Anneli ja Tauri Reisivad: Matkamas

Olenemata sellest, et me viimasel ajal väga postitusi teinud ei ole, on meie aeg siin siiski tegusasti möödunud. Nimelt oleme me nüüdseks veel kaks korda matkamas käinud. Siinne ümbrus on Carmeli mäe tõttu matkaradu täis ja me oleme võtnud plaani umbes üle nädala kuskil matkamas käia.

Nendest kahest esimene kord pidime me lausa pikamaabussiga sõitma (kuigi mitte väga palju linnast välja), et matka alguspunkti Ein Carmel'i jõuda. Seal me nägime tee peal palju-palju banaaniistandusi mäe jalamil. Ei olnudki varem banaanitaime nii lähedalt näinud. Matka alguses ja lõpus asub UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluvad koopad, kust on leitud umbes samal ajal elanud Homo Sapiensi kui ka Homo Neandertalensis jäänuseid. Matka lõpus käisime me koobastes ära ja päris võimsad ikka. Suures koopas, kuhu sai ka sisse minna, oli isegi videoinstallatsioon sellest, kuidas ürginimesed nendes koobastes elasid.

Matk ise oli ka vahva. Oli (männi)metsa vahelist jalutamist, kus päike liiga ei saanud teha, rada pakkus vahepeal ilusaid vaateid maale ja merele ja nägi põnevaid kohti. Näiteks oli raja ääres koobas, kus elavad puuvilja-nahkhiired. Kuna me enne matka loeme rajakirjelduse läbi, siis me teadsime, et selline koobas tuleb ja oskasime nahkhiiri sealt otsima minna. Üldiselt oli küll veidikene kõhe, kui koopas järsku suureks huikamiseks läheb ja nahkhiired pea ümber lendama hakkavad (puuvilja-nahkiired on veel ka suuremad kui tavalised nahkhiired) aga vägev sellegi poolest. Sain ka isegi paar enam-vähem pilti. Matka viimane osa oli mitte-nii-toredal rajal mööda teravaid kive kuid ei midagi kontimurdvat.

Teine matk algas ja lõpes Yaguris. Sinna saime ka linnaliinibussiga. Pool seda rada kulges mäe otsa mööda orupõhja kuivas jõesängis ehk wadis. See osa rajast oli kõige ägedam, sest tegemist oli ka veidi ronimist vajava rajaga. Suuremates ronimiskohtades olid ka kalju sisse löödud metallaasad, et oleks parem astuda, kuid paljude väiksemate puhul pidi ise vaatama, kuhu jalg panna ja kust käega tõmmata. Kuuldavasti väga palju siin selliseid ronimisega radu ei ole ja nendest mis on, peakski see olema kõige suuremat pingutust nõudvam. Meile mõlemale see väga meeldis. Plusspunktid olid loomulikult jälle sellest eest, et kuna tegemist oli orupõhjaga, siis kaitsesid puud kõrvetava kuuma eest. Huvitav oli vahepeal eest leida autovrakke. Peamiselt olid kõik väga vanad ja silmnähtavalt kaua seal orus konutanud. Kuna natuke ülevamalt poolt läks läbi ka kruusatee, siis meie jaoks tundus kõige loogilisem seletus, et mingil põhjusel on aegade jooksul umbes 4-5 autot teelt välja sõitnud ja üpris sügaval orupõhjas oma puhkepaiga leidnud. Ju siis ei olnud ka mõttekas/võimalik neid autosid sealt ka välja lohistada.

Alla tulime mõõda mäekülge mööda pikka ja väänlevat serpentiini. Vahepeal juba tundus, et serpentiin teeb lihtsalt ringe mööda nõlva ja allapoole ei tulegi, aga mäejalamile me siiski lõpuks jõudsime.

Kusjuures mõlema matka kindlad osad asusid a Israel Traili (Iisraeli rada) peal. See on nimelt matkarada, mis läbib kogu Iisraeli Punase mere äärest Eilatist kuni täitsa põhjas Golani kõrgendikel Süüria piiri äärde. Pikkuseks umbes 1000 km ja läbib kõik erineva loodusega alad Iisraelis: kõrbe, mägise ala, ranniku, põhjapoolsed alad ja põllumajanduslikud alad Golani kõrgendikel. Päris äge rada tundub, kuuldavasti suhteliselt keeruline läbida (eriti kõrbe osa), aga inimesed teevad.

Esimese matka pildid