Anneli ja Tauri Reisivad: Tere tulemas aastasse 5777!

2. oktoobri päikseloojangul vastu 3. oktoobrit vahetus juudikalendris aasta. Aastast 5776 sai aasta 5777! Sellega algas ka suur pühade hooaeg siin. Esimeseks pühaks oli Rosh Hashana, mis ongi aastavahetus. Tegemist on kolmepäevas pühaga, esimene päev algab päikeseloojangul aastavahetusega, järgneb uusaasta esimene päev ja teine päev. Püha lõppeb kolmanda päeva päikseloojangul. Nii need kui kõik pühad jä päevad algavad juudikalendris (meie mõistes) eelmise päeva õhtul kui päike looja läheb. Aastavahetuse traditsiooniliseks tegevuseks on esimese päeva õhtul (ehk siis aasta vahetumise ajal) perekondlik õhtusöök. Sellel õhtusöögil on ka üks traditsiooniline toit, milleks on magus keeks, mida kastetakse mee sisse (keeks on muidu nagu keeks ikka). Aastavahetusele järgneb 10-päevane periood, kus juutidel on võimalik "veel parandada" oma eelmise aasta halbu tegusid või lihtsalt tegematajätmisi. See 10-päevane periood lõppeb Yom Kippuriga, mis on siin suurim püha. Mujal on see pigem vist teada kui see päev, mil miski (ja tõesti miski) ei liigu Iisraelis, sh ei sõida mitte keegi autoga (see kehtib kõigile, mitte ainult juutidele). Selle vahepealse aja jooksul üritavad inimesed helistada oma kaugematele ja lähematele tuttavatele, rääkida juttu ja vabandada, kui nad on midagi halba teinud. Yom Kippuri päev on aga selline, kus kõik üritavad käia sünagoogis. Usklikumad veedavad seal terve päeva palvetades.
Meie jaoks tähendab pühadeperioodi algus seda, et on palju vabu päevi. Rosh Hashana ajal oli nt 2 päeva nädalavahetust ja siis 3 pühade tõttu vaba päeva. Reisimisele see eriti kasuks ei tule, kuna ühistransport ka sellel ajal ei liigu. Ometi õnnestus meil esimesel päeval (ehk siis vanaaasta viimasel päeval) käia ära Rosh Hanikras. Rosh muide tähendab "pead". Ehk siis Rosh Hashana on "Aasta pea". Rosh Hanikra on kõige põhjapoolsem tipp merepiiril. See on ainukene koht, kus merepiiriks ei ole liivarand, vaid on kaljud. Kuulus on koht oma grottide poolest. Grottidesse pääseb maailma kõige järsema köisraudteega (see on tõesti üsna järsk). Lisaks väga ilusatele grottidele on põnev ka see, et seal piirkonnas asus varem Brittide ehitatud raudtee tunnelid. Mille aga HaHagana õhkis, kui Iisrael oma iseseisvuse eest võitles, ning oli karta, et araablased tahab selle raudteega Liibanoni poole pealt relvi tuua ja rünnata.
Huvitav on Rosh Hanikra juures ka see, et seal asub Iisraeli ja Liibanoni piir. Kui seda saab piiriks nimetada. Nimelt pole neil kahel riigil omavahel rahulepingut sõlmitud pärast 2006 aasta sõda, seega pole ka piiri mida mõlemad tunnistaksid. Piiri valvab ÜRO ja kahe riigi territooriumi vahel on selline väikene ei kellegi maa. See piiriala kahjuks ei olnud meile hästi näha, kuna kulgeb täpselt mäetipust, aga natukene seda piiriala hõngu saime ninna küll.
Rosh Hanikrast otsustasime tagasi tulla natukene mööda mereäärt jalutades (10 km mööda rannajoont Naharyasse), mis kulges läbi rahvuspargi, kus on Iisraeli rannale ebatüüpiline loodus. See meenutab pigem sellist parasvöötmelist taimestikku (mulle meenus rohkem suvine rannataimestik Eestis kui siin seda vaadates).
Hiljem väljaspool rahvusparki nägime ka kurba vaatepilti surnud suurest kalast (mumifitseerunud) ja surnud väga suurest merikilpkonnast, kes oli jäänud kinni mingitesse nööridesse ja selle tõttu suisa deformeerunud. Üldise kommentaarina võib öelda, et prahti on siin meres ikka küll kohutavalt ja ma ikka väga imestan kuidas inimesed saavad prügistamise osas nii hoolimatud olla.

Viimasel nädalavahetuse käis meil aga külas Marie, kes oli omale (nagu ta ütles) emotsionaalse ostu ajel Tel Avivi lennupiletid ostnud ja tuli päevaks ka meid uudistama. Näitasime natukene Haifa linna. Minu jaoks uudse asjana käisime ka siinses metroos. Tegemist on kahe asja poolest maailma rekordit omava metrooga. See on kõige lühem ja kõige järsem. Järskus on eriti vahva ja suisa naljaaks metroo peale minnes. Kuna rong on sisuliselt nagu trepp, kus iga pingipaar asub omaette astmel.
Uuel nädala ootab meid ees üks kodukülastus, minu töökaaslane Hodayah on meid oma juurde soolaleivale palunud ja suur Yom Kippuri püha. Reedel aga suundume Eilatisse, et teha tutvust Punase merega.

Anneli