Siin ikka juhtub...

Kõik algas sellest, et neljapäeva õhtul otsustas mingi tüüp oma jalutut kodulooma (loe: tundmatut sorti suurem madu) mööda meie tänavat jalutada. Mille peale sai Anneli loomulikult talle omase paanikahoo (Anneli kardab täiesti paaniliselt jalutuid olevusi, va vihmausse). Õnneks istusime seda nähes parajasti rõdul ja asi polnudki kõige hullem. Kui paanika oli veidi jahtunud ja me otsustasime õue jalutama minna, siis selgus et tüüp on ennast oma lemmikloomaga peaaegu meie maja ette parkinud. Järgnes uus paanika.

Jõudis mõni päev rahulikult mööda minna kui täna öösel kell 3:40 ärkas Anneli veidra suitsuhaisu (mitte lihtsalt selline tubakasuits või kõrbevad praekartulid aga ikka nagu päris põlemise hais) peale üles. Esialgu ei saanud Anneli hästi aru mis toimub, sest meie korteris tundus kõik nagu korras olevat ja naabrite juures ka. Siis aga ärkas Tauri, kes kuulis veidraid hääli ja tundis ka suitsu lõhna. Veidi rohkema otsimise tulemusena selgus, et otse meie akende all põleb suure lahtise leegiga auto. Selgituseks, miks Anneli sellest kohe aru ei saanud on see, et siin on akendel reeglina aknakatted ja kui need all on (ja all peavad nad olema, sest sa tahad ennast lisaks kuumale, mida öösel tõsi pole, kaitsta ka potentsiaalsete varaste eest, mida ma saan aru siin ikka on), siis ei paista neist just eriti palju läbi. Lõppkokkuvõttes põles üks auto maha (õnneks mingit olulist plahvatust ei toimunud) ja ühe auto tagumine osa sulas veits üles, meie rõdud kattusid mõlemad musta tahmaga ja õues kuivanud riided lähevad uude pessu. Mis jääb müstikaks on see, (1) kuidas teadsid tulla tuletõrjujad kuna omanikku ega ka märkimisväärseid pealtnägijaid polnud kuskil näha ja (2) mis väest see auto põlema läks. Üldiseks kommentaariks: autode põlengud ei ole siin haruldased, kuna selle temperatuuri juures, mis siin suvel valitseb piisab kõige pisimast initsiaatorist, kasvõi staatilisest elektrist. Sellised tulekahjud toimuvad aga enamasti päeval, kui on temperatuur kõige kõrgem.

 Anneli ja Tauri