Anneli ja Tauri Reisivad: Novembri tegemised

Kuna on juba tulnud vihjeid, et ammu pole siia midagi meie tegemistest kirjutatud, siis on viimane aeg seda ka teha.
Nagu ikka tihti juhtub oli november selline, et alguses ei olnud väga millesti rääkida ja siis tulid mitmed asjad koos ja vahetult üksteise järel.

Esiteks olen ma nüüdseks kuu aega käinud heebrea keelt õppimas. Ei saa just öelda, et see väga lihtne oleks. Nüüdseks oleme me tähestiku (ja täishäälikud) selgeks saanud ja oleme jõudnud itensiivsema keeleõppe juurde jõudnud. Praegu veel küll midagi väga tarka öelda ei oska aga asi edeneb. Vaatamata oma raskusele on see väga põnev. Teistpidi lugemine ja kirjutamine, hoopis teistsugused tähed, väga paljudel asjadel on sugu, mida teistes keeltes pole jne. Mulle see igal juhul väga meeldib. Loodetavasti läheb see mul semestri lõpuni edukalt.

Novembrikuu jooksul on meil olnud juba lausa kaks jooksu. Kuu alguses oli Haifas endas jooksuvõistlus, kus meie jooksime 5 kilomeetrit (ei tahtnud järgmiseks jooksuks ennast ära väsitada) ja Anneli oli lausa nii tubli, et ta sai oma vanusegrupis teise koha. Isegi karikas anti talle. Mina olin oma vanusegrupis neljas. Jooks ise oli hommikul ja kuigi üldiselt oli jahedamaks läinud, siis sellel hommikul oli ikkagi väga palav ilm ja jooks oli minu jaoks väga raske. Õnneks ei olnud ta siis väga pikk.
Teiseks jooksuks oli kuu keskel olev Tel Avivi maraton. Selleks olime me juba kaua valmistunud sest sellest tõotas tulla suur jooks. Tuli ka. Rada oli 10 kilomeetrit ja osavõtjaid oli üle 17 000. Kõik päris koos siiski ei jooksnud ja inimesed olid jaotatud nelja stardigruppi, 15 minutiliste vahedega stardis, vastavalt sellele, mida igaüks oma plaanitavakd läbimisajaks pani. Kuna mina olin esimeses grupis, siis minu jaoks oli jooksul kõik hästi. Anneli oli aga teises ja tema kurtis, et esimeses (kõige kiiremas) grupis olid ka palju väga aeglaseid jooksjaid, kes jäid massidena teises grupis tulevatele jooksjatele ette ja need pidid tugevalt slaalomit jooksma. Ajaliselt läks meil mõlemal väga hästi, viisime isiklikud rekordid uutesse minutitesse, minul 42:06 ja Annelil 53:09. Enne ja pärast jooksu ala oli suhteliselt nagu Eestiski (võib-olla oli rohkem kohti, kus anti tasuta asju, need olid väga popid) ainult palju suurem. Meile oli probleemiks aga see, et ei olnud pakihoidu, mis tuli meile isegi üllatusena. Pidime oma koti kuskile nurka peitu panema, õnneks sellega midagi ei juhtunud ja paljud tegid seda sama. Rada oli äge: käis päris läbi Tel Avivi kesklinna, tänavatel (ja tänavakohvikutes) oli palju inimesi vaatamas ja kaasa elamas. Elamuse sai kindlasti.
Pärast Tel Avivi jooksu sõitsime järgmisel hommikul rongiga Jerusalemma. Kohalikud ei sõida kunagi nende kahe linna vahet rongiga, sest võrreldes busis ja autoga on see jube aeglane. Võtab tervelt poolteist tundi. Põhjus selles, et see kulgeb käänulisesl mägiteel. Aga meile oli väga tore, palju ilusaid vaateid. Nägime looduslikku magevett mäekurus voolamas! Vett siin ikka niisama iga päev ei näe. Jerusalemmas käisime muuseumis ja turul. Nimelt oli Iisraeli muuseumis üks Picasso näitus, mida Anneli näha tahtis ja seega otsustasime, et vaatame selle muuseumi üle. See oli väga suur ja huvitav. Väljapanekuid oli sealt paljudest teemades, nii maalikunsti kui ka juutide rahvuslikud esemed ja nende tutvustus. Samuti on suurelt eksponeeritud Surnumere rullid, ühed vanimad leitud piiblitekstid (3. saj e.Kr - saj. pKr.). Väga põnevad olid ka näiteks mujalt maailmas kohale toodud sünagogid, mida siis enam oma orginaalses kohas ei kasutatud. Need olid majas sees ja täies suuruses ligipääsetavad, sai minna sisse ja rõdule jne. Kunsti oli nii palju, et väga põhjalikult vaadata ei jõudnud ja kindlasti tahaks tagasi minna millalgi.

