrikas, olin Googli autoga maja väljast vaatamas käinud ja ümbruskonnas sõitnud. See oli enam vähem läbitavas kaguses mere äärde ja seal oli võimalus mereni joosta. Aga jah kui ma kohale jõudsin oli see kelder (sellel korteril polnud ka kinnisvaraportaalis pilte). Helistades öeldi mulle, et kõik vajalik on korteris olemas. Tegelikkuses oli seal üks külmkapp, mida tõenäoliselt polnud aastaid kui mitte aastakümneid sisse lülitatud ja ma tõsiselt kahtlesin selle töökorras olemises. Vannituba oli üleni ämblikuvõrgune ja ülikehvas seisukorras. Nagu Hodayah pärast ütles, siis oli aru saada, et see korter mulle ei meeldinud. Ehk siis mu lootus leida korterit oli jälle tuhaks saanud.

Vahepeal olin ma aga hakanud jooksmas käima. Nagu ütlesin, siis tänaval väga ei jookse ja seepärast olin ma kohe alguses vaadanud omale raja ühikast mere äärde. Ja seal mere ääres olid selline tore piirkond minu meelest. Majad olid kuni neli korrust ja polnud seejuures paneelikad. Kodus ma siis vaatasin ka sinna piirkonda kortereid. Ja mõned isegi olid. Üks isegi väga kena. Kuna oli püha siis ma pärastlõunal läksin kohe jalgsi neid maju vaatama. Osad olid siiski sellistes minu jaoks paneelmajades, aga üks oli ka normaalne kena rannaäärne maja. Uue tööpäeva hommikul palusin ma Tatjanal aidata väljavaadatud korteritesse helistada. Muide helistamisega on siin üldse üks naljakas asi. Töövälisel ajal peetakse helistamist üldiselt ebaviisakaks, aga tööajal ei saa nad sageli telefoni vastu võtta. No lõpuks saime osad neist korteritest ikka kätte, aga sellega mis mulle piltide järgi kõige rohkem meeldis oli jama nimelt see, et korteriomanik ütles, et tal sellele korterile on juba tahtja olemas, aga kuna terve maja kuulub talle, siis vb teise korruse korter oleks vaba, aga et helistagu me järgmisel päeval tagasi. No see oli parem kui mitte midagi, aga mitte ikka nüüd päris see, et on reaalne koht kus elada. Seega õhtupoolikul ma ostustasin suurendad veidi korterite hinnapiiri mida ma vaatan. Selle hetkeni olin vaadanud kortereid, mis on ilma maksudeta kuni 3000 NIS. Mille kohta oli järeldoktorantide abiline mulle öelnud, et see peaks kindlasti piisav olema. Aga üllatuslikult ma leidsingi kohe mere ääres ühe korteri, mis oli piltidega, oli ilusate piltidega, oli kahetoaline ja mis oli kohe vaba (see oli ka üks asi millega ma maadlesin, paljud enam vähem korterid olid saadaval alles augustist või oktoobrist või muust ajast, milleni mul polnud võimalik oodata). Ja Hodayah aitas mul sinna helistada ja juba samal õhtul võisin seda korterit vaatama minna. See oli täpselt Bat Galimi ranna juures, nurga pea, mitte küll mingi uus maja, aga selle polnud siinses kontekstis ka midagi viga. Nii ma siis seal maja ees helistasin omanikule, ta tundus veidi tõre (hiljem sain teada, et tal oli just isa surnud ja ma sattusin kehvale ajale) ja siis ma ootasin seal maja ees, et keegi mulle vastu tuleks. Aga tuli hoopis üks kena noor tüdruk, parkis maja ette, ma veel mõtlesin, et kui ta selles majas elab, siis see peab normaalne koht elamiseks olema, ja hakkas majja sisse minema. Siis ta aga pöördus mu poole ja küsis kas saab aidata, siis ma seletasin, et ma tulin korterit vaatama ja ootan omanikku. Selgus, et omanik on tema isa ning tema ja ta õde näitasid mulle korterit. Korter oli kena, parem kui ükskõik, mida ma selle hetkeni siin näinud olin (ja ega ma pärast ka midagi paremat pole näinud). Olemas olid luksused nagu külmkapp, pliit, pesumasin, isegi veekeetja. Seal oli kaks rõdu ja päikesevalgust ja meretuult. See polnud küll päris otse merele, aga ikkagi. Nad näitasid mulle lisaks ka selle korteri paarilist (tegelikult on seal üks suur korter kaheks väikeseks ehitatud), aga too oli pisike ja seal polnud olemas kõike vajalikku. Ehk siis ma olin kohe väga huvitatud. Siis ma veel uurisin ja küsisin igasugu asju, kuna tüdrukud vastata ei osanud läksime me nende vanemate juurde, kes elavad korrus allpool (muide, ülitore otse merele vaatega korter). Omanik oli nõus üürima korterit alla aastaks (mis muide pole siin tavaline), oli nõus, et seal elab minuga koos Tauri ja korter oligi juba kohe homme vaba. Siis tuli ainult lepingu osas muretseda. Nad ütlesid, et saadavad mulle homme lepingu. 

Minu tšekiraamat

See lepingu osa oli muide veel omaette tsirkus. Ma ei hakka kogu seda nalja, mis ma kolme päeva jooksul selle jaoks läbi pidin tegema teile ümber jutustama, aga lühidal siiski. Esimese kahe kuu üür tuleb maksta sularahas ette. Sellist raha mul polnud siin isegi parima tahtmise juures võimalik oma Eesti kaardilt välja võtta. Mu limiit pole nii suur, eriti kuna ma juba söömiseks ja bussiga sõitmiseks olin raha välja võtnud. Seega pidin taotlema stipendiumi ettemaksu. See õnneks oli võimalik ja läks üsna libedalt, hea et siinne Marju oli mulle moka otsast maininud, et see on võimalik. Siis ma sain selle lepingu versiooni. See oli kohutav. See oli vana, ajast kui siin veel kõike dollaritega arveldati. Ja lepingud üldiselt on siin väga üürija vaenulikud (seda, et teatud punktid on kõigis lepingutes, kinnitasid mulle kõik). Mõned näited. Korter tuleb enne välja kolimist üle värvida. Lepingu lõpetamine enne tähtaega pole võimalik, kui sa pead välja kolima siis maksad üüri ikkagi kuni lepingu lõpuni. Viimase osas suutsin meie korteri omanikuga saada kokkuleppele, ta meil on see piiraeg pool aastat mitte kogu periood, kuna me oleme välismaalased. Samuti veel igasugu kujuteldamatuid veidrusi. Igatahes siis ma kappasin oma lepinguga neljapäeva õhtul omaniku juurde ja peale kohalikule kombele omast äärmist rahulikkust ja mitmeid seisakuid saime me selle lepingu alla kirjutatud. Karina andis mulle võtmed, käisime koos vaatasime korteri üle, panime kirja mis seal kõik oli ja järgmisel päeval sain sisse kolida.

Koos lepingu allkirjastamisega pead sa ära andma ka kõigi lepingus kirjas olevate kuude üürisummadele vastavad tšekid ja kõigi kuude maksude tšekid. Jah, mul on nüüd tšekiraamat. Ja ka garantiitšekk, meie juhtumil 10 000 NIS, mis pole siinses kontekstis nüüd nii jube palju, aga me juba vaikselt oleme segaduses, et kuidas me selle ikka tagasi saame. Õnneks on see selline tšekk, mida on võimalik tühistada, kui mingi jama on. Samuti oli meil vaja käendajat, kes õnneks taas minu puhul oli Technion ja ma ei pidanud välja võluma kuskilt inimesi, keda ma ei tunne koos nende palgatšekkidega. 

