Anneli ja Tauri Reisivad: Cote d'Azur

Seekord siis kohe link videole: https://drive.google.com/open?id=0B82QApYdvYhuM2E1bk15V1NRc1U

Eelmisel nädalavahetusel sai jällegi ette võetud üks reis. Kuna Vahemeri on jätkuvalt väga südamelähedane, siis seekord käisime Prantsuse Rivieras. Peamiselt olime Nice'is aga käisime ka Monacos ja mõnes ümbritsevas väikelinnas.

Lendasime kohale reede varahommikul ja läksime kohe Nice'i vanalinna uudistama. Kuna oli suhteliselt varajane hommik, siis inimesi veel väga ei olnud ja poode-kohvikuid alles avati. Mõnusalt vaikne oli. Vanalinna kõrval asub Nice'is lossimägi, mida me ka vaatama läksime. Kuna tegemist on mäega, siis pidime loomulikult mööda treppe sinna üles ronima. Vaated linnale olid aga kogu tee vältel väga head. Vaatasime linna mitme külje pealt, vaatasime üle mäetipus oleva kose ning jalutasime veidi ka nõlval asuvas juudisurnuaias.

Mäest jälle alla jõudes leidsime kella piisavalt palju olevat, et randa minna. Veetsime seal mõnusad kaks tundi päikese käes mõnuledes. Tuul oli kahjuks päris tugev ja mere peal olid väga suured lained. Seetõttu ei saanud väga hästi ujuda. Aga see eest oli hea jahutus.

Pärastlõunal võtsime plaaniks veidi kaugemal asuvasse Cimiezi kloostri aeda jalutada. Sinna minnes jalutasime ka läbi Nice'i peamise shopping-ala. Klooster asus aga loomulikult mäe otsas, seega jälle oli vaja ronida. Aga jällegi saime tasuks suurepärased vaated linnale, seekord ka natuke teises suunas. Kloostriaed oli ka ise ka väga äge koht. Inimesi sellel ajal väga ei olnud ja seega oli kõik väga rahulik. Mere ääres olnud tuul ei olnud ka seal puhumas. Väga Itaalia Tosca maakonna tunne tuli peale.

Õhtul hilja käisime veel mööda rannapromenaadi jooksmas ja saime näha tuledes linna üle lahe.

Laupäev algas vara, kui läksime 8st bussi peale, et sõita Eze'i, mis on väike keskaegne linn mäe otsas. Jõudsime 8.30 kohale ja olime väga rahul, et nii vara otsustasime tulla. Olin enne lugenud, et linn in väga turistikas, aga nii vara olid seal ainult mõned inimesed. Saime väga rahulikult ja mõnusalt mööda kitsaid ja käänulisi, üles-alla käivaid tänavaid mööda jalutada. Vaateid alla merele sellest linnast ei näinud (kuigi neid väga kiidetakse), sest otsustasime mitte minna eksootilisse aeda (polnud ka veel lahti, siis kui meie seal olime), aga vaated linnast endast olid juba piisavad ja ranniku vaateid sai ka igalt poolt mujalt.

Eze'ist edasi sõitsime Monacosse, mis on üks tõsiselt äge väike riik. Meie käisime ta peaaegu täitsa läbi kõigest poole päevaga. Vaatasime Monte-Carlo kasiinot. Anneli pidevalt rääkis, kuidas vormel 1 vaatamise tõttu tundub kõik nii tuttav. Linn ise on järjekordse mäe nõlval, seega pidi jällegi üles-alla käima. Käisime väikses Jaapani aias ning jalutasime läbi Monte-Carlo jahisadama. Oi kui palju luksusjahte.
Viimaseks jäi Monaco vanalinn, mis on veel omakorda mäe otsas. Seal asub ka vürstiloss (vahtkonnavahetuse ajaks küll ei jõudnud kohale) ja vanalinnas oli väga palju turiste. Muidu mujal ei olnudki. Jalutasime veel mööda sealseid vanalinna tänavaid ja nautisime vaateid merele.

Nice'i tagasi sõites tegime vahepeatuse ka Villefranche'is, mis on selline pisikene linnakene mere ääres. Väga nunnu oli ta tõesti. Me olime aga päevast suhteliselt väsinud selleks ajaks, et väga kaua seal sihitult ringi jalutada ei viitsinud.

Õhtul käisime veel mere ääres istumas ja laineid kuulamas.

Pühapäeval otsustasime rahulikuna võtta: käisime hommikul veel turul ja rannas ning jalutasime läbi linna vaatama kohalikku vene kirikut, mida me veel vaadata ei olnud jõudnud. Üllatav oli sellist tüüpilist vene kirikut sellises piirkonnas näha. See on ka Lääne-Euroopa suurim vene kirik.

Loomulikult peab kiitma ka prantsuse kulinaariat. Anneli sai iga päev oma suured lemmikud ekleerid põske pista ja järgi proovisime ka Nice'i croissanti, mis küll väljast esialgu croissanti ei meenutanud. Maitses ta igatahes hästi.