Meil hakkab siin oma aeg vaikselt täis saama ning vaikselt hakkavad tulema igasugused "viimased". Sellel nädalal oli siis (minu jaoks) viimane Jerusalemmas käik ja üksiti meie viimane jooks.
Reaalsele elule au andes olime targu registreerunud poolmaratonile. Maratonist oli möödunud kolm nädalat ja Jerusalemmas jooksmine pole mingi pargi jalutamine. Eraldi postitust väärib see jooks aga peamiselt kahe asja tõttu: (1) see on ikka väga huvitava profiiliga jooks ja (2) toimus väikene maratoni saboteerimise katse eriliste poolt.
Esimesest. Need, kes on Jerusalemmas käinud on ilmselt ise kogenud, et see linn on kõike muud kui tasane. Asudes 600 m ülalpool merepinda laiub ta väga väga mitmel mäetipul ja pinnas on valdavalt...mägine. Ehk siis isegi kui rajameister oleks väga tahtnud teha lauget jooksu poleks see tal hästi õnnestunud. Aga ei saa just arvata, et see oleks rajameistri prioriteetide listis väga kõrgel kohal olnud.
Täpset raja profiili me starti minnes ei teadnud. Siin pole nimelt kombeks raja profiili jooksu lehel välja kuulutada. Suurematel jooksudel on siiski raja kaart. Aga ma Jerusalemma vaatamata mitmetele külastustele nii hästi ei tunne, et ise selle profiili oleksin välja mõelnud. Eelmisel õhtul kui expo paigast oma numbritega hosteli poole vurasime tekkis küll kõhedus, et "issand, kuidas ma siit igalt poolt ülesse saan". Ja no hommikul hostelis veel ka üks naine rääkis, kuidas see jooks on ikka kõike muud kui puhkamine (kui Tauri talle naljatamisi ütles, et me läheme poolikule puhkama, kui tädi mu Tel Avivi maratoni kotti kommenteeris).
Rajameistri suureks eesmärgiks oli nähtavasti viia meid läbi Jerusalemma kõige vaatamisväärsemate kohtade. Väga toreda üllatusena satusime me ka kohtadesse, kus kumbki meist käinud polnud. Nägime ära vana raudteejaama (tähendab mina nägin kaks korda, aga Tauri suutis seda hoonet kuidagi kaks korda ignoreerida) ja jooksime mööda vana raudteed, mis nüüd on kõnniteeks sillutatud hoolikalt pandud puitplaatidega. Käisime ära ka promenaadil (Siiri ja Karl, see on see suhteliselt kauge koht mäe otsas, kust tourbus meil pilte linnale teha lasi).
Õnneks polnud meil kummalgi väga suuri ootusi selle jooksu osas. Ma väga vaikselt mõtlesin, et võiks korrata alla kahe tunni jooksmist. Tauri ütles, et tema läheb jalutama. Esimesel kilomeetril jättis ta küll mu kohe seljataha ja ütles, et jookseb nii kaua kui jalg laseb. Kuskil pärast 12- 13 km sain ta uuesti kätte, siis jalg enam ei lasknud. Lisan selle va profiili siis kohe illustreerivalt siia juurde. Erilist tähelepanu soovin pöörata kilomeetritele 7 ja 17. Kogutõusu 268 m. Ma lootsin päris mitu korda lõpus, et äkki enam tõuse ei tule. See 17 km oli veel eriti huvitav selle poolest, et kogu kilomeeter mitte ainult ei tõusnud, vaid ka keeras, ehk siis seda, et kui palju tõusu on ei näinud ette rohkem kui 100 m. Iga usu keere oli uus frustratsioon. Aga samas, parem kui see, kui kogu see kilomeeter oleks kohe paljastunud. Ilmselgelt oli ka toredaid allamäge kilomeetreid, kuigi ma kipun arvama, et see ikka tegelikult täielikult ei kompenseeri. Aga finišis olin ma 1:56:24, ise megauhke enda üle. Sain veel 6 min Taurit oodata ja ühelt Haifa jooksjalt kuulata, et oma kaaslasest pole ikka ilus kiiremini joosta (naljaga).