Loomulikult pole see korter tegelikult ideaalne. Kuigi see korter oli heas seisukorras, siis ma ikka pesin ja koristasin kõik üle ja ikka leidsin vigu ja puuduseid ka selle käigus. Aga ma lohutasin ennast sellega, et vigadeta korterit pole olemas ja mõelda vaid, mis vead siis veel nendel teistel korteritel võisid olla, mis juba alguses nägid sobimatud välja. Esimesel öösel oli mul muidugi paanika. Kõrvalkorteris on suvisel ajal sageli turistid ja enamasti on turistid venelased. Siis olid parajasti ema ja tütar ja neil oli miskipärast jubedalt vaja öösel kakelda ja see tundus nii hirmus kuidas ma kuulen, mis nad oma korteris teevad (hiljem tuli välja, et nemad olid lihtsalt väga lärmakad ja uute inimestega pole meil probleeme olnud). Nii ma siis skypesin nuttes öösel kell 2 koju Taurile, et ma ei tea kas me siin ikka ellu jääme. 

Aga no edasi läks ikka paremaks. Me oleme enam vähem täitsa rahul oma korteriga. Tauri kurdab küll veidi palavuse üle, aga see ei ole ilmselt nüüd meie korteri spetsiifiline probleem ja meil on võimalik kasutada konditsioneeri, mida me ka öösel magamiseks alati kasutame. 
Anneli

Turul

Tervist!

Lõunamaal on kombeks kõike vajalikku ikka turult osta. Nii ka Iisraelis. Tõsi, siin Haifas ei ole sellist turgu nagu on Tel Avivis või Jeruusalemmas, kus toidukaupade letid on vaheldumisi käsitöökaupade lettidega (kuigi eks need teised turud ole ka suurelt ka turistide jaoks mõeldud, siin mitte), siis siin on üks turg toidukraami jaoks: Talpioti turg Hadari linnaosas. Hadari linnaosa asub Carmeli mäe nõlval ja ta on Haifa jaoks väga oluline, siin oli varasemalt (enne 21. sajandi saabumist) kogu Haifa riiklikud ja linnavalitsuslikud asutused. Tänaseks on riiklikud asutused kolinud alllinna ning ainult mõned linnavalituse hooned on mäe peale jäänud. Hadaris on ka üks suur peatänav, mille ääres on palju väikseid poode ja kohvikuid. Samas ei ole see nii suur ja oluline, kui Carmeli keskus täitsa mäe otsas (vt eelmist postitust). Aga Hadaris asub siis ka Haifa turg. Üleeelmise nädala lõpus viis Anneli mind kõigepealt seda turgu vaatama, et ma ikka pärast ise oskaksin sinna minna ja seal sisseoste tegemas käima hakata. Nüüdseks olen juba kaks korda seal üksi käinud ja olen veendunud, et see on päris vahva koht. Asub ta esiteks ühe mahajäetud hotelli keldris, aga ega seal all olles sellest aru ei saa. Rahvast on palju, müüjaid on palju ja suur sagimine käib. Üldiselt müüakse turul köögi- ja puuvilju, samuti maitsetaimi ja igasuguseid pähkleid. Vürtse on ka natuke, aga tunduvamalt vähem. Puuvilju on palju ja igasuguseid (vastavalt hooajale) ja nad on jube head. Hea on see, et oma kauba saab ise oma käega välja valida, paned aga kilekotti ja annad müüjale. Tema siis kaalub ära ja ütleb hinna. See on nüüd see kõige keerulisem koht, aru saamine, mis hinda sulle öeldakse. Osad müüjad oskavad ka inglise keelt, kuid mitte kõik, seega mingil hetkel ma loobusin inglise keeles üle küsimisest ja üritasin kaalu peal olevaid numbreid vaadata. Kui see pole võimalik, siis ma üritan lihtsalt anda müüjale suurema rahatähe, kui arvatavasti asi maksis ja ootan raha tagasi. Teisel korral oli juba natukene lihtsam, sest mõned numbrid on juba ka külge hakanud ja need tunneb isegi ära, kui sulle neid öeldakse. Eeldatavasti lähebki see kergemaks. Turul on ka aktiivsemad ja vähema aktiivsemad päevad. Kui pühapäeval minna, siis oli vähem müüjaid ja vähem ostjaid kui näiteks esmaspäeval. Võib-olla on asi selles, et pühapäev on siin ikkagi nädala algus ja mõnedel (nt kristlastel) siiski mingil määral puhkepäev. Aga oligi parem, vähem sagimist.

Kõik muu vajalik, mida turult ei saa, tuleb siiski osta poest. Poode on siin peamiselt kahte tüüpi. Tavalised supermarketid ja vene poed. Üldiselt on mõlemad kohad poed nagu poed ikka, aga kaubavalik on lihtsalt vedi erinev. Vene poes, nagu arvata võib, pakutakse Ida-Euroopale (sh Eestile) tuttavamat kaupa. Nendes poodides on näiteks suurem lihalett liha ja vorstidega (Iisraeli supermarketites müüakse peamiselt ainult kana). Ühest suuremast vene poest leidsime me Anneliga näiteks Karumsi kohukesi ja Laima komme aga ka Eesti siidrit ja õlut. (Tauri vaatab poes ringi ja ütleb Annelile: "Näe siin on samasugust Fizz siidrit nagu Eestis." Anneli vastab: "Aga seda Fizzi tehaksegi ju Eestis!" Kiire pilguheit etiketile ja tõepoolest on näha Eesti pandipakendi märki ja võib välja lugeda A. le Coq. Järgneb õlleriiuli läbikammimine ja sealt hakkab tõepoolest silma A. le Coqi Imperial Gold.) Seega kuigi oleme kodust päris kaugel, siis koduseid asju leiab isegi siit.

Kõike kena
Tauri

Turuhoone

Treppidest alla ja olemegi kohal

Turul

Turul vol 2

Anneli rõõmustab koduste "toodete" üle.

Korduskasutatav

Carmeli mägi ja linnas jalutamine

Nii kaua kui Tauri veel linna ja turgude kohta materjali kogub kirjutan ma veidi meie selle nädalavahetuse tegemistest. Nädalavahetus algab siin neljapäeva õhtul ja pühapäeva hommikul on tööle mineku aeg. Seega on meil juba pool nädalavahetust läbi! Nädalapäevade erinemine tekitab minus mude kogu aeg väga palju segadust, ma tahan pidevalt pühapäevade kohta esmaspäev ütelda. 

Meil on plaan siin sisustada oma nädalavahetusi aktiivselt puhates, eriti reedeid, kuna siis sõidavad ka bussid kuni ca kella viieni. Laupäev on plaanitud üldiselt rannapäevaks, kui minek pole just kaugematesse linnadesse. Peamiselt seetõttu, et laupäeviti sõidavad ainult kaks-kolm bussiliini, millest üks viib linna ääres olevasse randa (lisaks sellele, et otse uksest on rand). 

Kuna ma soigusin terve eelmise aasta, et peaks ikka rohkem matkama (mu algne plaan oli iga teine nädalavahetus kuskil uues kohas matkata, siis lõpuks käisime me täpselt kaks korda matkamas selle aasta jooksul), siis siin oli nüüd hea võimalus kohe aktiivselt alustada. Haifa asub Carmeli nimelise mäe jalamil ja otse linna piiril algab Carmeli looduspark. Seal looduspargis on päris mitmeid matkaradu, mis pole väga pikad. Laborikaaslased soovitasid esimese asjana proovida Väikese-Šveitsi nimelist matkarada, mis teeb Carmeli pargi põhjapoolsemas osas väikese ringi.

Hommikuste kookosepannkookidega (kookosjahu on muide üks asi, mis on siin reaalselt odav, 5 EUR kilo, tavajahu on märksa kallim) tangitud läksime bussi peale ja sõitsime Haifa Ülikooli juurde. Võrreldes Technioniga, kus mina tegutsen, on see veel kaugemal lõunas ja kuigi see on kenasti linna piiris sees sõitsime me sinna kokku terve tunni. Kui me lõpuks kohal olime saime väikse abiküsimise peale ka tee looduspargi suunas kätte. Meil olid telefonidesse laetud minu laborikaaslase antud kaardid ja lisaks üks väga kena veebileht, kus paljud matkarajad kenasti lahti kirjutatud. Selline varustus on siin väga vajalik, sest erinevalt paljudest Eesti matkaradadest ei ole siin sisenedes suurt kaarti ja rajad moodustusvad mitme erineva värviga tähistatud radade omavahel kokku põimimisest, seega ilma kaardita oleks olnud üsna enesetapjalik üldse alustada. Vett oli meil kaasas kaks 1.5 l pudelit, milelst üks oli kohaliku kombe järgi eelmisel õhtul jääkappi pandud ja läbikülmunud. Selliselt on võimalik üsna kaua ka 32 kraadi juures külma vett saada, kuigi riskiks on see, et vajalikult hetkel on sul vee asemel jää ja juua pole ikka midagi. 

Seda kui pikk kilomeetrites meie matkatud rada on me hästi ei teadnud, meile oli ette öeldud mu laborikaaslase poolt ca 3 tundi ja veebilehe poolt 4 tundi. Kuna maastik on (väga!) mägine ei saa õiget pilti ka kaardilt arvutades, etteruttavalt võime öelda, et me saime kokku rajal üle 10 000 sammu, aga arvestada tuleb seda et nö ronimise kohad jäävad Garminil lugemata. 

Meie rada koosnes kolmest erinevast teest, mustast, punasest, sinisest ja rohelisest. Värvid kusjuures ei tähista siin raskust. Rajad olid valdavalt väga kitsad, nagu jalgratturid ütlevad single. Esimene osa oli selline tavaline, natuke üles, natukene alla, kivi vahel siin vahel seal. Teine osa, oli kaugelt kõige maalilisem ja viis meid populaarselt piknikualalt mööda kaljuserva ürgjõe orgu. Vaated olid tõesti hingematvad, kaljuseinad, vahepeal meri vilksatamas mägede tagant. Me polnud oma meelest väga palju kõndinudki kui see tee aga läbi sai ja juba ootas sinine. Olin natukene üllatunud, kuna ma polnud kõrguste erinevusi kaardil nii täpselt tähele pannud ja otsejooned tundusid igal lõigul enam vähem sama pikad. Sinise osa juures ei osanud aga alguses kohe kuskilt pealegi hakata, kuna tee näidskaduvat...auku. Ja nii oligi. Kolmas, sinine osa, kulges peaaegu täielikult ürgjõe oru põhjas. Seal ikka oli ronimist. Kuid samas olid seal keerulisemates kohtades käsipuud ja isegi jalgadele toetuskohad (metallist aasad või kivisse tahutud väikesed õõnsused). Seal nägime me ka mõnda looma, st minu lemmikuid sisalikke (kiire ümber jutustus: kui ma Vietnamis käisin siis meie vihmametsa hotellis kippusid sisalikud tuppa ja iga õhtu oli mu sisalik või paar toas ja ma olin konkreetselt paanikas ja tulin isegi reisilt plaanitust paar päeva varem ära). Aga nad olid õnneks pisikesed ja ma jäin täitsa ellu. Tegelikult me oleme siin kahe ranna vahelisel kergliiklusteel neid enne ka näinud, nii et ma olin selleks ma igati valmis. Rada kulges küll varjus, seega olime kõrvetava päikese eest kaitstud, kuid samas  mulle isiklikult just ootamatute loomade mõttes väga ka pea kohal kõrguv võsa ei meeldi. Kui ma jõudsin juba arvama hakata, et see rada ei saagi läbi, jõudsime lõpuks viimase neljandiku algusesse, ainult et see läks...püstloodis ülesse. Mis oli ka loogiline, kuna kogu kolmanda osa olime me kenast mäest alla roninud. Neljandal rohelisel osal oli puid vähem ja päike kohutavalt kuum. Pidime päris mitu joogipausi tegema ja isegi Tauri hingeldas, kui me mõnest raskemast kohast üles olime saanud. Aga lõpuks hakkas alguses olnud parkla koos piletiputkaga (autoga pargi läbijad peavad pileti ostma, kuigi ma ei hooma absoluutselt kas ja mis seal selle autoga üldse teha on).

Aega kulus meil pisut alla kolme tunni koos pikniku, joogipauside ja pildistamistega.

Vaatamata jäi meil ka samas pargis, aga natukene eemal olev hävimisohus olevate loomade reservaat, kuhu tuleb kindlasti tagasi minna. Kokku on selles pargis kirja pandud kümmekond matkarada ja eks me võtame mõne veel lähiajal ette.

Rada läbitud saime kenasti bussiga koju ja kuna oli plaan minna Carmel'i keskusesse (nimi sama mäe järgi, aga kilomeetreid looduspargist eemal linna südames) ka sööma siis käisime ruttu pesemas, et jõuda veel viimase bussiga üles mäkke tagasi sõita (viimane buss üles läks kohalikust rongijaamast 16:45). Sellega saime kenasti hakkama. Carmeli keskuses vaatasime veidi ringi ja läksime varem välja valitud kohta sööma (nagu eelmisel korral kirjutasin, on siin võimalik vale kohavalikuga saada endale soolane arve ja Tripadvisori review'de järgi otsustades ka mitte nii hea elamuse). Olime välja valinud ühe Tai söögikoha nimega Giraffe. Julgen igati soovitada, kui keegi Haifasse satub ja soovib Aasia toitu. Ports oli hiiglaslik ja kuna me oleme siin võrreldes Eestiga oluliselt väiksemaid portse söönud (kuidagi ei taha nii palju süüa) siis oli meil päris raske oma toiduga hakkama saada. Magustoiduks ruumi ei jäänudki :(

Meil konkreetset plaani tagasi saamiseks polnud. Nö tavalised bussid siis enam ei sõitnud ja ööbuss alustab alles pärast kümmet. Ja kuna matkamine oli veidi ikka väsitanud siis me ööbussi ootama (ekskursseerima ööbussi saabumiseni) ei jäänud ja ekskursseerisime hoopis mäest alla linna. Saime väga kena jalutuskäigu :) 

Homme on ranna päev.

Anneli

Palju mägiseid vaateid.

Stiilinäide ronimisetapist.

Joogipaus. Juua ei tohi unustada!

Puhkame ja vaatame maastikku.

Jalutamas

Hindadest

Hei-hei! Ma siis jutustan natukene hindadest.
Osade ilmselt teavad, et me olime siin Iisraeli enne (ca kolm aastat tagasi) käinud. Ma vist isegi ei julgeks kolida aastaks riiki, kus ma enne käinud ei ole (mis siis kui ikka üldse ei meeldi?). Igatahes meile siin eelmine kord väga meeldis, sellest ka otsus uuesti tulla. Aga seda kui kallis siin elu on ma ikkagi väga ei tajunud.
Üldreegel on, et kõik on 2-5 korda kallim kui Eestis. Kuigi on ükskuid asju, mis on odavamad.
Toit. Me teadsime ette, et liha on kallis, sest seda väga ei sööda siin. Muide, siin on meeletu taimetoitlaste osakaal. Minu laboris on 4 taimetoitlast (sh 2 veeganit). Aga ka muu on  üsna palju kallim kui kodus. Piim, makaronid, riis, sai, isegi puuviljad. Piim nt on 5.90 NIS 1 l, mis on siis 1.41 EUR.
Puuviljadest oli mulle veel üllatuseks (rumal mina eksole), et kõike polegi kogu aeg saada. Nt praegu pole minu põhilist magusainet banaani. Aga see on mul nüüd kenasti muuga asendatud, sest nt mangosid on praegu palju ja need on nii magusad (pole iial Eestis sellise maitsega mangosid saanud).
Eestis oli meil reegel, et nii mina kui Tauri maksame oma toidukontole iga kuu 120 EUR ja poes käies me siis maksime selle kontoga (meil on selleks eraldi kaart ja kuna me tegime kogu nädala ostud korraga ja koos siis oli see väga lihtne). Tavaliselt jäi meil sellest rahast mõni kuini mõnikümmend EUR üle. Siin on meie nädala eelarveks plaanitud nädalas 500 NIS (120 EUR). Esimese süsteemse toiduostmisega nädala tulemusena tundub, et selle rahaga tuleme enam vähem napilt välja. Eks siis paista mis korrektiive edaspidi tuleb sisse viia.
Restoranid. Odavad on nö tänavatoidu (araabiapärane) restoranid. Nt falafel (mida me täiesti konkreetselt armastame) on ca 14 NIS (3.33 EUR) ja see on hea ja tervislik ja täidab üksinda terve lõunasöögi eest kõhu ära. Kui me aga nädalavahetusel mõtlesime minna kohalikku kalarestorani siis me mõtlesime ukse peal ümber. Üks kala on ca 100 NIS ja meil polnud päris selge, kas see on nüüd jagatav ports või ühe inimese ports. Lisaks juurde riis/kartul/vms, salat ja joogid. Ehk siis me ei läinud kuna väljavaade 100 EUR-sest lõunasöögist tundu veidi palju. Oleme nüüd veidi veel otsinud ja loodame sellel reedel reaalselt välja sööma minna (hiinakasse, aga siiski),
Transport. See on nüüd asi, mille üle kurta ei tohiks. Rongipilet Tel Avivi on 34 NIS (8 EUR), mis on odavam kui Tallinn-Tartu rong. Tõsi, ka vahemaa on veidi vähem kui poole lühem. Linnaliini bussi 1 pilet on 5.90 NIS (1.40 EUR) ja kuupilet 213 NIS (51 EUR). Seega isegi Eesti mõistes midagi ületamatult kallist pole,
Korter. See on tegelikult üks suur seiklus, millest ma peaksin veel eraldi kirjutama (see, et meil üldse on ksukil elada), aga praegu lihtsalt hinnast. Me üürime kahetoalist korterit (mis on tegelikult pool suurest korterist, mis on ehitatud ümber kaheks väikeseks (jagame ainult üldist sissekäiku ja kõik uksed ja asjad on eraldi lukustatavad). See on kindlasti väiksem kui meie Tartu korter, ma pakun ca 30-35 ruutmeetrit. Ja me maksame selle eest 3300 NIS. Lisaks 375 NIS maksud (linna maks, internet ja telekas) ja siis veel kommunaalid (oletatav hind 500 -  600 NIS kuus, veel pole ühtegi arvet näinud). Ehk siis kõik kokku ca 4200 NIS (ehk 1000 EUR). Kui ma selle peale mõtlen, siis tundub mulle küll, et mind sellega röövitakse. Aga ma käsin vaatamas teisi kortereid ja ma vaatasin üldist hinnataset ja selline see umbes ongi. Jah kuskil mägedes (igas mõttes) oleks saanud rohkem ruutmeetreid selle raha eest, aga muud tingimused oleksid olnud kehvemad.
Nii, ma loodan, et ma nüüd midagi olulist ei unustanud...Aga kui unustasin siis küsige :)

Anneli

Saabumine

Tauri ja Anneli aasta Iisraelis on nüüd täitsa pihta hakanud. Anneli jaoks algas see küll juba päris mitu nädalat tagasi, aga mina liitusin temaga alles kolmapäeval. Kuigi siia Iisraeli sõit oli minu jaoks suhteliselt närviline (kuigi mitte midagi ei juhtunud, siis kogu aeg oli millegi pärast kartus, et äkki juhtub). Aga jõudsin täitsa kohale. Öösel lendamine ei ole küll väga mugav, aga lennujaamas oli vähemalt seetõttu päris vähe rahvast, seega seal läks kiiresti ja sain ka esimese rongi peale. Haifa rongijaamas oli mul Anneli vastas, kes viis mind siis koju. Kodu on kena. Kaks tuba, kaks rõdu merevaade ja kõik vajalik on olemas.

