Meie juulikuine reis viis meid jällegi naabritele külla. Nimelt lendasime seekord Taani pealinna Kopenhaagenisse. Annelil oli kohe reedel Taani Tehnikaülikoolis kokkusaamine ja ettekanne ja mina läksin Frederiksbergi lossiparki jalutama. Sealt jalutasin kesklinna poole ja käisin Islands Bryggel päikest ja merd nautimas. Siis aga oligi jälle aeg Anneliga kokku saada. Käisime läbi peamise ostutänava ja esimese asjana käisime vaatamas teemandipoodi. Leidsime ükskord selle reklaami EasyJeti lennukiajakirjast. Eriliseks tegi selle poe see, et seal olid ainult lihvimata teemandid. Ja need olid väga ägedad. Looduslikud kujud ja värvid. Väga ägedad ehted olid nendest tehtud. Kui keegi satub Kopenhaagenisse, soovitame minna vaatama. Netist saab uurida aga siit.
Vaatasime ka kuniglikku talvepaleed Amalienborgi, vaatasime üle Nyhaveni ja selle ägedad värvilised majad ning jalutasime läbi Rosenborgi lossihoovi. Tutvusime ka Christianiaga, tegemist on ühe saarega keset Kopenhaagenit, mis kunagi oli sõjaväe käsutuses aga kunagi kolisid sinna skvottijad. Praegu on seal isegi mõned uuemad majad, aga seal elavad peamiselt siiski hipi-tüüpi inimesed. Samuti on kõik kohad kanepihaisu täis, sest üllatavalt asub seal ka Roheliste laternate tänav (Green light district), kus müüakse päris avalikult kanepit. Ajalooliselt on see igasugu arengut selles vallas näinud, aga praegu oli neid müüjaid seal päris palju. Üllatav, et see seal nii tolereeritud on, arvestades, et kanep on Taanis jätkuvalt illegaalne. Aga tundub, et nad saavad seal omadega kenasti hakkama. Õhtul käisime veel jooksuringil ja vaatasime üle kindluse (Kastellet), väikse merineitsi, ja veel natukene mere ääres.
Laupäev möödus ka väga rahulikult. Käisime toiduturul Torvehallernes, Raekojas, Ny Carlsberg Glypthoteki kunstimuuseumis, vaatasime üle mõne poe. Torvehallernes asuvas Lauras´e kohvikus käisime koguni kahel päeval kohalikke Taani saiakesi nautimas. Kohe nii äge koht oli. Igasugust muud põnevat süüa ja juua oli ka.
Viimasel päeval võtsime eesmärgiks REFFENi, see on Kopenhaageni tänavatoiduturg. Seal oli tänavatoitu küll üle kogu maailma. Hoolimata oma suhteliselt kaugest ja eraldatud asukohast oli seal ka päris palju rahvast. Tundus väga popp olevat. Ka ümbrus, vana tehaseala, oli nagu ikka tänapäeva poppides kohtades.
Kolme eri värvi lihvimata teemandiga sõrmus
Anneli lihvimata teemantite poe omanikuga Maya Bjørnsteniga, kes tegi meile väga-väga ägeda tuuri oma poes.
Anneli H.C. Anderseniga.
Laura's kohvikus Torvehallernes.
Meie jaoks uued õllesordid.
Anneli professionaalne kretinism jälitab ka kunstimuuseumis: a Solomon link.
Paatmajad on ka siin levinud.
Need tädid jälgivad iga päev reisijaid ja nende sagimisi Kopenhaageni lennujaamas.
Viimasest reisikirjast on küll päris palju aega mööda läinud, kuid see ei ole mitte seetõttu, et me rohkem reisinud ei oleks, vaid pigem sellest, et pole olnud aega neid kokku võtta. Jättes paar reisi vahele, on vast paslik kirjutada kõigepealt viimatisest, see on vähemalt kõige paremini ka meeles.
Juuni alguses võtsime siis ette reisi USA läänerannikule. Kuna Anneli oli sinna konverentsile minemas, siis saime seda ära kasutada, et seal ka väikene puhkus veeta. Lendasime Los Angelesse, läbisime pika järjekorra immigratsiooni laua taha saamiseks ja olimegi kohal. Esimene õhtu kulus jet lagi välja magamiseks ja see läks meil ka väga hästi. Ärkasime küll igapäevaselt veidi varem kui tavaliselt, aga muid sümptomeid ei täheldanud. Ja varem ärkamine sobiski meie plaanidega väga hästi. Teisel päeval oli kohe hommikul minek Universal stuudiosse. Kui me juba LA-s olime, siis tundus igati mõttekas ka Harry Potteri maailm üle vaadata, ja loomulikult ka teised ägedad Universali atraktsioonid. Käisime Sigatüüka lossis, sõime Kolmes Luuas lõunat ja jalutasime Siganurme tänavatel ja poodides ringi. See kõik oli väga äge ja üpriski realistlik. Lisaks Harry Potteri maailmale oli seal ka teisi, peamiseks nendest Universali stuudiotuur, kus sai näha erinevate tuntud filmide filmimiskohti. Meie soovitame seda soojalt. Õhtul vaatasime veel ka Hollywoodi bulevardil ringi: Walk of Fame, Dolby Theater, Chinese Theatre, Amoeba. Olime küll natukene pettunud, et Hollywood ei vastanud väga meie ootustele (kuigi ega ei oskaks öelda, mis need ootused olid, vast lihtsalt midagi ägedamat ja glamuursemat), sest Hollywoodi bulevard oli lihtsalt üks tavaline (suhteliselt kole, nagu suurem osa teisigi) tänav.