Tegin natukene Eesti ja Iisraeli jooksude tõusumeetrite statistikat ka tuginedes enda ja Tauri Garmini mõõtmistele (esimene nr on kogutõus, teine keskmine tõus):
Pärnu kahe silla jooks 21 m, 2.1m/km
Tel Avivi Omari kodujooksu poolmaraton 64 m, 3.0 m/km
Narva Energiajooks 80 m, 3.8 m/km
Tel Aviv maraton 163 m, 3.9 m/km
Jerusalemma poolmaraton 268 m, 12.7 m/km.
Kuna Tallinnas ja Tartus sai viimati joostud 2015, kui mul oli veel vana kell, siis pole kahjuks neid jookse võrdlusesse võimalik lisada (kui kellelgi on need numbrid, siis tänan up-datemise eest), aga rajaprofiili järgi otsustades ei tohiks Tallinnas neid tõusumeetreid oluliselt üle 80 m olla (maratoni kohta.
Teisest. Erilised - meil on välja kujunenud oma märksõnad inimtüüpide kohta, kelle üldine nimetus kipub olema rahvusvaheliselt arusaadav - on meie keeles ultraortodokssed juudid. Kuni aastani 2014 ei pidanud erilised käima sõjaväes. Tegelikult ei pea nad üldse mitmeid kodanikukohuseid täitma. Teised kodanikud kipuvad seetõttu nende peale veidi pahased olema. Reeglina ei käi nad ka tööl ja elavad ainult riigilt saadavast lastetoestusest, sest lapsi on neil palju. Lisaks lastetoetusele meeldivad neile ka valimised, neil on olnud väga kõrge valmisaktiivsus. Mis on kummaline, kuna osad neist toovad oma kodanikukohustuste mitte täitmise vabanduseks selle, et Iisraeli riiki ei saa üldse olemas olla, kuna seda võib luua vaid jumal, mitte inimene. See selleks. Igatahes 2014. aastal leidis IDF (Israeli Defence Force), et ultraid tuleb ikka ka värvata ning võttis eesmärgiks nende kaitsejõududesse jõudmise määra tõsta. Eesmärgiga, et 2017. aastal nad üldiselt juba liituvad IDFiga. Ääremärkusena, siin on sõjaväeteenistuses väga suur osakaal ka tegevustel, mis pole mitte kuidagi seotud sõdimise, poris müttamise, laskmise ja muu sõdimislaadsega. Täiesti normaalne on teha oma teenistust haiglas, koolitajana (kui sa nt oled õppinud keskkoolis midagi süvendatult, nt mõnda keelt), vanadekodus, tehnokratina, vms. Ultrad, et taha aga sellest kõigest midagi teada. ja isegi kui mõni noor on progressiivne ja läheb teenistusse, siis on mitmeid ja mitmeid juhtumeid, kus vanad erilised noori solvavad-vigastavad-mõnitavad vms, selle pärast, et need on teenistusega liitunud. Igatahes, pärast aastast IDF kutsete järjepidevat eiramist viis IDF eelmisel nädalal ühe noore erilise ülekuulamisele. Ja pole teda siiani vabastanud. Erilised leidsid, et Jerusalemma maraton on jube tore üritus, mille kaudu IDFilt see noor välja pressida ja ähvardasid maratoni saboteerida. Aga teate IDF ei ole mingisugune naljaorganisatsioon. Kuigi erilised üritasid teisi erilisi Tel Avivist bussidega lisaks juurde tuua jms, siis põhimõtteliselt suutis IDF rünnaku ära hoida. Mõned üksikud erilised jõudsid rajale ennast rajale pikali vistata, et jooksjaid takistada. Pärast nägime tee äärtes veel protesteerivaid erilisi, kes kisasid ja kandsid plakateid.
Ma pean tunnistama, et ma olin sellest sündmusest nüüd natukene häiritud. Tore on, et neil on IDFiga mingi kana kitkuda, aga milles mina süüdi olen. Mis hea pärast sa tahad mind vigastada? Mulle haiget teha? Mind haiglasse saata? Kuidas see teeb sinust midagi paremat kui terroristi? Ok, sa ei lase kedagi õhku, aga kui suur vahe seal on, et kas sa tekitad massikukkumise suurel maratonil või üritad kedagi piiritsoonis pussitada. Ok, vigastuste tõsidus võib olla erinev, aga ei pruugi. Summaarselt üsna sama, minu jaoks, kui Palestiina terrorirünnakud piiril ja kontrolltsoonis.
 |
| Keskel on protesteerivad erilised. |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar