Novembri tegemised

Kuna on juba tulnud vihjeid, et ammu pole siia midagi meie tegemistest kirjutatud, siis on viimane aeg seda ka teha.
Nagu ikka tihti juhtub oli november selline, et alguses ei olnud väga millesti rääkida ja siis tulid mitmed asjad koos ja vahetult üksteise järel.

Esiteks olen ma nüüdseks kuu aega käinud heebrea keelt õppimas. Ei saa just öelda, et see väga lihtne oleks. Nüüdseks oleme me tähestiku (ja täishäälikud) selgeks saanud ja oleme jõudnud itensiivsema keeleõppe juurde jõudnud. Praegu veel küll midagi väga tarka öelda ei oska aga asi edeneb. Vaatamata oma raskusele on see väga põnev. Teistpidi lugemine ja kirjutamine, hoopis teistsugused tähed, väga paljudel asjadel on sugu, mida teistes keeltes pole jne. Mulle see igal juhul väga meeldib. Loodetavasti läheb see mul semestri lõpuni edukalt.

Novembrikuu jooksul on meil olnud juba lausa kaks jooksu. Kuu alguses oli Haifas endas jooksuvõistlus, kus meie jooksime 5 kilomeetrit (ei tahtnud järgmiseks jooksuks ennast ära väsitada) ja Anneli oli lausa nii tubli, et ta sai oma vanusegrupis teise koha. Isegi karikas anti talle. Mina olin oma vanusegrupis neljas. Jooks ise oli hommikul ja kuigi üldiselt oli jahedamaks läinud, siis sellel hommikul oli ikkagi väga palav ilm ja jooks oli minu jaoks väga raske. Õnneks ei olnud ta siis väga pikk.
Teiseks jooksuks oli kuu keskel olev Tel Avivi maraton. Selleks olime me juba kaua valmistunud sest sellest tõotas tulla suur jooks. Tuli ka. Rada oli 10 kilomeetrit ja osavõtjaid oli üle 17 000. Kõik päris koos siiski ei jooksnud ja inimesed olid jaotatud nelja stardigruppi, 15 minutiliste vahedega stardis, vastavalt sellele, mida igaüks oma plaanitavakd läbimisajaks pani. Kuna mina olin esimeses grupis, siis minu jaoks oli jooksul kõik hästi. Anneli oli aga teises ja tema kurtis, et esimeses (kõige kiiremas) grupis olid ka palju väga aeglaseid jooksjaid, kes jäid massidena teises grupis tulevatele jooksjatele ette ja need pidid tugevalt slaalomit jooksma. Ajaliselt läks meil mõlemal väga hästi, viisime isiklikud rekordid uutesse minutitesse, minul 42:06 ja Annelil 53:09. Enne ja pärast jooksu ala oli suhteliselt nagu Eestiski (võib-olla oli rohkem kohti, kus anti tasuta asju, need olid väga popid) ainult palju suurem. Meile oli probleemiks aga see, et ei olnud pakihoidu, mis tuli meile isegi üllatusena. Pidime oma koti kuskile nurka peitu panema, õnneks sellega midagi ei juhtunud ja paljud tegid seda sama. Rada oli äge: käis päris läbi Tel Avivi kesklinna, tänavatel (ja tänavakohvikutes) oli palju inimesi vaatamas ja kaasa elamas. Elamuse sai kindlasti.
Pärast Tel Avivi jooksu sõitsime järgmisel hommikul rongiga Jerusalemma. Kohalikud ei sõida kunagi nende kahe linna vahet rongiga, sest võrreldes busis ja autoga on see jube aeglane. Võtab tervelt poolteist tundi. Põhjus selles, et see kulgeb käänulisesl mägiteel. Aga meile oli väga tore, palju ilusaid vaateid. Nägime looduslikku magevett mäekurus voolamas! Vett siin ikka niisama iga päev ei näe. Jerusalemmas käisime muuseumis ja turul. Nimelt oli Iisraeli muuseumis üks Picasso näitus, mida Anneli näha tahtis ja seega otsustasime, et vaatame selle muuseumi üle. See oli väga suur ja huvitav. Väljapanekuid oli sealt paljudest teemades, nii maalikunsti kui ka juutide rahvuslikud esemed ja nende tutvustus. Samuti on suurelt eksponeeritud Surnumere rullid, ühed vanimad leitud piiblitekstid (3. saj e.Kr - saj. pKr.). Väga põnevad olid ka näiteks mujalt maailmas kohale toodud sünagogid, mida siis enam oma orginaalses kohas ei kasutatud. Need olid majas sees ja täies suuruses ligipääsetavad, sai minna sisse ja rõdule jne. Kunsti oli nii palju, et väga põhjalikult vaadata ei jõudnud ja kindlasti tahaks tagasi minna millalgi.

