Anneli ja Tauri Reisivad: Jordaania

Eelmisel nädalavahetusel viis meie tee meid naaberriiki Jordiaaniasse. Jordaania ja Iisrael sõlmisid aastal 1994 rahulepingu ja sellega on Jordaania üks kahes riigist (teine on Egiptus), kuhu Iisraelist mööda maad reisida saab. Et asi oleks lihtsam otsustasime sinna sõita kasutades reisifirmat Abraham Tours. Kui keegi satub siiamaile ja tahab mingisugust organiseeritud lühireisi, siis soovitan nende lehelt vaadata. Neil on suhteliselt palju erinevaid päevareise ja firma ise on väga hea. Soovitame kindlasti.

Algas meie reis Tel Avivist, kust meid viidi bussiga Sheikh Husseini sillale, mis on üks kolmest piiriületuspunktist. Piiril läks väga rahulikult, saime kenasti üle jõe ja piiri ning Jordaania poolel oli meil vastas giid. Alguses tundus ta meile imelik. Kiirustas kogu aeg, oli nagu tusane jne. Pärast aga oli ta väga äge: rääkis toredalt, näitas keni asju ja viis lahedatesse kohtadesse. Reisiseltskond oli meil ka väga tore. Kokku oli 7 sakslast, 5 mehhiklast, üks iisraellane ja meie.

Esimene peatuspunkt oli Jerash, mis on üpris hästi säilinud Rooma-aegne linn. Palju sambaid ja muid rooma-kreeka kultuurile iseloomulikke ehitisi.

Teiseks kohaks, millega me tutvusime, oli pealinn Amman. Seal käisime me Ammani kindluses ning sõitsime läbi Ammani kesklinna. Väga teistsugune linn, kõik majad üksteise kõrval ja kõik kaugelt vaadates ühesugused. Seega nii kaugele kui silm ulatus ainult heledad majad külg-külje kõrval. Päris huvitav vaatepilt. Muidu nagu ikka siinkandile kohale: räpane ja prahti täis. Me oleksime pidanud Ammanisse minema ka kolm aastat tagasi kui me siin olime, aga siis jätsime minemata, kuna kartsime Yom Kippuri tõttu kahe riigi piiri vahele lõksu jääda. Sellest seisukohast oli ka huvitav ringi vaadata, et kas ja kuidas seal hakkama oleks saanud. Ütleme nii, et kuna me oleme nüüd juba enne Marokos käinud, siis kõige hullem ei tundunud, aga ikka päris hull (võite nt vaadata Google mapsist Ammani kaarti ja kujutada ette, kuidas seal oma teed leida oleks, lisaks ei näinud me kuskil tänavanimesid ega majanumbreid).

Õhtul jõudsime me oma ööbimiskohta, milleks oli kõrbes turistide jaoks ehitatud beduiinilaager telkidega. Igas telgis kaks inimest. Väga ilus koht kaljude vahel. Seal anti õhtusööki ja hommikusööki ja üldiselt oli päris tore. Dušid ja vetsud olid laagri peale aga see ei olnud ka midagi hullu. Valgustatud mäed, mis laagrit ümbritsesid olid väga fotogeenilised ja seal otsast oli hea päikeseloojangut vaadata.

Teine päev oli puhtalt mõeldud Petra jaoks. Petra on siis ajalooline kaljulinn Lõuna-Jordaanias. Seal on liivakivi kalju sisse raiutud erinevad hooned (enamasti matmispaigad), mõned kohe väga uhked. Asub ta siis mägede vahel ja kõrbes ning ta on kuulus ka oma veejuhtimise vahendite poolest. Väga uhke ja vägev oli ta küll. Meie jaoks oli see päev natuke aeglane, sest jäetud oli palju aega kohaga tutvumiseks, aga nii palju seal ikkagi vaadata polnud. Äge oli siis, kui me matkasime ühte rada pidi kõige kõrgema hooneni (nimetatakse kloostriks, sest kuigi ta alguses oli hauakamber, siis bütsantsi ajal muudeti ta ka kristlikuks ehitiseks). Sealt olid vägevad vaated ning seal pakkus giid välja, et me võiksime jala laagrisse tagasi matkata. Mõnda grupiliiget oli vaja veenda, aga lõpuks olid kõik nõus ja seega me matkasime ühte vähem kasutuses matkarada (turistid vaevalt sinna peaaegu üldse satuvad, kuigi rada on välja ehitatud) mööda laagri poole. Esimene osa rajast oli eriti äge: pidi veel natuke kõrgemale ronima ja mööda suhteliselt kitsast kaljuserva kõndima. Lõpp oli veidi igavam ja tuli mööda siledat maad kõndida, aga vägev oli sellegipoolest. Päris laagrisse me ka ei matkanud. Jõudsime suure tee äärde, kus buss meid peale võttis ja natuke maad edasi laagrisse ära viis.

Kolmas ja viimane päev oli ette nähtud Wadi Rumi jaoks, mis on siis veel rohkem lõunas asuv kõrb, kust omal ajal läks läbi viirukitee (üldiselt nagu siiditee oli lääne-ida suunaline, siis viirukitee oli sealkandis põhja-lõuna suunaline). Üldiselt on seal kandis kivikõrb kaljudega, aga Wadi Rumis oli ka üpris palju liivadüüne. Meid sõidutati seal jeep'ides, niiet meie istusime autokastis ja saime ringi vaadata. Iga natukese aja tagant pandi meid ka autode pealt maha ja saime ise kõrbeliivas ringi liikuda, düüni peal ja liivaväljal, kaljude juures. Näidati ka kaljusse kraabitud joonistusi viirukitee aegadest.

Pärastlõunal tuli aga hakata tagasi Iisraeli poole sõitma, kuna piiripunkt, kust pidime üle minema oli tugevalt põhja pool, siis ootas ees umbes neli tundi bussisõitu. Vahepeal tegime ka peatusi, näidati maailma parima vaatega vetsu (vetsus kraanikausside juures oli tõepoolest klaasist sein, kust oli väga ilus vaade tõesti). Õhtul jõudsime piiripunkti, jätsime giidiga hüvasti ja hakkasime üle piiri tulema. Piiriületus läks õnneks väga valutult (olen selle piiripunkti kohta igasuguseid põnevaid lugusid lugenud, aga õnneks meil ei juhtunud midagi) ja teisel pool oli meil jälle Abrahan Toursi buss vastas, mis viis meid Tel Avivi tagasi. Sealt läksime meie veel rongi peale ja jõudsime õhtul hilja väsinuna aga õnnelikena tagasi.