Novembris käisid meil ka kahed külalised. Esiteks tulid meile paariks päevaks külla Ken ja Karl, kellele ma näitasin Haifat. Väga midagi rohkemat ei teinud, aga tore oli jälle külalisi vastu võtta ja giidi mängida.
Nüüd novembri lõpus käisid meil külas Mannu ja Kairi. Nad olid Iisraelis nädal aega ja meie juures kaks ööd. Mina käisin nendega lisaks Haifale veel ka Jeruusalemmas ja Mannuga Tel Avivis ringi. Sai jällegi palju giidi tööd teha (hakkan juba päris osavaks selles saama, seega kes meie aasta lõpu poole veel meile külla tuleb, saab üha parema giiditeenuse) ja minu jaoks uue kohana käisime läbi ka Betlemmast. Seal vaatasime peamiselt siis Kristuse sünnikirikut. Päris naljakas oli sellises riigis kohata ka jõulukuuske (küll tehislik), mis oli vist suhteliselt hiljuti kiriku ette platsile üles seatud, sest teatavasti üldiselt siin riigis jõule ei peeta. Kirikus nägime ka kohta, kus Jeesus väidetavalt sündis.

Ilm on aga siinmail ka päris jahedaks tõmbunud. Vihma pole küll sadanud (sellest tulenevalt olid siin väga suured tulekahjud eelmisel nädalal, vaata ka eelmist postitust), kuigi seda lubab alates homseks kolm päeva järjest teha, aga külm on küll. Tuuline oli ja külm. Eriti Jeruusalemmas, kus tundsin juba väga puudu kinnastest. Mere ääres (Tel Aviv ja Haifa) päris nii külm ei olnud ja tuule vaibudes oli päikse käes isegi soe. Tundub, et selline vaheldus siin käibki. Kui päikest ei ole ja on tuuline, siis on päris jahe, aga tuulevaikuses ja päikse käes on soe. Riietust on igastahes keeruline valida, vähemalt meil. Kohalikud on loomulikult oma paksud talvejoped ja -mantlid välja võtnud ja käivad rahulikult nendega ringi. Ja lumesaabastega. Lund pole kuskil.
Külmusele annab juurde kindlasti ka see, et ruume ei köeta. Kui väljas on 8 kraadi sooja, siis on seda ka majas sees ja see on asi, millega me kindlasti siin harjunud ei ole. Õnneks Technionis raamatukogus siiski pandi konditsioneerid kütma ja seal oli isegi talutav olla. Annelil kabinetis ei ole esiteks nii efektiivset konditsioneeri ja neil on ehituse tõttu paljud uksed-aknad igalt poolt lahti, mis takistab soojuse püsimist siseruumides.

Lisaks käisime me Technioni rahvusvahelistele üliõpilastele mõeldud tuuriga ka Kaisareas, kus on roomaaegse linna (ja sadama) varemed. Tegemist oli siis suhteliselt tüüpiliste roomaaegsete varemetega, huvitav oli see, et tegemist oli sadamaga. Kaisareas peaks saama ka snorgeldades vee all sadama varemeid ka näha, aga see jääb küll kevadet ja soojemat merevett ootama.
Sama tuuriga viidi meid ka ühte väiksemapoolset linnakest Yaakov Zichron'i vaatama. See oli selline mõnus pisike linnake, mis paistis (vähemalt peatänav, kus oli palju poode ja kohvikuid ja restorane) väga euroopapärane ja mõnus. Seal käisime ka ühes kohalikus väikeses perekonna veinitehases veine degusteerimas. Kuna paljud reisil olijad olid asiaadid (neid on siin Technionis üldse suht palju), siis oli päris naljakas, kuidas mõni väga vähe neid veine maitses. Aga veinid olid iseenesest head.

Nüüd ootab ees detsember ja ka sinna jagub põnevaid sündmusi, aga nendest juba edaspidi.

Tauri