Anneli ja Tauri Reisivad: Barcelona

Eelmisel nädalavahetusel võtsime me ette reisi Hispaaniasse (täpsemalt küll Katalooniasse), Barcelonasse. Tegemist oli meie mõlema jaoks esimest korda Hispaanias olla ja Anneli ootas juba pikalt, et saaks jälle sooja päikese alla ja sooja Vahemerre sulpsata. Minu jaoks oli ilm, nagu ikka, natukene liiga palav.
Kohe algatuseks ära öeldes on seekordse postituse juures üllatuseks ka video kokkuvõte meie reisist. Nimelt ostsime me endale seikluskaamera ja panime selle kohe Barcelonas proovile.

Barcelonasse jõudes otsustasime esimese asjana randa minna, sest sinna tahtsime kindlasti minna ja kuna kottidega nii palju ringi ei tahtnud jalutada, siis tundus hea mõte. Tee sinna valisime nii, et läksime mööda peatänavat La Ramblat. Seal oli tõesti palju rahvast ja palju müügiputkasid ja tänavakunstnikke jm. Käisime läbi ka Euroopa suurimalt turult. Seal oli ikka väga suur mereanni (ja ka liha ja pähklite ja puuviljade) lett. Nägime ka suurt Columbuse koju, kes lääne poole osutas. Vaatasime üle jahisadama ja jõudsime läbi väikeste, kitsaste tänavatega linnaosa randa. Oli Vahemereliselt soe ja merevesi jahutav. Lõpuks asusime teele, et oma hostel üle leida. See oli selline üks korrus ühest kortermajast Barcelona vanalinnas. Vaade oli küll hea, aga üldiselt oli seal väljas natukene liiga lärmakas ja seda ka öösel. Aga saime hakkama.

Otsustasime seejärel minna vanalinna jalutama. Ekslesime natuke tänavate vahel, enne kui oma eesmärgi - Kataloonia muusikapalee üles leidsime. Nägi väga äge oma värvide ja detailirohkusega välja. Seest, kuhu me ei saanud, aga aknast natuke nägime, võib-olla veel rohkem. Aga ka väljast ei olnud vaade majale kõige parem, sest ta asub väga teiste majade vahel.

Tagasi vanalinnas katedraali juures olles panime järsku tähele, kuidas ühest tänavast jooksid mitmed inimesed hirmunult eesolevale platsile laiali. Alguses ei saanud me midagi aru. Ümberringi oli ka teisi inimesi, kes vaatasid mööda tänavat, aga midagi näha ei olnud. Kohalikust keelest aru ka ei saanud. Käisime veel natuke edasi, aga igal tänavanurgal vaatas meile vastu sama vaatepilt, kuidas inimesed vaatasid kõik mööda tänavaid ühes suunas. Ühel tänaval Anneli lõpuks küsis, mis juhtunud oli, nagu te kõik vast teate, oli just sellel ajal sõitnud kaubik La Rablal inimeste sekka. Siis veel täpseid asjaolusid küll ei teadnud. Need tulid jooksvalt nii kohalikest uudistest, kohalikelt inimestelt kui kodustelt Eestist. Kõhedaks võttis seest küll natuke ja loomulikult kurvaks, et midagi sellist jälle juhtus. La Rambla jäi kogu õhtuks kinni.
Üldiselt meie linna peal väga paanikat ja meeleheidet rohkem ei näinud. Turistid tundusid käituvat vanaviisi. Ainult La Ramblal olid peaaegu kõik putkad järgmisel päeval kinni, aga inimesi oli sama palju, võib-olla isegi rohkem. Toodi palju lilli, igal pool olid kaamerad ja tehti intervjuusid. Laupäeval taastus ka seal tavapärane elu, kuigi kaameraid oli ka veel siis näha.
Aga neljapäeva hilisõhtul käisime veel Ciutadella pargis jalutamas ja vaatasime üle kohaliku Triumfikaare. Politseid oli igal pool ja linna kohal tiirutas terve õhtu helikopter.

Reedel olime võtnud plaani sõita Barcelonast välja. Sihtkohaks sai tunnise rongisõidu kaugusel asuv Montserrat, kus sai natuke matkata. Algselt oli plaanis üks pikk ring teha, aga koha peal tuli välja, et üks osa sellest ringist oli matkamiseks suletud. Plaanisime siis natuke ringi, tegime veidi lühemalt, aga nägime suuremalt jaolt samu asju. Matk oli ikka mäest üles ja alla. Väga iisraellik tunne tekkis, maastik ja loodus oli üpriski sarnane. Ainult natukene rohelisem oli.
Käisime ka mäestiku kõrgemais punktis Sant Jeronil (1236m, meie ronisime sinna 700 m kõrgustevahet jalgsi + osa köisraudteega) ja vaated olid tõesti vägevad. Merd kahjuks ei näinud siiski. Tagasi alla tulles vaatasime üle ka kuulsa Montserrati kloostri ja sinna juurde kuuluva basiilika. Oli nagu kirik ikka. Kohalikku reliikvia vaatamiseks järjekorras siiski seista ei viitsinud.
Õhtul tagasi Barcelonas olles jalutasime mööda rannapromenaadi, käisime veel ujumas ja jälgisime iga umbes 5-10 minuti tagant maanduvaid lennukeid. Pole imestada, et seal igal pool nii palju turiste on.