Siin on soe. Juba lennukis oli imelik, kui öeldakse kell 4 varahommikul, et maandudes on 25 kraadi sooja. Ja siin ongi soe. Päeval on 30 kogu aeg. Pilvi praktiliselt ei ole ja kui majade varjus saab olla, siis on väga hea. Nende esimeste päevadega olen ma suutnud oma õlad täielikult ära kõrvetada, kuigi päiksekreem on kogu aeg peal. Maika-randid ja muud jutud.

Esimesed päevad tõid kaasa erinevate asutuste külastust. Vaja oli siinset telefoninumbrit, bussikaarti ja mitmekorra viisat. Kõige lihtsamalt läks telefoninumbri saamine, sest Annelil oli oma oma juba olemas- paar allkirja tema poolt ja oligi SIM-kaart taskus. Ka bussikaart ei olnud väga keeruline. Pidin küll sõitma 8 kilomeetri kaugusele bussijaama seda tegema, aga seal läks juba libedalt. Anneli juhiste abiga sain isegi bussjaamast jalgsi välja (see nimelt ei ole mitte tavaline, sest kõik igasugused jaamad on väga kinnised ja aedadega ümbritsetud ja kotid otsitakse igal pool läbi).
Viisa saamine oli kõige tüütum. Kui me viisasid taotlesime, siis me käisime Helsingis saatkonnas, kus meile anti ainult kuu-ajased viisad, pidime neid tulema siia pikendama. Mina sain üllatuslikult oma pikenduse kohe lennujaamas kätte, Anneli ei olnud saanud. Seega läksime me ikkagi koos (mina tahtsin kontrollida, kas mul on siis nüüd kõik korras) immigratsiooni ja rahvastiku ministeeriumisse. (Korruseid nad vist hästi ei tunne, sest kuigi igal pool olid sildid, et viisad asuvad teisel korrusel, siis tegelikult me pidime lausa neljandale ronima, et vajalikku osakonda jõuda). Seal me loomulikult ootasime alguses poolteist tundi nagu ikka sellistes asutustes. Siis, kui me lõpuks putka juurde saime, siis tahtis sealne tädi meile kangesti väita, et Anneli peab Technionist (ülikool, kus ta õpib/töötab) mingi paberiga sinna tulema, muidu ei saa mingit pikendust. Tädi ei tahtnud kohe mitte midagi muud kuuldagi, kui Anneli üritas seletada, et talle öeldi, et ta peab lihtsalt sinna kohale minema. Õnneks oli Anneli piisavalt järjekindel, et tädi helistas Technioni ja sai teada, et sellega on kõik korras (meile loomulikult ta midagi ei öelnud, lihtsalt rääkis telefoniga ja andis selle peale Annelile ta pikenduse). Annelil oli veel eriti raske olukord, sest tal oli suhteliselt viimane päev, kus seda pikendust saada, kui ta oleks pidanud veel mingi paberiga tulema, siis oleks juba esimese viisa kehtivusaeg läbi saanud. Mina siis küsisin oma asja kohta, mis ma lennujaamast sain, see oli aga ka lihtsalt pikendus ja tädi saatis meid mõlemaid veel korduvsisenemise viisa putkasse (mulle ta veel ütles, et ma pean uue numbri võtma, ehk veel poolteist tundi ootama). Õnneks kutsuti meid suhteliselt varsti eelmise numbri põhjal teise putkasse ja sealne tädi võttis meid mõlemaid vastu. Seal oli vaja maksta 175 šeeklit (43€) ja viie minutiga oli meie passidesse vajalik viisa kleebitud. Me loodame, et me sinna majja enam minema ei pea (kuigi väljast on päris uhke maja).

Esimeseks korraks vast küll. Järgmine kord juba räägime linnast ja turust.

Tauri

Vaade rõdult Mt Carmelile.

Vaade rõdult merele.

Elutuba

Elutuba vol2.

Kööginurk