Hei-hei!
Ma üritan anda ülevaate sellest, kuidas mulle
tundub kohalik riietumise ja jalanõu kultuur.
Esimeseks märksõnaks on see, et peaaegu
absoluutselt kõike võib leida. Kuna siin (eriti just Haifas) elavad külg külje
kõrval väga erinevate uskude ja kultuuride esindajad siis on siin tänavapilt
väga kirju. Usu esindajatega on ka see lugu, et neid nö tasemeid on siin päris
mitmeid. Kui minna Hadaris õigesse piirkonda on võimalik näha ultraortodokseid
juute, kes kannavad samu riideid, mis paarsada aastat tagasi. Meestel on peas
must kõvakübar, pikk kuub ja kõik usumärgid küljes. Naiste riietus on üldiselt
natukene vähem „eriline“ aga mänedel juhtudel on ka nemad kaetud peaga
(barett, mille sees on juuksed, või kübar), pikkade mustade või valgete
varrukatega pluus, poolpikk seelik ja läbipaistmatud sukad. Ultraortodoksete
puhul on üheks märksõnaks ka vanaaegses stiilis jalanõud, mis näevad välja,
nagu nad tahaksid jala kohe ära tappa. Meeste puhul läheb sealt
traditsioonilisest riietusest järjest edasi igasuguseid nö lõdvendusi, mis
lõppevad siis tavalises vabaaja riides mehega. On ka kombinatsioone tavariietus
+ traditsiooniline peakate.
Araablastest naistega on väga huvitav. On sisuliselt
kaks varianti, kas on traditsiooniline riietus või on riietus nagu
läänemaailmas. Selliseid huvitavaid vahepealseid variante, mis lääne Euroopas
ringi käies näeb (poolkaetud pea ja segu erinevatest riietustest) siin peaaegu
pole. Araabia mehed see-eest on aga riietuselt täiesti eristamatud.
Kuna siin on väga suur vene taustaga inimeste
osakaal, siis on siin ka mõningaid vorme, mida mina seostan eelkõige just
venelastega. Näiteks kannavad naised siin väga palju ja suuri ehteid. Mitte
küll kõik, aga väga-väga suur osa. Mitmed suured sõrmused ja paksud ketid pole
midagi ebatavalist ja enamasti kantakse selliseid asju siin igal ajal ja kohas:
tänaval, trennis, rannas, jne.
Üks asi, mida siin aga üldse ei ole on viisakas
riietus. Ülikonnas meest võib põhimõtteliselt tikutulega otsida ja no ei leia. Isegi
need vähesed korrad kui meil on olnud asja kuhugi riigi asutusse või panka,
ühtegi ülikonnas meest pole näinud. Ülikoolist rääkimata. Samamoodi on ka meie mõistes kontoririides naisterahvastega.
Oma riietuse kohta võiksin öelda, et sellest
suurest kohvrist, mille ma Eestist kaasa pakkisin on umbes pool kasutu. Kõik
need minu nö tavapärased Tartus tööl käimise riided vaatavad siin lihtsalt
igavledes kapis ringi. Esiteks on siin enamasti liiga palav, et neid selga
panna (jah ma olen veits kiiksuga ja ei taha oma lemmikpluusi selga panna nii,
et ma tean, et 5 min pärast on see üleni higine). Teiseks on need üldpildis
natukene liiga viisakad. Nii ma siis käin umbes ühe kolmandikuga kaasa võetud
asjadest. Ja ülejäänud asjad peavad võitlema, et nädalavahetustel kuhugi välja
minnes mulle silma hakata. Veel hullem lugu on jalanõudega. Ma pole oma
tavapäraseid kingi veel üldse jalga saanud, va üks kord kui me käisime
professori juures õhtusöögil. Valdav enamus inimesi kannab siin varbavahe
plätusid. Koguaeg. Kelle töö nõuab kinnist jalanõud kannab sageli saapaid.
Mõned kannavad ka spordijalanõusid. Kingi kui selliseid kantakse ikka väga
vähe, peaaegu ainult nö kontorites. Ja selleks on ka hea põhjus – palav on.
Ja nii tulebki suur osa mu kaasa võetud asju
kenastu augustis Eestisse tagasi, ilma et nad oleksid vahepeal ennast üldse
näidata saanud.
Anneli
Ära muretse, mõne kuu pärast läheb külmaks ja märjaks, siis hakkavad Eesti tüüpilised suveriided ka rolli mängima :D
VastaKustuta