Carmeli mägi ja linnas jalutamine

Nii kaua kui Tauri veel linna ja turgude kohta materjali kogub kirjutan ma veidi meie selle nädalavahetuse tegemistest. Nädalavahetus algab siin neljapäeva õhtul ja pühapäeva hommikul on tööle mineku aeg. Seega on meil juba pool nädalavahetust läbi! Nädalapäevade erinemine tekitab minus mude kogu aeg väga palju segadust, ma tahan pidevalt pühapäevade kohta esmaspäev ütelda. 

Meil on plaan siin sisustada oma nädalavahetusi aktiivselt puhates, eriti reedeid, kuna siis sõidavad ka bussid kuni ca kella viieni. Laupäev on plaanitud üldiselt rannapäevaks, kui minek pole just kaugematesse linnadesse. Peamiselt seetõttu, et laupäeviti sõidavad ainult kaks-kolm bussiliini, millest üks viib linna ääres olevasse randa (lisaks sellele, et otse uksest on rand). 

Kuna ma soigusin terve eelmise aasta, et peaks ikka rohkem matkama (mu algne plaan oli iga teine nädalavahetus kuskil uues kohas matkata, siis lõpuks käisime me täpselt kaks korda matkamas selle aasta jooksul), siis siin oli nüüd hea võimalus kohe aktiivselt alustada. Haifa asub Carmeli nimelise mäe jalamil ja otse linna piiril algab Carmeli looduspark. Seal looduspargis on päris mitmeid matkaradu, mis pole väga pikad. Laborikaaslased soovitasid esimese asjana proovida Väikese-Šveitsi nimelist matkarada, mis teeb Carmeli pargi põhjapoolsemas osas väikese ringi.

Hommikuste kookosepannkookidega (kookosjahu on muide üks asi, mis on siin reaalselt odav, 5 EUR kilo, tavajahu on märksa kallim) tangitud läksime bussi peale ja sõitsime Haifa Ülikooli juurde. Võrreldes Technioniga, kus mina tegutsen, on see veel kaugemal lõunas ja kuigi see on kenasti linna piiris sees sõitsime me sinna kokku terve tunni. Kui me lõpuks kohal olime saime väikse abiküsimise peale ka tee looduspargi suunas kätte. Meil olid telefonidesse laetud minu laborikaaslase antud kaardid ja lisaks üks väga kena veebileht, kus paljud matkarajad kenasti lahti kirjutatud. Selline varustus on siin väga vajalik, sest erinevalt paljudest Eesti matkaradadest ei ole siin sisenedes suurt kaarti ja rajad moodustusvad mitme erineva värviga tähistatud radade omavahel kokku põimimisest, seega ilma kaardita oleks olnud üsna enesetapjalik üldse alustada. Vett oli meil kaasas kaks 1.5 l pudelit, milelst üks oli kohaliku kombe järgi eelmisel õhtul jääkappi pandud ja läbikülmunud. Selliselt on võimalik üsna kaua ka 32 kraadi juures külma vett saada, kuigi riskiks on see, et vajalikult hetkel on sul vee asemel jää ja juua pole ikka midagi. 

Seda kui pikk kilomeetrites meie matkatud rada on me hästi ei teadnud, meile oli ette öeldud mu laborikaaslase poolt ca 3 tundi ja veebilehe poolt 4 tundi. Kuna maastik on (väga!) mägine ei saa õiget pilti ka kaardilt arvutades, etteruttavalt võime öelda, et me saime kokku rajal üle 10 000 sammu, aga arvestada tuleb seda et nö ronimise kohad jäävad Garminil lugemata. 

