pühapäev, 13. august 2017

Rügenil

Eelmisel nädalavahetusel otsustasime vahelduse mõttes jälle natukene mööda Saksamaad ringi vaadata. Ärkasime laupäeva hommikul kell 4:30, et jõuda veel enne kuut pearongijaamast väljuva rongi peale, suunaga Rügenile. Rügen on üks kahest "Idameres" (ehk siis meie jaoks Läänemeres) paiknevast Saksamaa saarest, millest Tauri kogu aeg räägib. Teine on Usedom. Rügen on väga populaarne suvituskoht ning väga kuulus oma kriidikaljude poolest. Tauri oli meile ka seepärast kriidikaljude piirkonda ühe matkaraja valmis vaadanud. Sõit meie matka alguspunkti Sassnitzisse kestis kokku peaaegu neli tundi. Sassnitz ise oli väikene suvituslinn, kus iga maja küljes on sildid stiilis "Villa see-ja-too". Kõigepealt jalutasime läbi Sassnitzi linna teise otsa, seal tuli üldiselt selline kodune tunne peale. Majad on seal sellised idalikumad. Paljudel majadel on puidust nikerdustega katuse ääred ja muud kodused elemendid. Kuigi ilma seisukohast lähtudes on mul raske mõista suvel Läänemere ääres puhkamist, siis üldiselt oli seal linnakeses päris kena ja võiks ju päris lahe olla perega seal nädal või kaks logeleda.
Meie matkaraja esimese poole läbisime me kriidikaljude all, mere ja kalju vahel kivisel rannal kõndides. Väga ilusad vaated olid seal! Isegi soe oli vahepeal. Tauri käis ujumas ka, esimest korda sellel aastal Läänemeres. Ilmselt ka viimast. Poole maa peal läks trepp kaljust üles. Vanasti olevat saanud ka raja lõpus ja rahvuspargi keskuse juures ka kaljust üles, aga eelmisel aastal toimunud kriidikalju varing oli selle trepi hävitanud. Üldse oli paljudes kohtades näha, kuidas ajaga on erinevates kohtades varinguid toimunud. Nendes kohtades oli kalju märksa laugem ja isegi taimkatet oli märgata.
Üldiselt peab märkima ära Saksamaal matkamise kohta ühe olulise erinevuse võrreldes nii Eesti kui Iisraeliga. Kui nii Eestis kui Iisraelis on matkamine selline rahustav iseolemise ja oma mõtetega tegelemise aeg, siis Saksamaal tegeled sa pool aega sellega, et mitte teiste matkajatega kokku põrgata. Selline asi, nagu vaikuses kõndimine ei ole väga hästi võimalik. Neid va matkajaid on lihtsalt nii palju ja matkaradu matkaja kohta ilmselt siis mitte nii väga palju. Selles mõttes oli meil Rügenil isegi hästi, sest mere ääres kalju all oli suhteliselt tugev merekohin, nii et teisi polnud kuulda ja samas, ilmselt ennelõunasest ajast tingituna, polnud neid kõndijaid ka veel nii palju. Kui me aga poolele maale jõudsime, siis enam sellist hetke ei tekkinud, kus ükski teine matkaja 50 m läheduses poleks. Lõpus rahvuspargi keskuses pidime me aga vaateplatvormi ees suisa järtsus seisma. Taurit näib see matkaliste tihedus vist veidi vähem häirivat kui mind. Igatahes on mul mõte, et peaks mõne tehniliselt raske raja ette võtma lihtsalt selleks, et seal teisi matkalisi vähem oleks. Üldse on kuidagi kummastav, et ma tunnen siin inimeste (kergelt häirivat) tihedust palju rohkem kui Iisraelis (mis on tegelikult natukene vähem kui kaks korda suurema inimtihedusega riik, pluss umbes pool Iisraeli aladest ei ole elamiskõlblik, suurendades elamiskõlblikul alal tihedust veelgi). See tuleneb ilmselt sellest, et siin elame me ikkagi suurlinna keskel, Haifas elasime me aga vaiksemas äärelinnas ja samuti olime me seal märksa lähemal nö loodusele. Ikkagi maa tüdruk, nagu Karl ikka ütleb (faktiliselt olen ma sündinud, kasvanud ja iga päeva oma elust elanud linnas).
Nii....tagasi matka juurde. Pärast matka lõppu oli meil veel paar tunnikest aega enne kui pidime sammud tagasi Berliini rongi poole seadma. Seepärast sõitsime Bergenisse (Bergen auf Rügen), sõime seal jäätist ja külastasime kohalikku kirikut. Päris ausalt oli see kõige ägedam kirik, mida ma kunagi näinud olen. Ja ma olen suhteliselt suur kirikute huviline. Nagu me lugesime on tegemist tugevate Taani mõjutusega kirikuga, kuna aastal 1000 ja seal veidi peale oli Rügen Taani mõjusfääris. Igatahes olid sellel kirikul väga omapärased värvitud seinad ja lagi, väga põnevate mustritega. Kahjuks kellatorni külastada ei õnnestunud.

Sassnitzi tänav. Puitnikerdustega majad.

Anneli joogipausil kriidikaljude all.

Tauri matkarajal.

Puu, mis kriidikaljut püsti hoiab. 

Vaade.

Tauri käis Läänemeres ujumas. See aasta esimest (ja ilmselt viimast) korda.

Vaade ülevalt alla.

Kuidas puud kasvavad.

Nõukogude mälestusmärk Bergenis.

Kirik Bergenis, sein.

Kiri Bergenis, lagi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar