Anneli ja Tauri Reisivad: september 2017

esmaspäev, 25. september 2017

Berliini maraton, valimispäev ja rulluisud

Eile oli Berliinis ja Saksamaal tähtis päev. Oli valimispäev ja oli Berliini maratoni päev. Meil olid nädalavahetuseks külla tulnud ka Kadri ja Matis, kes võtsid osa Berlini maratoni raames toimunud rulluisu maratonist.
Eelmise aasta sügisel, kui sai selgeks, et me sellel aastal Berliini õppima ja elama tuleme, otsustasime proovida pääseda Berliini maratonile. Berliini maraton ei ole nagu Tallinna maraton või ümber Viljandi järve jooks. Siin on kohtade arv, kokku 43 000 kohta, piiratud. Ja mitte ainult seda. Need kohad saaksid ka reaalselt vähem kui paari minutiga täis, kui inimesed saaksid lihtsalt registreeruda. Ikkagi maailma kiireim maraton. Seepärast tõmmatakse siin loosi, kes joosta saab. Muidugi, kui sa oled väga kiire, siis sa saad nii kui nii joosta. Väga kiire tähendab aga tõesti väga kiiret. Meestel alla 2:45 ja naistel alla 3:00. Ma tunnen isiklikult ühte inimest, kes sellesse kvalifitseeruks.
Ehk siis, sügisel on teatud hulk nädalaid, kui sa saad ennast järgmise aasta jooksu loosi kirja panna. Siis kuskil kuu aja jooksul viivad koraldajad oma algoritmidega läbi loosimise ja annavad teada, kas sa saad joosta või mitte. Mul on teatud kahtlused, et see loosimine ei ole lihtsalt teatud arvu õnnelike genereerimine, vaid arvesse võetakse ka sinu oodatavat lõpuaega (registreerimisel küsitakse sinu viimase 3 aasta maratoni parimat või kui sa maratoni pole jooksunud siis poolmaratoni parimat). Vastasel juhul jooksjad lõpuajaga 3:30 kuni 4:30 küll rajal ellu ei jääks.
Jooks ise on üsna kallis. Koos poolkohustuslike lisavalikutega kuskil 100 EUR kanti (siin tuleb eraldi nt osta omale kiip, mis ei kajastu maratoni lehel olevas hinnas). Eelmisel sügisel me siis tegime südame kõvaks, lasime oma kontodelt see ca 100 EUR ära broneerida ja jäime pöidlad pihus ootama. Õnne meil polnud ja jooksma meid ei lubatud. Tagantjärgi võib öelda, et äkki oli isegi hea.
Kui joosta ei lasta, siis kuidagi tahaks osa ikka saada. Ja nii tekkis mul suhteliselt kohe, kui me negatiivsed loosi tulemused teada saime idee, et ma pean minema vabatahtlikuks. Kuskil juulis õnnestus mul lõpuks Tauriga koos arvutiekraani taha maha istuda ja ennast vabatahtlikuks ära registreerida (üldiselt oskan ma siin registreerimisvorme ja muud saksakeeleseid lehti täita küll, aga see oli kuidagi väga keeruline). Selleks ajaks olid juba osad joogipunktid abistajatega täidetud, ilmselt siis sellised, kus kõige rohkem actionit toimub. Läks mööda nädalaid ja nädalaid enne kui ma mingi vastuse sain. Septembri alguses sain teada, et saan joogipunkti Yorkstrassel. No mis siis ikka. 20 km, inimesed äkki juba joovad midagi.
Hommikul tuli kell 7:15 punktis valmis olla. Olin üks esimesi, kes kohale jõudis ja sain valida, millise laua taha lähen. Kohe öeldi ära, et kõige rohekm on teha vee punktis ja ISO punktis, tees-kohvis pole midagi teha. Omalt poolt tegin ka loogilise järelduse ilma põhjal, et vast need kastmise svammid nüüd ka nii popid pole. Minu tahtsin ikka sellist actioniga lauda. Mind pandi ISO-sse.
Aega oli meil ettevalmistamiseks küll ja küll. Kõigepealt ootasime oma 45 minutit, et saada väljaõpe, siis ootasime veel oma poolteist tundi, et me võiks hakata asju välja panema (sest liiga vara ka ei saa asju välja panna, eriti kui sul on joogi andmiseks papptotsid). Siis ootasime veel oma 45 min oma valmis lauaga, enne kui hakkasid jõudma esimesed võistlejad. Kõigepealt ratastoolid ja käsirattad. Nüüd saime neile kaasa elada. Esimesed jooksjad jõudsid meie juurde 57 minuti peal. Kuna ma täpselt ei teadnud, kas me oleme natukene enne või natukene pärast 20 km (sest ainuüksi meie punkt ise oli oma kilomeetri pikk, laudu oli jõhkralt, vahele ka kiirabi telke jne) siis saime ainult umbkaudselt hinnata, et enam vähame maailmarekordi graafikus liigutakse. Siis tekkis kohe küsimus, et millal saab anda esimese joogi. Kiiretel oli võimalik oma joogid saata enne jooksu eraldi laua peale ja need ootasid neid üsna hõredalt asustatud laudel enne "rahva punkti". Üllatuslikult võeti juba kolmandas grupis esimest korda üldletilt vett. ISOni läks veel aega.
Töötasime nii, et laua taga oli kaks-kolm inimest ja taga üks-kaks. Meie lauas kukkus välja see 3-1 süsteem nii, et kolm andsid jooke kätte ja üks taga tegi jooke juurde ja täitis topsikuid. Põhimõtteliselt kogu aja andsime jooke kätte, inimesed ei pidanud laualt ise võtma. Kui alguses oli meil üsna igav, siis kuskil 3:00ga jooksjate juures läks kiireks. Oi neid oli palju. Ja oi neid oli hiljem veel rohkem. Alguses töötasin mina taga. Ühel hetkel sain ma ette vahetatud. Ja oi kui äge on see tunne, kui keegi võtab sinu käest esimese joogi. Nagu keegi oleks su naba seest poolt kõditanud. Ja siis neid jooksjaid muutkui tuli ja tuli. Kui esimesed olid meie juures kuskil 10.15 siis viimased 13.30 ja peale. Kui alguses polnud väga palju teha siis vahepeal oli kuskil kaks tundi sellist tegutsemist täis, et isegi midagi mõelda ei jõudnud. Aga see oli ainult tore. Lõpu poole jäi jälle jooksjaid harvemaks. Pakun, et kuskil paartuhat jooki sai selle ajaga kätte ulatatud küll (sest meie laud oli ka üks esimesi, ja kõik tahavad ikka esimesest võimalikust kohast oma joogi kätte saada). Kuigi ma statistikat teha ilmselgelt ei jõudnud, siis võib üsna üldiselt öelda, et keskmiselt kolmandik inimesi külastas ISO punkti.
Üks asi, mis mind kurvaks tegi on ikka ja jälle need topsid. Maailma kõige kiiremal maratonil joodetakse topsidega, nii vett kui ISOt. Võib-olla ma olen ainukene inimene, aga mul on väga raske topsist juua ja samal ajal joosta. Ja kuigi Tauri siin üritas mulle seletada, kuidas tegemist on ikkagi keskkonnasäästlikuma jootmisviisiga siis ma kohe üldse ei usu seda. Selles mõttes, et pudelid saaks vähemalt kokku korjata ja ümber töödelda. Vee võib vast isegi siin taastuvaks ressursiks lugeda. Ja nüüd nägin ma ära veel ka ühe uue topside negatiivse külje. Nimelt on topside ära viskamine märksa probleemsem kui pudelitel. Pärast joomist läks see tops vist pea kõigil kohe sinna samasse tänavale jooksjate ja lettide vahele maha. Ehk siis mõni aeg pärast algust oli lettide ja jooksjate vahel mitte ainult suur prügihunnik vaid ka kleepuv tiik. Kujutan ette, et seal võis olla päris libe joosta.
Õigluse mõttes ma pean täpsustama, et mu varem kirja pandud prognoos kastmis-svammide oodatavast kasutusest oli natukene liialdatud. Neid kasutati küll. Kiiremad jooksjad reaalselt kastsid ennast ja tagumine ots kasutas neid pesemis otstarbel (a la, kui sa olid suutnud endale oma geeli peale ajada).
All on ka paar pilti, kuidas üks joogipunkt pärast jooksjate läbimist välja nägi. Põhimõttelistel peab vist nentima, et ilus teeäär ootab sind Berliini maratonil ainult siis kui sa suudad oma jalgu oluliselt kiiremast tempos liigutada, kui aeg alla kolme tunni.
Igatahes proovime me sellel sügisel uuesti loosiõnne. Ja Tauri pakkus välja, et kui jooksma ei saa, siis äkki hakkame rullitama. Sest rullimaratonil ei saa kohad täis. Siinkohal on paslik meelde tuletada keskkooliaegset lemmikütlust Anneli Kruvelt: "Jooksmine on vastik, aga rulluisutamine on ikka palju vastikum". Jooksen ma nüüd juba aastaid suurema rõõmuga, ei tea kas kunagi jõuab kord ka rulluiskudeni.
Koju jõudes oli küünitamisest ja kummardamisest selg valus (on ikka veel). Õhtul istusime teleka ees ja vaatasime valimisstuudiot. Üldiselt võib öelda, et FDP ja Grüne on veidi vihased SPD peale, et need kindlasti välistasid valitsusse mineku koos CDUga (praegune valitsus ongi moodustatud SPDst ja CDUst and nüüd peavad CDU, FDP ja Grüne leidma võimaluse valitsust moodustada) ja kõik teised parlamendierakonnad on AfD (kohalik EKRE) peale natukene närvis.

Joogipunktis enne algust

Viimased jooksjad

Kõik see laga, mis tekkis

Ja veel.

Allesjäänud toit ja joogid

pühapäev, 17. september 2017

Hannover

Nüüdseks oleme me juba paar nädalavahetust kodus puhanud ja reisidel mitte käinud. Küll aga suutsime Barcelona ja Nice'i vahelisel nädalavahetusel ühe kohaliku reisi ette võtta. Nimelt oli meie jooksukavades ette nähtud võistlus (Annelil poolmaraton, mul 10 km), aga Berliinis või selle ümbruses me meile sobivaid jookse ei leidnud (meil ei ole just väga palju vabu nädalavahetusi augusti lõpus/septembri alguses). Küll aga leidsime ühe väikse jooksu Hannoveris. Vaatasime, et bussiga ei ole sinna ka väga kallis sõita ja otsustasimegi minna linna vaatama ja jooksma.

Hannover oli iseenesest väga ilus. Karli soovituste põhjal käisime nii Markthalles, kus oli tõesti päris äge, söömas ja oskasime ka kohe raekotta sisse astuda, et sealseid Hannoveri makette vaadata. Raekoda oli väga võimas. Seal saab ka torni minna, aga kuna järjekord oli umbes 40-50 minutit, siis meie sinna ei läinud. Samuti oli raekojas 4 maketti sellest, kuidas Hannover erinevatel aegadel välja on näinud. Keskajal, enne II maailmasõda, vahetult pärast II maailmasõda ja tänapäeval. Väga põnevad ja üldse kogu raekoda oli vägev.

Käisime vaatasime ühte suuremat järve, Waterloo monumenti (sinna väga lähedale ei saanud, sest ümbritseval platsil oli ennast üles seadnud tsirkus) ja jalutasime ka läbi vanalinna. Olime juhtunud just sellisel nädalavahetusel, kus Hannoveris tähistati 500 aasta möödumist reformatsioonist. Seega oli väga palju inimesi ja üritusi. Aga vanalinn oli ilus väga mõnus jalutamiseks.

Pühapäeval oli meil siis jooks linna põhjaosas, Euroopa suurimas linnasiseses metsas Eilenriedes. Oli päris mets tõesti, kuigi jooks ise toimus metsa läbivatel asfaltteedel. Mina oma 10 kilomeetri distantsil suutsin joosta enda isikliku rekordi (kuigi minu kella gps-i järgi ei olnud rada päris 10 km, aga võib-olla segas gps-i see, et me metsavahel jooksime) ja suutsin raja läbida napilt alla 40 minuti). Anneli oma haigusest toibumise ja puusavaluga oma rekordit küll ei jooksnud, aga hästi läks sellegipoolest.

Pärast jooksu vaatasime veel natuke linna peal ringi ja käisime söömas. Õhtul sõitsime jälle bussiga Berliini tagasi. Veendusime, et bussiga saab ka Saksamaal sõita, kuigi pikematel vahemaadel on rong ikka tunduvalt mugavam.

Vana raekoda

Markthalle

Uus raekoda

Hannover keskkajal

Hannover pärast II maailmasõda

Hannover tänapäeval

Uus raekoda seest

Hannoveri vanalinn

neljapäev, 7. september 2017

Cote d'Azur

Seekord siis kohe link videole: https://drive.google.com/open?id=0B82QApYdvYhuM2E1bk15V1NRc1U

Eelmisel nädalavahetusel sai jällegi ette võetud üks reis. Kuna Vahemeri on jätkuvalt väga südamelähedane, siis seekord käisime Prantsuse Rivieras. Peamiselt olime Nice'is aga käisime ka Monacos ja mõnes ümbritsevas väikelinnas.

