Riietusest

Hei-hei!

Ma üritan anda ülevaate sellest, kuidas mulle tundub kohalik riietumise ja jalanõu kultuur.

Esimeseks märksõnaks on see, et peaaegu absoluutselt kõike võib leida. Kuna siin (eriti just Haifas) elavad külg külje kõrval väga erinevate uskude ja kultuuride esindajad siis on siin tänavapilt väga kirju. Usu esindajatega on ka see lugu, et neid nö tasemeid on siin päris mitmeid. Kui minna Hadaris õigesse piirkonda on võimalik näha ultraortodokseid juute, kes kannavad samu riideid, mis paarsada aastat tagasi. Meestel on peas must kõvakübar, pikk kuub ja kõik usumärgid küljes. Naiste riietus on üldiselt natukene vähem „eriline“ aga mänedel juhtudel on ka nemad kaetud peaga (barett, mille sees on juuksed, või kübar), pikkade mustade või valgete varrukatega pluus, poolpikk seelik ja läbipaistmatud sukad. Ultraortodoksete puhul on üheks märksõnaks ka vanaaegses stiilis jalanõud, mis näevad välja, nagu nad tahaksid jala kohe ära tappa. Meeste puhul läheb sealt traditsioonilisest riietusest järjest edasi igasuguseid nö lõdvendusi, mis lõppevad siis tavalises vabaaja riides mehega. On ka kombinatsioone tavariietus + traditsiooniline peakate.

Araablastest naistega on väga huvitav. On sisuliselt kaks varianti, kas on traditsiooniline riietus või on riietus nagu läänemaailmas. Selliseid huvitavaid vahepealseid variante, mis lääne Euroopas ringi käies näeb (poolkaetud pea ja segu erinevatest riietustest) siin peaaegu pole. Araabia mehed see-eest on aga riietuselt täiesti eristamatud.

Kuna siin on väga suur vene taustaga inimeste osakaal, siis on siin ka mõningaid vorme, mida mina seostan eelkõige just venelastega. Näiteks kannavad naised siin väga palju ja suuri ehteid. Mitte küll kõik, aga väga-väga suur osa. Mitmed suured sõrmused ja paksud ketid pole midagi ebatavalist ja enamasti kantakse selliseid asju siin igal ajal ja kohas: tänaval, trennis, rannas, jne.

Üks asi, mida siin aga üldse ei ole on viisakas riietus. Ülikonnas meest võib põhimõtteliselt tikutulega otsida ja no ei leia. Isegi need vähesed korrad kui meil on olnud asja kuhugi riigi asutusse või panka, ühtegi ülikonnas meest pole näinud. Ülikoolist rääkimata. Samamoodi on ka meie mõistes kontoririides naisterahvastega.

Oma riietuse kohta võiksin öelda, et sellest suurest kohvrist, mille ma Eestist kaasa pakkisin on umbes pool kasutu. Kõik need minu nö tavapärased Tartus tööl käimise riided vaatavad siin lihtsalt igavledes kapis ringi. Esiteks on siin enamasti liiga palav, et neid selga panna (jah ma olen veits kiiksuga ja ei taha oma lemmikpluusi selga panna nii, et ma tean, et 5 min pärast on see üleni higine). Teiseks on need üldpildis natukene liiga viisakad. Nii ma siis käin umbes ühe kolmandikuga kaasa võetud asjadest. Ja ülejäänud asjad peavad võitlema, et nädalavahetustel kuhugi välja minnes mulle silma hakata. Veel hullem lugu on jalanõudega. Ma pole oma tavapäraseid kingi veel üldse jalga saanud, va üks kord kui me käisime professori juures õhtusöögil. Valdav enamus inimesi kannab siin varbavahe plätusid. Koguaeg. Kelle töö nõuab kinnist jalanõud kannab sageli saapaid. Mõned kannavad ka spordijalanõusid. Kingi kui selliseid kantakse ikka väga vähe, peaaegu ainult nö kontorites. Ja selleks on ka hea põhjus – palav on.

Ja nii tulebki suur osa mu kaasa võetud asju kenastu augustis Eestisse tagasi, ilma et nad oleksid vahepeal ennast üldse näidata saanud.

Anneli