Novembris käisid meil ka kahed külalised. Esiteks tulid meile paariks päevaks külla Ken ja Karl, kellele ma näitasin Haifat. Väga midagi rohkemat ei teinud, aga tore oli jälle külalisi vastu võtta ja giidi mängida.
Nüüd novembri lõpus käisid meil külas Mannu ja Kairi. Nad olid Iisraelis nädal aega ja meie juures kaks ööd. Mina käisin nendega lisaks Haifale veel ka Jeruusalemmas ja Mannuga Tel Avivis ringi. Sai jällegi palju giidi tööd teha (hakkan juba päris osavaks selles saama, seega kes meie aasta lõpu poole veel meile külla tuleb, saab üha parema giiditeenuse) ja minu jaoks uue kohana käisime läbi ka Betlemmast. Seal vaatasime peamiselt siis Kristuse sünnikirikut. Päris naljakas oli sellises riigis kohata ka jõulukuuske (küll tehislik), mis oli vist suhteliselt hiljuti kiriku ette platsile üles seatud, sest teatavasti üldiselt siin riigis jõule ei peeta. Kirikus nägime ka kohta, kus Jeesus väidetavalt sündis.

Ilm on aga siinmail ka päris jahedaks tõmbunud. Vihma pole küll sadanud (sellest tulenevalt olid siin väga suured tulekahjud eelmisel nädalal, vaata ka eelmist postitust), kuigi seda lubab alates homseks kolm päeva järjest teha, aga külm on küll. Tuuline oli ja külm. Eriti Jeruusalemmas, kus tundsin juba väga puudu kinnastest. Mere ääres (Tel Aviv ja Haifa) päris nii külm ei olnud ja tuule vaibudes oli päikse käes isegi soe. Tundub, et selline vaheldus siin käibki. Kui päikest ei ole ja on tuuline, siis on päris jahe, aga tuulevaikuses ja päikse käes on soe. Riietust on igastahes keeruline valida, vähemalt meil. Kohalikud on loomulikult oma paksud talvejoped ja -mantlid välja võtnud ja käivad rahulikult nendega ringi. Ja lumesaabastega. Lund pole kuskil.
Külmusele annab juurde kindlasti ka see, et ruume ei köeta. Kui väljas on 8 kraadi sooja, siis on seda ka majas sees ja see on asi, millega me kindlasti siin harjunud ei ole. Õnneks Technionis raamatukogus siiski pandi konditsioneerid kütma ja seal oli isegi talutav olla. Annelil kabinetis ei ole esiteks nii efektiivset konditsioneeri ja neil on ehituse tõttu paljud uksed-aknad igalt poolt lahti, mis takistab soojuse püsimist siseruumides.

Lisaks käisime me Technioni rahvusvahelistele üliõpilastele mõeldud tuuriga ka Kaisareas, kus on roomaaegse linna (ja sadama) varemed. Tegemist oli siis suhteliselt tüüpiliste roomaaegsete varemetega, huvitav oli see, et tegemist oli sadamaga. Kaisareas peaks saama ka snorgeldades vee all sadama varemeid ka näha, aga see jääb küll kevadet ja soojemat merevett ootama.
Sama tuuriga viidi meid ka ühte väiksemapoolset linnakest Yaakov Zichron'i vaatama. See oli selline mõnus pisike linnake, mis paistis (vähemalt peatänav, kus oli palju poode ja kohvikuid ja restorane) väga euroopapärane ja mõnus. Seal käisime ka ühes kohalikus väikeses perekonna veinitehases veine degusteerimas. Kuna paljud reisil olijad olid asiaadid (neid on siin Technionis üldse suht palju), siis oli päris naljakas, kuidas mõni väga vähe neid veine maitses. Aga veinid olid iseenesest head.



Nüüd ootab ees detsember ja ka sinna jagub põnevaid sündmusi, aga nendest juba edaspidi.

Tauri

Tublid jooksulised Tel Avivi ööjooksul

Jeruusalemma ajalooline makett Iisraeli muuseumis

Mannu ja Kairi on külas

Kaisarea

Yaakov Zichon

Veini degusteerimine

Iisrael põleb ehk kuidas minust sai vihma ootaja

Teisipäeval algasid Iisraelis tulekahjud. Alguses Karmeli mäe ühe külje, kohaliku veinilinna Zichron Ya'akovi juures. Inimesi evakueeriti, kohalik lasteaed põles. Kolmapäeval jätkus seal põleng, kuigi osadel inimestel lubati koju tagasi minna, kes olid teisipäeval evakueeritud. Aga oli ka uusi väikseid koldeid, üks Jerusalemmast põhjas. Eile, neljapäeval, algas kohe hommikul suurem põleng Karmeli mäel Haifa Ülikoolist lõunas. Enne lõunat olid evakueeritud Haifa Ülikool, mitmed elurajoonid ja alanud oli põleng üsna linna südames, suurimast kaubanduskeskusest Grand Canyon (see on muide sõnamäng, Canyon tähendab hebrea keeles ostukeskust ja samal ajal asub see ehitis suure mäekuru nõlval) vaid poole kilomeetri kaugusel. Suurte elumajade piirkonnas. Kustutuslennukid lendasid kogu aeg üle meie instituudi. Technioni (kus mina olen) viiv suurem ristmiks oli kinni. Inimesi evakueeriti. Naaberriikide (Küprose, Kreeka, Türgi, Itaalia, Venemaa) lennukid olid appi tulnud kustutama. Technionis hakati muru kastma (võib tunduda suht suvaline asi, aga siin ei kasteta muru kesk päeva, mitte kunagi). Pärastlõunal teatati, et hakatakse aeglaselt Technioni evakueerima. Rong Haifast Tel Avivi enam ei sõitnud, kuna Kaisarea lähedal oli tuli raudteele liiga lähedal. Spordikeskus ei vastanud telefonile, järelikult oli evakueeritud. Oli selge, et tavalist moodi koju ei saa. Kell kolm hakati meie maja evakueerima ja me läksime oma laborikaaslastega Danny autoga ära, ta viis mu Nesherisse, mis on mäest all ja kust ma sain bussiga nii koju, et ei peaks põlengukeskuse lähedalt läbi sõitma. Bat Galimis nägin evakueeritud inimeste ajutiseks öömajaks kohandatud ruume. Õhtul näitas tulekahjude kaart, et midagi põleb meist mitte enam kui kilomeetri kaugusel. Pakkisin igaks juhuks arvuti, rahakoti ja passi ühte hunnikusse ja läksin magama. Taurit polnud, ta on oma õe ja täditütrega Jerusalemmas. Hommikul ärkasin ja kõik tundus rahulik, läksin jooksma. Siit kahe kilomeetri kaugusel oli radutee ja mere vahel tulekahi. Täiesti suvalisel platsil. Mul polnud isegi telefoni, et päästeametisse helistada. Õnneks oli veel teisi jooksjaid. Vahetus läheduses oli kaks elumaja. Minut hiljem nägin kolme lennukit sinna suunas liikuvat. Kuna ala oli väike lootsin, et nad saavad selle kustutatud ja jooksin edasi, kuigi olin väga kahe vahel, kas edasi või koju tagasi. Tagasi tulles oli tuli kustutatud, tuletõrjujad veel pritsisid veidi vett ja politsei oli kohal.
Miks selline katastroof? Meil on sadanud siin tegelikult täpselt üks kord 1. novembril 10 minutit. Kohutavalt kuiv on. Eelmisel laupäeval tõusis meeletu tuul, pea 10 m/s kogu aeg. Iga väike tulekolle levib sellega väga kiiresti ja kuna tuul keerutab (kuigi on üldiselt mere suunas) siis ka halvasti ennustatavates suundades.
Võimud ütlevad, et üle poole tulekahjudest on süütamised. Kahtlustatakse mitteorganiseeritud riigivastaseid. Välja on kuulutatud, et süütamise eest on karistuseks 15-20 aastat vangistust. Levib uus termin öko-terrorism.
Muide, ma olen korra pidanud evakueeruma tulekahju pärast. Kolmandal kursusel kui kesk ööd (kell 2 või 3) läks meie vastastoas midagi põlema. Mu toakaaslane oli paanikas. Toast välja tulles ei näinud mitte midagi. Suitsu oli nii paksult. Ma tunnen südamest kaasa kõigile, kes on evakueeritud, kelle kodu ei ole enam või kelle kodu juures on suitsukahjustused. Üldiselt on terve linn suitsu mattunud. Haiglasse on õnneks satunud alla 100 inimese ja neist üks vajas natukene rohkem ravi. Kõigil juhtudel oli suitsukahjustuste kahtkus. Evakueerijad on teinud väga head tööd.
Vihma lubab mitte enne kolmapäeva, kõige tõenäolisemalt neljapäeval. Ma pole kunagi vihma oodanud. Nüüd ootan. Palun tule ja saja meie peale. Kasvõi kõik need kolm päeva, mida ilmajaam maksimaalselt lubab.