Laupäeva hommikul otsustasime linna vaadata väikse jooksuringiga. Kuna olime lugenud, et Güelli parki saab enne avamist tasuta vaadata, siis oli meie jooksu siht paigas. Ja see oli väga hea variant, sest kui me kohale jõudsime, siis oli juba piisavalt valge, et seal ringi vaadata (paar Gaudi projekteeritud maja jms) ja need olid ka väga ägedad. Värvilised ja ebatavalised ehitised on Gaudi märgiks. Ja kuna meil ikkagi oli vähe selle mäe otsa jooksmisest, siis jooksime me edasi ka kõrval asuva Carmeli mäe otsa (ka Haifas oli meil kõrval Carmeli mägi), kus olid sõja aegsed punkrid. Mõnusad vaated kogu linnale ja merele, olime rahul. Tagasi joostes saime esimese pilgu heita ka Sagrada Familiale, kuhu olime veel õhtu poole minemas.
Pärast hommikusööki oli plaanis jälle linnas ringi vaatamine, mis hõlmas ka kuulsate (jällegi Gaudi projekteeritud) majade Casa Batllo ja Casa Mila vaatamist.
Käisime veelkord turgu vaatamas ja mina võtsin ikkagi kätte ja proovisin Mannu soovitusel austrit. Värsket austrit. Ei saa öelda, et ma oleks väga suureks fänniks muutunud, aga väga hull ta siiski ka ei olnud. Aitas süüa küll.
Kätte jõudis ka aeg Barcelona kõige kuulsamat vaatmisväärsust vaatama minna. Sagrada Familiat. Gaudi projekteritud kirikut, mille ehitamist alustati aastal 1882 ja mida plaanitakse valmis saada aastal 2026 (ehk siis nad ikka veel ehitavad seda). Praeguseks on kaks fassaadi kolmest ja kaheksa torni 18st valmis. Aga juba praegu mõjub ta nii võimsana. Meil olid ostetud ka tornidesse mineku piletid, aga kahjuks jäeti tornid neljapäevase rünnaku tõttu kinni. Aga me saime ikkagi sees lihtsalt ringi vaadata. Kõik sambad on sees ehitatud kui puud, mille oksad lae all katust toetavad. Samuti on vitraažaknad erinevatel kirikupooltel erinevat värvi sümboliseerimaks päiksetõusu või -langusega algust ja lõppu. Seest tundub kirik üldiselt valmis olevat. Nüüd jääb siis oodata veel väljas tööde lõppu, et siis seda uuesti vaatama minna. Valminuna on ta kindlasti veel palju palju võimsam.

Hilisõhtul käisime jälle jalutamas. Mõtlesime minna vaatama maagilist purskkaevu, mis pidi muusika ja värvide saatel mängima. Pärast umbes poolt tundi ootamist, tuli välja, et ka purskkaevu mängud on sellel nädalavahetusel ära jäetud. Eks ta tegelikult loogiline tundus.
Facebooki kaudu olin ma aga teada saanud, et Kadi ja Ülo olid ka Barcelonasse puhkusele tulnud ja saime hoopis nendega kokku. Oli väga äge täitsa võõras kohas tuttavaid näha. Istusime, söime ja ajasime juttu. Väga mõnus oli. Loodetavasti läks neil ka edasine puhkus kenasti.

Pühapäeva hommikul käisime mereäärsel promenaadil jooksmas, "tutvusime" varahommikuse eelmise õhtu piduseltskondadega ja nägime rannas ja promenaadil pidudest väsinud ja magavaid inimesi aga teisi jooksjaid ka. Kuna lennuk läks suhteliselt vara, siis jäigi meil pühapäeval ainult ennelõunane aeg, mida me kasutasime järgmise mäe otsa ronimiseks. Nimelt vaatasime üle Montjuici lossi ja Montjuici mäe nõlval asuva olümpiastaadioni. Seejärel oligi aeg tagasi lennujaama sõita, et seal oma tagasilendu oodata.

Reis oli kokkuvõttes väga äge. Oleme mõlemad väga rahul ja ootame juba järgmisi seiklusi. Annelil polnud esimest korda pärast aprilli kuud külm.