Oktoobrikuu on meile pakkunud päris kenasti puhkust, mille üle on mul väga hea meel, kuna suvel jäi igasugune puhkus juba mitmendat aastat vahele ja vahepeal kulub väikene puhkamine ära küll. Eriti kuna tavanädalatel oleme saanud reisida ainult reedel ja laupäeval. Kuna sõltume aga ühistranspordist siis on need vahel väga pingelised reisid olnud. Peamiselt kuna reedeti lähevad viimased bussid tavaliselt üsna vara, siis sageli oleme surve all, et kas ikka saame tagasi koju või jäämegi mitmekümne kilomeetri kaugusele matkaraja äärde.
Esimeseks suureks pühaks oli Rosh Hashana (vt eelmist postitust), millest kümme päeva hiljem toimus Yom Kippur. See on siis siin suurim püha ja seda me olime enne näinud: kolm aastat tagasi Tel Avivis käies. Meie ootused püha osas olid päris kõrged. Tegemist on päevaga, kui kirjade järgi Iisraelis autod ei sõida, enamus inimesi paastuvad (sh ei joo midagi, isegi mitte vett), ei kasuta elektrit ega muud sellist (kehtivad üldised sabati reeglid, va siis söömine, see on sabatil lubatud, isegi kohustuslik). Tel Avivis olime me ka täielikku transpordi seiskumist kogenud, ja see oli omamoodi väga tore näha, kuidas inimesed käisid mööda suuri tänavaid, mis muidu on autosid täis. Üks eriti ere mälestus oli pinksilaud, mis pandi Yom Kippuri õhtul suurele ristmikule üles. Meil oli ka suur plaan minna Yom Kippuril sünagoogi traditsioonilisi rituaale vaatama. Yom Kippur on oma olemuselt tegelikult rõõmus püha, kuigi kõik need ülalmainitud asjad on tegelikult mõeldud enesepiitsutamiseks, selleks et oma eelmise aasta patud ja puudused andeks saada.
 |
| Pinksilaud ristmikul Yom Kippuri aja (Tel Aviv 2013) |
Ometi oli see meile üllatus. Kuigi mu töökaaslased hoiatasid ette, et kuna me elame haigla lähedal võime me näha rohkem nö hädaabi transporti, siis seda me päris ei oodanud. Kohe õhtul (sest pühad hakkavad siin kõik eelmisel õhtul) läksime jalutama, et kõike seda vaikust, mis saabuma peaks kogeda. Ja esialgu oligi kõik kena. Meie ümberkaudsed tänavad olid tühjad, mõned pered läksid lähedal asuvasse sünagoogi ja isegi kohalik suur tänav oli täitsa tühi. Aga juba haigla juures nägime paljusid autosid. Iga natukese aja tagant mõni. Mõtlesime, et ok, päike on just loojunud, äkki on vahetuse aeg vms, et viimased töölised tulevad veel tööle. Sealt edasi läksime üles mäe poole, ning sai selgeks, et kohalikke araablasi eriti see püha ei huvita. Kohe tasub ära öelda, et kõik juudid ka kohe kindlasti kõiki asju ei pea (paastu nt), aga autoga sõitmist ja avalikku söömist/joomist üldiselt ikka välditakse. Selles araabia linnaosas nägime aga väga mitmeid autosid. Pean ausalt ütlema, et minu personaalne arvamus on, et see oli päris ebameeldiv. Eriti halb oli muidugi järgmisel päeval, kui läksime pikale rännakule mäe otsa ja üks auto tahtis meid meelega alla ajada, kuna me patseerisime autotee äärel ja tuututas meie peale. Enesekaitseks peame mainima, et kesk tänavat käimine on nagu Yom Kippuri traditsioon ja selles mõttes ei teinud me midagi väga imelikku ja riigivastast. Ja sellel autol oli ka kenasti ruumi, tegemist oli tühja kaherealise teega. Kuna sõitmine pole aga otseselt keelatud, siis mõned nähtavasti lihtsalt elavad oma erimeelsust maailmavaates Yom Kippuril autoga sõitmisega ja inimeste peale tuututamisega välja.
Huvitav on mainida ka seda, et nähtavasti on siin linnas politsei sellisteks asjadeks valmis, kuna mõned tänavad olid politsei poolt autode eest kinni pandud, et hullud autotajad ei pääseks inimesi segama. Nt olid politseinikud väljas sünagoogide vahetus läheduses, aga ka meie lähedal olev suur maantee oli kinni. Sarnaselt Tel Avivile kasutasid siin inimesed palju jalgrattaid. Erinevus on aga selles, et siin ei tee tavaliselt keegi midagi rattaga, kuna (1) mägine on ja (2) autojuhid on hullud ja kõnniteel sõita ei saa/jalgrattateed pole. Teine takistus oli nüüd (vähemalt osaliselt) likvideeritud. Palju vanemaid oli oma lastega rattaga sõitmas. Ainus kole lugu oli selles, et viimati sõitsid need lapsed rattaga ilmselt aasta tagasi. Päris kole oli vaadata, kuidas laps sõidab 2 sekundit, kukub pumps ümber, ronib tagasi, sõidab 2 sekundit ja kukub jälle. No nad lihtsalt ei oska rattaga sõita, aga see päev peab ju sõitma. Mu töökaaslase laps sai isegi põlve õmblused oma vahvast kukkumisest (ja eriotstarbelise autoga sõita). Vähemalt olevat talle see õmblemine huvitav olnud.
Sünagoogis käimisega on ka nii, et päris sisse me vaatama Yom Kippuri tseremooniat ei läinud. Meie kandis on kõik (need mõlemad kaks) sünagoogi päris pisikesed ja me eelistasime vaadata tänavalt, mis seal enam vähem tehakse. Eriti kuna sünagoogis on naistel ja meestel eri pooled ja muud rituaalsed traditsioonid, mida me muidugi ei tea ega oska täita ja ma natukene kardan tõsiselt usklikke oma uudishimuga solvata.
Järgmisena juba punase mere ääres käimisest!
Kuulmiseni!
Anneli
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar