Selle nelja päevaga vaatasime üle olulisemad punktid Haifas (ka mina olen nüüd maailma lühima ja suurima tõusuga metrooga sõitnud), käisime Jeruusalemmas, kus vaatasime üle Õlimäe, vanalinna (minu jaoks uue asjana käisime isegi maa-all tunnelites, kus sai olla väga lähedal loomiskivile ehk "pühadest kõige pühamale" ning samuti sai nähtud Jeesuse hauda seestpoolt) ja holokausti muuseumi (kus jätkuvalt räägib esimene infotahvel Klooga laagrist).
Kolmas päev oli meil jäetud Tel Avivile. Seal me peamiselt jalutasime ja hingasime suurlinna hõngust. Loomulikult ei puudunud ka Jaffa, turud ja rand.
Neljandal ehk viimasel päeval võtsime ette tee Surnumere äärde. Mis Iisraeli reisi see ikka on, kui Surnumeres hulpida ei saa. Minnes ei suutnud mina aga piisavalt hästi kaarti lugeda ja maantee asemel sattusime ka Jeruusalemmast läbi sõitma. Üldiselt oli see isegi tore, sest esimest korda me nägime, kuidas tõepoolest olid tänavad kinni pandud (tegemist oli siis laupäeva ehk sabatiga), kohalikud usklikud juudid käisid piduriides mööda teed ja rohkem autosid näha ei olnud. Õnneks ei tahtnud meie gps meid läbi kinniste tänavate saata, ainult nende äärest. Surnumere kandis käisime ka läbi Ein Gedi oaasi ja võimsa Masada. Olenemata väikseid valeinfost tulenevaid probleeme randade olemasoluga Surnumere ääres (ebastabiilse rannaääre tõttu on avakikud rannad Surnumere äärest peaaegu kadunud), saime Ein Bokekis siiski ennast vette kastetud. See on ikka jätkuvalt väga põnev tunne. Tagasi sõites saime tunda sabatijärgset ummikut ning veendusime jällegi, et väikse autoga on mööda mägesid üpris keeruline sõita.
Kolmas päev oli meil jäetud Tel Avivile. Seal me peamiselt jalutasime ja hingasime suurlinna hõngust. Loomulikult ei puudunud ka Jaffa, turud ja rand.
Neljandal ehk viimasel päeval võtsime ette tee Surnumere äärde. Mis Iisraeli reisi see ikka on, kui Surnumeres hulpida ei saa. Minnes ei suutnud mina aga piisavalt hästi kaarti lugeda ja maantee asemel sattusime ka Jeruusalemmast läbi sõitma. Üldiselt oli see isegi tore, sest esimest korda me nägime, kuidas tõepoolest olid tänavad kinni pandud (tegemist oli siis laupäeva ehk sabatiga), kohalikud usklikud juudid käisid piduriides mööda teed ja rohkem autosid näha ei olnud. Õnneks ei tahtnud meie gps meid läbi kinniste tänavate saata, ainult nende äärest. Surnumere kandis käisime ka läbi Ein Gedi oaasi ja võimsa Masada. Olenemata väikseid valeinfost tulenevaid probleeme randade olemasoluga Surnumere ääres (ebastabiilse rannaääre tõttu on avakikud rannad Surnumere äärest peaaegu kadunud), saime Ein Bokekis siiski ennast vette kastetud. See on ikka jätkuvalt väga põnev tunne. Tagasi sõites saime tunda sabatijärgset ummikut ning veendusime jällegi, et väikse autoga on mööda mägesid üpris keeruline sõita.
Kui see reis oli meie jaoks intensiivne, siis Piia ja Jaanuse jaoks oli see kindlasti veel hullem. Neil oli tulles üks öine lend ja ka tagasi pidid nad hakkama sõitma keset ööd. Seda enam olid nad väga tublid ja suutsid suuresti minu koostatud plaanidega kaasaa tulla. Tundus aga ka, et neile meeldis ja nad jäid rahule. Selle üle on väga hea meel.
Nüüd kui keegi veel kahtleb, kas tulla meile külla või mitte, siis küsige Piialt ja Jaanuselt kuidas oli. Siis valige tulemise kuupäevad välja, kooskõlastage meiega ja tulge siia. Meil on alati väga hea meel teid näha ja vastu võtta.
Tauri
 |
| Reisiseltskond Masadas |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar