Meie juulikuine reis viis meid jällegi naabritele külla. Nimelt lendasime seekord Taani pealinna Kopenhaagenisse. Annelil oli kohe reedel Taani Tehnikaülikoolis kokkusaamine ja ettekanne ja mina läksin Frederiksbergi lossiparki jalutama. Sealt jalutasin kesklinna poole ja käisin Islands Bryggel päikest ja merd nautimas. Siis aga oligi jälle aeg Anneliga kokku saada. Käisime läbi peamise ostutänava ja esimese asjana käisime vaatamas teemandipoodi. Leidsime ükskord selle reklaami EasyJeti lennukiajakirjast. Eriliseks tegi selle poe see, et seal olid ainult lihvimata teemandid. Ja need olid väga ägedad. Looduslikud kujud ja värvid. Väga ägedad ehted olid nendest tehtud. Kui keegi satub Kopenhaagenisse, soovitame minna vaatama. Netist saab uurida aga siit.
Vaatasime ka kuniglikku talvepaleed Amalienborgi, vaatasime üle Nyhaveni ja selle ägedad värvilised majad ning jalutasime läbi Rosenborgi lossihoovi. Tutvusime ka Christianiaga, tegemist on ühe saarega keset Kopenhaagenit, mis kunagi oli sõjaväe käsutuses aga kunagi kolisid sinna skvottijad. Praegu on seal isegi mõned uuemad majad, aga seal elavad peamiselt siiski hipi-tüüpi inimesed. Samuti on kõik kohad kanepihaisu täis, sest üllatavalt asub seal ka Roheliste laternate tänav (Green light district), kus müüakse päris avalikult kanepit. Ajalooliselt on see igasugu arengut selles vallas näinud, aga praegu oli neid müüjaid seal päris palju. Üllatav, et see seal nii tolereeritud on, arvestades, et kanep on Taanis jätkuvalt illegaalne. Aga tundub, et nad saavad seal omadega kenasti hakkama. Õhtul käisime veel jooksuringil ja vaatasime üle kindluse (Kastellet), väikse merineitsi, ja veel natukene mere ääres.
Laupäev möödus ka väga rahulikult. Käisime toiduturul Torvehallernes, Raekojas, Ny Carlsberg Glypthoteki kunstimuuseumis, vaatasime üle mõne poe. Torvehallernes asuvas Lauras´e kohvikus käisime koguni kahel päeval kohalikke Taani saiakesi nautimas. Kohe nii äge koht oli. Igasugust muud põnevat süüa ja juua oli ka.
Viimasel päeval võtsime eesmärgiks REFFENi, see on Kopenhaageni tänavatoiduturg. Seal oli tänavatoitu küll üle kogu maailma. Hoolimata oma suhteliselt kaugest ja eraldatud asukohast oli seal ka päris palju rahvast. Tundus väga popp olevat. Ka ümbrus, vana tehaseala, oli nagu ikka tänapäeva poppides kohtades.
Kolme eri värvi lihvimata teemandiga sõrmus
Anneli lihvimata teemantite poe omanikuga Maya Bjørnsteniga, kes tegi meile väga-väga ägeda tuuri oma poes.
Anneli H.C. Anderseniga.
Laura's kohvikus Torvehallernes.
Meie jaoks uued õllesordid.
Anneli professionaalne kretinism jälitab ka kunstimuuseumis: a Solomon link.
Paatmajad on ka siin levinud.
Need tädid jälgivad iga päev reisijaid ja nende sagimisi Kopenhaageni lennujaamas.
Viimasest reisikirjast on küll päris palju aega mööda läinud, kuid see ei ole mitte seetõttu, et me rohkem reisinud ei oleks, vaid pigem sellest, et pole olnud aega neid kokku võtta. Jättes paar reisi vahele, on vast paslik kirjutada kõigepealt viimatisest, see on vähemalt kõige paremini ka meeles.
Juuni alguses võtsime siis ette reisi USA läänerannikule. Kuna Anneli oli sinna konverentsile minemas, siis saime seda ära kasutada, et seal ka väikene puhkus veeta. Lendasime Los Angelesse, läbisime pika järjekorra immigratsiooni laua taha saamiseks ja olimegi kohal. Esimene õhtu kulus jet lagi välja magamiseks ja see läks meil ka väga hästi. Ärkasime küll igapäevaselt veidi varem kui tavaliselt, aga muid sümptomeid ei täheldanud. Ja varem ärkamine sobiski meie plaanidega väga hästi. Teisel päeval oli kohe hommikul minek Universal stuudiosse. Kui me juba LA-s olime, siis tundus igati mõttekas ka Harry Potteri maailm üle vaadata, ja loomulikult ka teised ägedad Universali atraktsioonid. Käisime Sigatüüka lossis, sõime Kolmes Luuas lõunat ja jalutasime Siganurme tänavatel ja poodides ringi. See kõik oli väga äge ja üpriski realistlik. Lisaks Harry Potteri maailmale oli seal ka teisi, peamiseks nendest Universali stuudiotuur, kus sai näha erinevate tuntud filmide filmimiskohti. Meie soovitame seda soojalt. Õhtul vaatasime veel ka Hollywoodi bulevardil ringi: Walk of Fame, Dolby Theater, Chinese Theatre, Amoeba. Olime küll natukene pettunud, et Hollywood ei vastanud väga meie ootustele (kuigi ega ei oskaks öelda, mis need ootused olid, vast lihtsalt midagi ägedamat ja glamuursemat), sest Hollywoodi bulevard oli lihtsalt üks tavaline (suhteliselt kole, nagu suurem osa teisigi) tänav.
Walk of Fame
Paramount Pictures
Sigatüügas
Kolmandal päeval hakkasime sõitma San Diego poole. Linnaliini bussi oodates küll üks kohalik tundis muret, miks me küll bussiga sõidame (ja mitte takso või Uberiga), sest see pidavat ohtlik olema. Vähemalt meie selles bussis keset päeva küll mingit ohtu ei tundnud. Jõudsime kenasti kohale. LA rongijaam oli päris äge.
San Diegos küll väga palju ringi ei jõudnud vaadata, aga kui Anneli konverentsi avamisele läks, siis sain mina natuke ringi vaadata ja peamised vaatamisväärsused ikkagi üle vaadata ja läbi käia. Seaport Village ja Gaslamp Quarter olid väga mõnusad. Anneli vaatas need ja rohkemgi hiljem üle ning leidis, et San Diego on üks ilusamaid USA linnu. Kahju siis, et mul seal natukene vähe aega jäi.
Aga neljandal päeval jätsin mina Anneli konverentsile ja lendasin ise võrratusse Las Vegasesse. See oli ka päris äge linn, kõikide oma hotellidega, mis annavad päris hästi edasi igasuguseid maailma linnu. Ilma rohkem reisimata saabki külastada New Yorki, Pariisi, Veneetsiat jm. Minu päev möödus lihtsalt mööda linna ringi jalutamisega 41 kraadises kuumuses.
Järgmisel päeval aga läksin uuesti lennuki peale ja ees ootas jällegi LA.
Järgmised päevad möödusid mul üksinda LAs ringi tatsates. Vaatasin üle Downtowni, käisin Santa Monica rannas ja Gryffithi observatooriumis ja matkasin selle ümber sh käisin LA vanas loomaaias, kus endised puurid on täitsa alles ja vaadatavad.
San Diego Seaoport Village
Teretulemast võrratusse Las Vegasesse
New York New York
Los Angelese vanalinn
Santa Monica ja Vaikne ookean
Ja oligi konverents läbi saamas ja mul aeg Annelile järgi sõita. Selleks oli renditud auto, milleks oli sinine Ford Mustang kabriolett. Sai mõnusasti katus maas mööda kiirteed sõita. Loomulikult kuni selleni, kui ummik tuli. Aga lõpuks sain Anneli kätte ja sõitsime jälle LA poole tagasi ja isegi läbi, et meie ööbimiskohta jõuda.
Nüüd juba koos oli meie järgmised paar päeva seotud maanteega nr 1. Üks kuulsamaid ja maalilisemaid maanteid nii USAs kui maailmas. Vaated olid tõepoolest maalilised. Kuna aga see maantee ei ole praegu täiesti läbitav, siis sattusime ka teelt kõrvale. Seal jäi tee peale täitsa Taani stiilis linnake Solvang ning hiljem veel sõitsime mööda ägedat kurvilist teed läbi metsa ja üle mägede ookeani poole. Käisime vaatamas ka randa, kus kosk kukub otse rannaliivale ja tegime väikse matka Big Sur'is ranniksekvoiade vahel ühe väikse mäekese tippu ookeanivaateid nautima. Lõpetasime päeva Pacific Grove'is, kus järgmisel hommikul jooksmas käies nägime, kui ilus sealne rannik on. Sopiline, liiv ja kivid vaheldumisi, ookeanilained, päike ja udu.
Solvang
Kosk kukub randa
Ranniksekvoiade vahel
Pacific Grove
Päev jätkus sõiduga mööda rannikut. Nägime ära ka sellele piirkonnale tüüpilise udu, mis vahepeal tugevalt teed kattis. Küll mitte nii täielikult, kui Mari ja Kaur seda kirjeldasid, aga siiski. Ja jõudsimegi San Franciscosse. Mõtlesime esimese asjana kohe Kuldvärava silla üle vaadata. Vedas meil ka sellega, et seal udu ei olnud ja saime seda ägedat maamärki oma täies hiilguses nautida. Tuul oli küll vali, aga see õnneks palju ei seganud. Ülejäänud SF jätsime järgmiseks päevaks ja otsustasime sellel õhtul veel natukene ümberkaudseid piirkondi vaadata. Selleks sõitsime esiteks üle selle oranži silla ja ka näiteks üle kahekorruselise Richmondi silla. Üheks peatuspunktiks sai klaasirand Benicias. See ei olnud küll päris see õige (see õige asub veel 3 sõidutunni kaugusel San Franciscost ja seega sinna me ei läinud), aga suht äge oli seegi. Päeva lõpetasime ka UC Berkley campuse tuuriga.
Pühapäev möödus San Franciscos. Algas jooksuga üle Kuldvärava silla ja mööda rannikukaljut. Vaated Vaiksele ookeanile olid väga ägedad. Ka seal asuv linnaosa pakkus ilusaid maju, selle vaate juures ei imesta, et sinna rikkad inimesed elama on läinud.
Kuna olin lugenud palju lugusid sealsest parkimisest, siis olime päris õnnelikud, et leidsime ühe parkimiskoha päris lihtsalt. Jätsimegi auto terveks päevaks sinna, sest mind küll ei vaimustanud mõte nendel mägistel linnatänavatel sõitmisest. Aga saimegi üpris kõik asjad jalgsi vaadatud. Käisime Pier 39'l merilõvidega tutvumas, nautsime Fisherman's Warf'i ja jalutasime mööda neid võimsaid üles-alla tänavaid. Ka maailma kõveraima tänava vaatasime üle ning sõitsime ka San Fransisco tõelise maamärgi - trammiga. Me küll peamise liiniga ei sõitnud, sest seal järjekorras oli massiliselt inimesi ja me tunde seal oodata ei tahtnud. Siiski me leidsime ühe teise liini, kus inimesi praktiliselt ei olnud, aga kogemuse saime kätte. Isegi pidime jooksma ja peale hüppama. Samal õhtul võtsime suuna sisemaa ja Yosemite poole.
Golden Gate Bridge
Päiksetõus San Francisco lahel
Merilõvid
Maailma kõveraim tänav
Klaasirand
SF tramm
Yosemite oli vast meie reisi tipphetk. Sealne loodus ja sealsed vaated olid lihtsalt imelised. Me matkasime kahe päeva jooksul palju, ikka mäest üles ja mäest alla, väga järsult. Seal oli palju koskesid, kus vesi tuhises mäest alla ja alla. Yosemitest saadud kogemust on raske kirjeldada, seega soovitame kõigil ise vaatama minna. Ka Sekvoiade rahvuspark, kus me pärast Yosemite't käisime, oli vägev. Uskumatu, kui suured ikka puud võivad olla. Ka seal olid vaated mägedele, aga seal sai peamiselt siiski nautida seda hiiglaslikku metsa.
Half Dome
Varahommikune vaade Yosemite Valleyle
Tauri ja Yosemite Fall
Suured käbid Yosemites
Tunnel View
Suur, suur puu
Tauri maha langenud sekvoia sees
Suured puud
Viimastel päevadel sõitsime jällegi LA poole tagasi. Eelviimasel päeval otsustasime ka natuke rannapuhkust pidada ja sõitsime selleks Malibusse. Kuigi hommikul oli pilvine ja ei tundunud üldse rannailma olevat, siis päeva peale läks väga päikseliseks ja soojaks. Sain isegi Vaikses ookeanis ujumas käidud. Malibus vaatasime üle ka rikaste inimeste majad rannas ja põlesime päikse käes ära.
Viimasel päeval käisime veel Venice beachil ja imetlesime sealseid kanaleid. Siis otsustasin Anneli ka Griffithi observatooriumit vaatama viia. Sai ka tema neid ägedaid vaateid peaaegu kogu LAle näha. Sellega aga saigi meie reis Kalifornias läbi. Viisime oma ustava hobuse veel ära ja oligi aeg uuesti lennukisse istuda. Umbes 12 tundi hiljem olimegi juba tagasi tuttavas Euroopas.
Märtsi keskel jõudis kätte minu kauaoodatud reis Itaaliasse. Ma olin küll ka varem korra Itaalias käinud, aga kuna seal on palju näha, otsustasin siinsel semestrivaheajal siiski selle riigi veel korra üle vaadata. Lisaks oli mul soov ka kaks pisikest riiki Itaalia seest üle vaadata. Kuna Anneli leidis, et tema on Itaaliat juba nii palju näinud, et tema rohkem ei taha, läksingi ma üksi.
Lendasin Berliinist otse Rooma. Kuigi bussisõidu ajal Rooma lennujaamast kesklinna sadas päris hoogsalt vihma (ja isegi rahet), siis kohale jõudes jäi ta täpselt järgi ja päike tuli välja. Kuna pärastlõunaks oli mul ostetud pilet Vatikani muuseumitesse, asusingi läbi linna sinnapoole teele. Esimese ahhetuse pakkus Veneetsia väljak oma Il Vittoriano monumendiga, sest see oli lihtsalt nii suur ja võimas. Edasi vaatasin üle Pantheoni, mis oli ka päris äge. Kuigi kirikuna ta ei jätnud väga võimast muljet, mõte temast kui kõigi jumalate templist meeldib mulle tunduvalt rohkem.
Ja siis oligi aeg Vatikani poole teele asuda. Oi kui hea meel mul oli, et ma olin eelmisel õhtul pärast kaalumist siiski muuseumi pileti ette ära ostnud. See järjekord oli lihtsalt õudne. Aga mina sain sellest lihtsalt mööda jalutada ja sisse minna. Sees oli ka loomulikult massiliselt inimesi, seega muuseumi ei saanud nii nautida, nagu oleks tahtnud, aga äge oli see sellegipoolest. Kõik need kujud ja seinamaalid. Sixtuse kabeli lagi ja seinad olid küll väga ägedad, kuid kogu see rahvamass seal ei tekitanud väga kabeli tunnet.
Kuna Püha Peetruse väljakule jõudes ja selle suurust ja võimsust imetledes jäi mulle tahtmatult silma ka sealne Peetruse katedraali järjekord, siis jätsin selle järgmiseks päevaks.
Jätkasin oma jalutuskäiku Rooma tänavatel võttes nüüd suuna oma hostelile. Teel sinna jalutasin mööda Tiberi kallast, käisin mõnda kirikut uudistamas ja vaatasin üle uhke Trevi purskkaevu.
Teine päev algas varajase jooksuringiga läbi Borghese aia, mööda Rahva väljakust jällegi Vatikani. Lugesin nimelt, et varahommikul ei ole Peetruse katedraali pikki järjekordi ja nii tõesti oli. Sain kohe sisse ja sain kirikut nautida ilma suure hulga teiste inimesteta. Kuigi see kirik oli väga suur, võimas ja ilus, ei jätnud ta mulle väga vägevat muljet. Võib-olla oligi liiga suur ja võimas. Vatikanist jooksin tagasi hostelisse, sõin hommikust ja läksin oma päevasele jalutuskäigule.
Eesmärgiks oli näha palju Roomat ja vaadata üle ka mõned natuke kaugemal asuvad kohad ja kirikud nagu "Püha Risti basiilika Jeruusalemmas" (mis asub siiski Roomas ja kus asuvad reliikviad Jeesuse ristilit), Lateraani katedraal (mis on roomakatoliku kiriku emakirik, ja kus asub Rooma piiskopi ehk paavsti troon) ja Trastevere linnaosa. Ronisin ka Gianicolo mäe otsa, nautisin ilma Tiberi saarel ja vaatasin lähemalt üle Kolosseumi ja Foorumi (sisse küll kumbagi ei läinud, aga neid nägi ka väljast päris hästi).
Kolmapäeva hommikul läksin kohe vara rongi peale, hostel oli mõnusalt rongijaama lähedal, seega kaugele ei olnud vaja kolistada. Esimene rong viis mind otse Pisasse, kus läksin vaatasin üle Imede väljaku. See on siis suur väljak, kus asub Pisa katedraal, ristimismaja, surnuaed ja loomulikult Pisa torn. Olin ostnud ka Pisa torni mineku pileti ette ära, kuna selleni oli natuke aega, siis vaatasin lihtsalt platsil ringi, naersin omaette kõigi nende turistide üle, kes igasugustes huvitvates poosides torniga pilti tegid. Üpris varsti sain ka torni minna. Ülesminek oli päris huvitav, minnes torni viltuolemise suunas, siis pidi ülesminekul vähem energiat kulutama, sest gravitatsioon ise tõmbas ka sinna poole, kuigi oli tegemist ülesminekuga. Teisel pool jällegi vastupidi. Väga põnev tunne oli. Ka trepiastmed olid erinevalt poolt kulunud olenevalt sellest, kummal pool tornis nad olid. Ülevalt oli jällegi kena vaade nii ümbritsevale väljakule kui ka Pisa linnale.
Kuna järgmise rongini oli veel aega, siis otsustasin lihtsalt Pisa peal ringi jalutada, käisin ka maailma esimeses botaanikaaias ja jalutasin mööda Arno kaldaid. Kui Arno isaga Pisasse jõudis oli ta juba päris must.
Pärastlõunal istusin jällegi rongi ja hakkasin sõitma Rimini poole. Kuna otserongi sinna ei läinud, siis oli mul kaks ümberistumist ja seega pärast u 5 tundi rongidega risti läbi Itaalia sõitmist jõudsin Itaalia teisele kaldale Riminisse. Hommikuse jooksuringi jooksul vaatasin ma üle Rimini vanalinna ja tema 2000 aastase silla, mida veel praegugu päris sillana kasutatakse, see oli päris äge asi. Samuti käisin ära kohalikus rannas ja nautisin Aadria mere kallast, vaadet ja lõhna.