Meie rada koosnes kolmest erinevast teest, mustast, punasest, sinisest ja rohelisest. Värvid kusjuures ei tähista siin raskust. Rajad olid valdavalt väga kitsad, nagu jalgratturid ütlevad single. Esimene osa oli selline tavaline, natuke üles, natukene alla, kivi vahel siin vahel seal. Teine osa, oli kaugelt kõige maalilisem ja viis meid populaarselt piknikualalt mööda kaljuserva ürgjõe orgu. Vaated olid tõesti hingematvad, kaljuseinad, vahepeal meri vilksatamas mägede tagant. Me polnud oma meelest väga palju kõndinudki kui see tee aga läbi sai ja juba ootas sinine. Olin natukene üllatunud, kuna ma polnud kõrguste erinevusi kaardil nii täpselt tähele pannud ja otsejooned tundusid igal lõigul enam vähem sama pikad. Sinise osa juures ei osanud aga alguses kohe kuskilt pealegi hakata, kuna tee näidskaduvat...auku. Ja nii oligi. Kolmas, sinine osa, kulges peaaegu täielikult ürgjõe oru põhjas. Seal ikka oli ronimist. Kuid samas olid seal keerulisemates kohtades käsipuud ja isegi jalgadele toetuskohad (metallist aasad või kivisse tahutud väikesed õõnsused). Seal nägime me ka mõnda looma, st minu lemmikuid sisalikke (kiire ümber jutustus: kui ma Vietnamis käisin siis meie vihmametsa hotellis kippusid sisalikud tuppa ja iga õhtu oli mu sisalik või paar toas ja ma olin konkreetselt paanikas ja tulin isegi reisilt plaanitust paar päeva varem ära). Aga nad olid õnneks pisikesed ja ma jäin täitsa ellu. Tegelikult me oleme siin kahe ranna vahelisel kergliiklusteel neid enne ka näinud, nii et ma olin selleks ma igati valmis. Rada kulges küll varjus, seega olime kõrvetava päikese eest kaitstud, kuid samas  mulle isiklikult just ootamatute loomade mõttes väga ka pea kohal kõrguv võsa ei meeldi. Kui ma jõudsin juba arvama hakata, et see rada ei saagi läbi, jõudsime lõpuks viimase neljandiku algusesse, ainult et see läks...püstloodis ülesse. Mis oli ka loogiline, kuna kogu kolmanda osa olime me kenast mäest alla roninud. Neljandal rohelisel osal oli puid vähem ja päike kohutavalt kuum. Pidime päris mitu joogipausi tegema ja isegi Tauri hingeldas, kui me mõnest raskemast kohast üles olime saanud. Aga lõpuks hakkas alguses olnud parkla koos piletiputkaga (autoga pargi läbijad peavad pileti ostma, kuigi ma ei hooma absoluutselt kas ja mis seal selle autoga üldse teha on).

Aega kulus meil pisut alla kolme tunni koos pikniku, joogipauside ja pildistamistega.

Vaatamata jäi meil ka samas pargis, aga natukene eemal olev hävimisohus olevate loomade reservaat, kuhu tuleb kindlasti tagasi minna. Kokku on selles pargis kirja pandud kümmekond matkarada ja eks me võtame mõne veel lähiajal ette.

Rada läbitud saime kenasti bussiga koju ja kuna oli plaan minna Carmel'i keskusesse (nimi sama mäe järgi, aga kilomeetreid looduspargist eemal linna südames) ka sööma siis käisime ruttu pesemas, et jõuda veel viimase bussiga üles mäkke tagasi sõita (viimane buss üles läks kohalikust rongijaamast 16:45). Sellega saime kenasti hakkama. Carmeli keskuses vaatasime veidi ringi ja läksime varem välja valitud kohta sööma (nagu eelmisel korral kirjutasin, on siin võimalik vale kohavalikuga saada endale soolane arve ja Tripadvisori review'de järgi otsustades ka mitte nii hea elamuse). Olime välja valinud ühe Tai söögikoha nimega Giraffe. Julgen igati soovitada, kui keegi Haifasse satub ja soovib Aasia toitu. Ports oli hiiglaslik ja kuna me oleme siin võrreldes Eestiga oluliselt väiksemaid portse söönud (kuidagi ei taha nii palju süüa) siis oli meil päris raske oma toiduga hakkama saada. Magustoiduks ruumi ei jäänudki :(

Meil konkreetset plaani tagasi saamiseks polnud. Nö tavalised bussid siis enam ei sõitnud ja ööbuss alustab alles pärast kümmet. Ja kuna matkamine oli veidi ikka väsitanud siis me ööbussi ootama (ekskursseerima ööbussi saabumiseni) ei jäänud ja ekskursseerisime hoopis mäest alla linna. Saime väga kena jalutuskäigu :) 

Homme on ranna päev.

Anneli

Palju mägiseid vaateid.

Stiilinäide ronimisetapist.

Joogipaus. Juua ei tohi unustada!

Puhkame ja vaatame maastikku.

Jalutamas