Kes tahab videot vaadata, siis siin on link. Uudiste allikana seda lehte ei saa usaldada, aga video on ehtne.
https://www.facebook.com/ISRAEL.TRUTH/videos/1340582935954453/

Ilmateade

Sügis  on nüüdseks üritanud saabuda kolm korda. Esimest korda proovis ta tulla septembris, kui ühel hommikul sadas vihma umbes 5 minutit ja järgmisel päeval oli kõva tuul ja temperatuur veidi langenud (siiski mitte alla 26 kraadi Celsiuse skaalal). Kolm päeva hiljem oli kõik back to normal. Uuesti üritas sügis tulla eelmisel nädalal, kui temperatuur tõesti langes (päeval 25 kraadi, üks päev oli vist isegi 24), oli tuult ja üksõhtu ka vihma. Reedel oli aga taas 30 kraadi ja päike kuumas korralikult. Tõsi UV-indeks oli langenud 10-lt 5-le ja päevitamise eesmärgil polnud meil rannas midagi teha. Võrdluseks, Ilmateenistuse andmetel on Eestis UV-indeks juunis-juulis üle 6.
Sellel nädalal sügis aga tõepoolest saabus. Tegelikult oleks korrektsem tõesti öelda vihmahooaeg. Eile tuli alla esimene suurem vihm. Mis kestis küll umbes 10 minutit, aga vett tuli alla korralikult. Suur vihm tabas eelmise nädala lõpus ka Eilatit. Tekkis korraliku üleujutus, mis sulges lennujaama. Kokku tuli taevast alla 32 mm sademeid, mis on 4 mm rohkem kui Tartus keskmiselt terve märtsiga! Meile on öeldud, et kui õige vihm tuleb siis peame me ka üleujutuseks valmis olema (eriti kuna elame mere ääres ja mäest all). Tõin septembris kodus käies oma kummikud kaasa. Nt detsembris on oodata kaks korda rohkem sademeid kui Tartus augustis (statistika järgi kõige vihmasem kuu). Väidetav suur erinevus on aga see, et siin võib see maha tulla üsnagi lühikese ajaga. Eilse järgi otsustades on see päris tõenäoline.
Kohe pärast vihma olid ka päris korralik tuul ja lained. Tänaseks olid alels jäänud ainult lained. Kui surfajaid on siin üldse päris palju, siis nüüd on neid kohe väga palju.
Pärast vihma langesid ka temperatuurid. Öiseid temperatuurid on langenud alla 20 kraadi (üks ennustus näitab isegi 13 kraadi, mida tundub täna raske uskuda).  Päeval näitas täna küll termomeeter üle 20 kraadi, kuid tunne oli suhteliselt sügisene. Nagu kodus esimesel septembrinädalal. See klapib üsna hästi muidugi ka sellega, et siin hakkas (üli)kool eelmisel nädalal. Õue minnes tuleb nüüd juba pikad püksid ja kampsun kasutusse võtta. Muidugi Eestist tulijatele võime nii palju lohutuseks öelda, et teie jaoks on siin hetkel ilmselt ikka pigem soe.

Suured lained ja surfajad