Rimini oli mul aga valitud üheks peatuskohaks seetõttu, et sealt sai hästi sõita San Marinosse. Istusingi hommikul vastava rahvusvahelise bussiliini esimesele bussile ja umbes 50 minuti pärast olingi uues riigis - San Marinos. Ta reklaamib ennast sellega, et ta on maailma vanim vabariik. Kuigi ma teadsin, et San Marino ei ole linnriik, siis ikkagi üllatas mind, kui suur ta miniriigi kohta oli. Kahjuks ei olnud mul aega ega võimalust nö riigi tavaosas käia ja minu külastus hõlmas ainult San Marino vanalinna Titano mäe otsas. Aga see külastus oli väga äge. Kõik need vaated mäe otsast teistele ümbritsevatele lumistele tippudele ja samas ka merele. Samuti need kitsad üles-alla looklevad tänavad ja kuulsad kolm torni.
Pärastlõunal oli mul aga jällegi järgmine rongisõit ettenähtud. Seekord sõitsin ühe ümberistumisega Veneetsiasse. Seal küll sadas terve esimese õhtu, aga see andiski mulle võimaluse ka linna sellises olukorras näha ja see oli ka päris huvitav. Huvitavamaks läks loomulikult veel järgmisel päeval, kui oli ilus ilm ja mina lihtsalt mööda Veneetsia tänavaid jalutasin. Ikka üle selle kanali silla ja siis üle selle teise kanali silla. Sõitsin ka kogemuse mõttes mööda kõige suurema kanali Canale Grande peal vaporetto ehk kohaliku vesibussiga. Omaette vägev oli ka vaadata peaväljakut u 30 cm vee all. Nimelt on see väljak Veneetsia madalaim punkt ja tõusu ajal võib olla see üle ujutatud. Inimeste jaoks olid teerajad mööda platsi pandud, et saaks kuiva jalaga ühelt poolt teise. Mõned inimesed olid ostnud kummikud või kilesaapad ja tatsasid peaaegu põlvist saati vees. Vesi ulatus isegi mõnda poodi. Paari tunni pärast, oli aga vesi läinud ja inimesed olid kogu väljaku jälle endale vallutanud. Mulle väga meeldis Veneetsias. Kõik see vesi, kitsad tänavad ja sillad olid väga mõnusad. Eriti, kui leidsin mõne piirkonna, kuhu turistid väga ei sattunud ja kus ainult kohalikud jalutasid. Seal sai Veneetsiat eriti nautida.
Lisaks kanalitele ja sildadele meeldis mulle Veneetsias ka see, et seal oli nii palju lilli täis rõdusid. Seda oli näga ka teistes Itaalia linnades, aga Veneetsias hakkas kuidagi eriti silma. See on väga tore, kui inimesed ilmestavad oma maju lilledega ja Veneetsias hakkas see vast tänu suurele veehulgale kanalite näol eriti hästi silma.
Õhtuks sõitsin aga edasi Milanosse. Seal sai järgmisel hommikul Anneli mind lõpuks kätte. Sealt sõitsime aga kohe edasi Torinosse, et vaadata üle see olümpialinn mägede ääres. Ilm meid seal aga ei soosinud ja pidevalt sadas vihma. Seetõttu jäid meil seal Alpid nägemata, aga nägime siiski olümpiastaadionit, kuulsat Mole torni (see on isegi Itaalia 2 sendisel euromündil) ja FIAT-i tehast. Lisaks loomulikult ka linna ennast, mis tööstuslinna kohta oli väga ilus.
Viimane päev kuulus meil lõpuks lausvihmases Milanole, selle highlightiks oli meil da Vinci "Püha õhtusöömaaja" külastus. Üpriski hea õnne peale saime sinna minekuks piletid (see on väga popp aga külastajate arv on väga piiratud, et maali säästa). Oli päris ilus küll. Seda on küll väga mitu korda restaureeritud, aga tasus vaadata sellegipoolest. Ka Milanos ei olnud neid vaatamisväärsusi teab mis palju, aga meile sobiski lihtsalt ringi jalutada ja linna vaadata.
Õhtul lendasime Bergamost tagasi Berliini ja mina jäin oma reisiga kindlasti rahule.