Lendasime kohale reede varahommikul ja läksime kohe Nice'i vanalinna uudistama. Kuna oli suhteliselt varajane hommik, siis inimesi veel väga ei olnud ja poode-kohvikuid alles avati. Mõnusalt vaikne oli. Vanalinna kõrval asub Nice'is lossimägi, mida me ka vaatama läksime. Kuna tegemist on mäega, siis pidime loomulikult mööda treppe sinna üles ronima. Vaated linnale olid aga kogu tee vältel väga head. Vaatasime linna mitme külje pealt, vaatasime üle mäetipus oleva kose ning jalutasime veidi ka nõlval asuvas juudisurnuaias.

Mäest jälle alla jõudes leidsime kella piisavalt palju olevat, et randa minna. Veetsime seal mõnusad kaks tundi päikese käes mõnuledes. Tuul oli kahjuks päris tugev ja mere peal olid väga suured lained. Seetõttu ei saanud väga hästi ujuda. Aga see eest oli hea jahutus.

Pärastlõunal võtsime plaaniks veidi kaugemal asuvasse Cimiezi kloostri aeda jalutada. Sinna minnes jalutasime ka läbi Nice'i peamise shopping-ala. Klooster asus aga loomulikult mäe otsas, seega jälle oli vaja ronida. Aga jällegi saime tasuks suurepärased vaated linnale, seekord ka natuke teises suunas. Kloostriaed oli ka ise ka väga äge koht. Inimesi sellel ajal väga ei olnud ja seega oli kõik väga rahulik. Mere ääres olnud tuul ei olnud ka seal puhumas. Väga Itaalia Tosca maakonna tunne tuli peale.

Õhtul hilja käisime veel mööda rannapromenaadi jooksmas ja saime näha tuledes linna üle lahe.

Laupäev algas vara, kui läksime 8st bussi peale, et sõita Eze'i, mis on väike keskaegne linn mäe otsas. Jõudsime 8.30 kohale ja olime väga rahul, et nii vara otsustasime tulla. Olin enne lugenud, et linn in väga turistikas, aga nii vara olid seal ainult mõned inimesed. Saime väga rahulikult ja mõnusalt mööda kitsaid ja käänulisi, üles-alla käivaid tänavaid mööda jalutada. Vaateid alla merele sellest linnast ei näinud (kuigi neid väga kiidetakse), sest otsustasime mitte minna eksootilisse aeda (polnud ka veel lahti, siis kui meie seal olime), aga vaated linnast endast olid juba piisavad ja ranniku vaateid sai ka igalt poolt mujalt.

Eze'ist edasi sõitsime Monacosse, mis on üks tõsiselt äge väike riik. Meie käisime ta peaaegu täitsa läbi kõigest poole päevaga. Vaatasime Monte-Carlo kasiinot. Anneli pidevalt rääkis, kuidas vormel 1 vaatamise tõttu tundub kõik nii tuttav. Linn ise on järjekordse mäe nõlval, seega pidi jällegi üles-alla käima. Käisime väikses Jaapani aias ning jalutasime läbi Monte-Carlo jahisadama. Oi kui palju luksusjahte.
Viimaseks jäi Monaco vanalinn, mis on veel omakorda mäe otsas. Seal asub ka vürstiloss (vahtkonnavahetuse ajaks küll ei jõudnud kohale) ja vanalinnas oli väga palju turiste. Muidu mujal ei olnudki. Jalutasime veel mööda sealseid vanalinna tänavaid ja nautisime vaateid merele.

Nice'i tagasi sõites tegime vahepeatuse ka Villefranche'is, mis on selline pisikene linnakene mere ääres. Väga nunnu oli ta tõesti. Me olime aga päevast suhteliselt väsinud selleks ajaks, et väga kaua seal sihitult ringi jalutada ei viitsinud.

Õhtul käisime veel mere ääres istumas ja laineid kuulamas.

Pühapäeval otsustasime rahulikuna võtta: käisime hommikul veel turul ja rannas ning jalutasime läbi linna vaatama kohalikku vene kirikut, mida me veel vaadata ei olnud jõudnud. Üllatav oli sellist tüüpilist vene kirikut sellises piirkonnas näha. See on ka Lääne-Euroopa suurim vene kirik.

Loomulikult peab kiitma ka prantsuse kulinaariat. Anneli sai iga päev oma suured lemmikud ekleerid põske pista ja järgi proovisime ka Nice'i croissanti, mis küll väljast esialgu croissanti ei meenutanud. Maitses ta igatahes hästi.