Walk of Fame
Paramount Pictures
Sigatüügas
Kolmandal päeval hakkasime sõitma San Diego poole. Linnaliini bussi oodates küll üks kohalik tundis muret, miks me küll bussiga sõidame (ja mitte takso või Uberiga), sest see pidavat ohtlik olema. Vähemalt meie selles bussis keset päeva küll mingit ohtu ei tundnud. Jõudsime kenasti kohale. LA rongijaam oli päris äge.
San Diegos küll väga palju ringi ei jõudnud vaadata, aga kui Anneli konverentsi avamisele läks, siis sain mina natuke ringi vaadata ja peamised vaatamisväärsused ikkagi üle vaadata ja läbi käia. Seaport Village ja Gaslamp Quarter olid väga mõnusad. Anneli vaatas need ja rohkemgi hiljem üle ning leidis, et San Diego on üks ilusamaid USA linnu. Kahju siis, et mul seal natukene vähe aega jäi.
Aga neljandal päeval jätsin mina Anneli konverentsile ja lendasin ise võrratusse Las Vegasesse. See oli ka päris äge linn, kõikide oma hotellidega, mis annavad päris hästi edasi igasuguseid maailma linnu. Ilma rohkem reisimata saabki külastada New Yorki, Pariisi, Veneetsiat jm. Minu päev möödus lihtsalt mööda linna ringi jalutamisega 41 kraadises kuumuses.
Järgmisel päeval aga läksin uuesti lennuki peale ja ees ootas jällegi LA.
Järgmised päevad möödusid mul üksinda LAs ringi tatsates. Vaatasin üle Downtowni, käisin Santa Monica rannas ja Gryffithi observatooriumis ja matkasin selle ümber sh käisin LA vanas loomaaias, kus endised puurid on täitsa alles ja vaadatavad.
San Diego Seaoport Village
Teretulemast võrratusse Las Vegasesse
New York New York
Los Angelese vanalinn
Santa Monica ja Vaikne ookean
Ja oligi konverents läbi saamas ja mul aeg Annelile järgi sõita. Selleks oli renditud auto, milleks oli sinine Ford Mustang kabriolett. Sai mõnusasti katus maas mööda kiirteed sõita. Loomulikult kuni selleni, kui ummik tuli. Aga lõpuks sain Anneli kätte ja sõitsime jälle LA poole tagasi ja isegi läbi, et meie ööbimiskohta jõuda.
Nüüd juba koos oli meie järgmised paar päeva seotud maanteega nr 1. Üks kuulsamaid ja maalilisemaid maanteid nii USAs kui maailmas. Vaated olid tõepoolest maalilised. Kuna aga see maantee ei ole praegu täiesti läbitav, siis sattusime ka teelt kõrvale. Seal jäi tee peale täitsa Taani stiilis linnake Solvang ning hiljem veel sõitsime mööda ägedat kurvilist teed läbi metsa ja üle mägede ookeani poole. Käisime vaatamas ka randa, kus kosk kukub otse rannaliivale ja tegime väikse matka Big Sur'is ranniksekvoiade vahel ühe väikse mäekese tippu ookeanivaateid nautima. Lõpetasime päeva Pacific Grove'is, kus järgmisel hommikul jooksmas käies nägime, kui ilus sealne rannik on. Sopiline, liiv ja kivid vaheldumisi, ookeanilained, päike ja udu.
Solvang
Kosk kukub randa
Ranniksekvoiade vahel
Pacific Grove
Päev jätkus sõiduga mööda rannikut. Nägime ära ka sellele piirkonnale tüüpilise udu, mis vahepeal tugevalt teed kattis. Küll mitte nii täielikult, kui Mari ja Kaur seda kirjeldasid, aga siiski. Ja jõudsimegi San Franciscosse. Mõtlesime esimese asjana kohe Kuldvärava silla üle vaadata. Vedas meil ka sellega, et seal udu ei olnud ja saime seda ägedat maamärki oma täies hiilguses nautida. Tuul oli küll vali, aga see õnneks palju ei seganud. Ülejäänud SF jätsime järgmiseks päevaks ja otsustasime sellel õhtul veel natukene ümberkaudseid piirkondi vaadata. Selleks sõitsime esiteks üle selle oranži silla ja ka näiteks üle kahekorruselise Richmondi silla. Üheks peatuspunktiks sai klaasirand Benicias. See ei olnud küll päris see õige (see õige asub veel 3 sõidutunni kaugusel San Franciscost ja seega sinna me ei läinud), aga suht äge oli seegi. Päeva lõpetasime ka UC Berkley campuse tuuriga.
Pühapäev möödus San Franciscos. Algas jooksuga üle Kuldvärava silla ja mööda rannikukaljut. Vaated Vaiksele ookeanile olid väga ägedad. Ka seal asuv linnaosa pakkus ilusaid maju, selle vaate juures ei imesta, et sinna rikkad inimesed elama on läinud.
Kuna olin lugenud palju lugusid sealsest parkimisest, siis olime päris õnnelikud, et leidsime ühe parkimiskoha päris lihtsalt. Jätsimegi auto terveks päevaks sinna, sest mind küll ei vaimustanud mõte nendel mägistel linnatänavatel sõitmisest. Aga saimegi üpris kõik asjad jalgsi vaadatud. Käisime Pier 39'l merilõvidega tutvumas, nautsime Fisherman's Warf'i ja jalutasime mööda neid võimsaid üles-alla tänavaid. Ka maailma kõveraima tänava vaatasime üle ning sõitsime ka San Fransisco tõelise maamärgi - trammiga. Me küll peamise liiniga ei sõitnud, sest seal järjekorras oli massiliselt inimesi ja me tunde seal oodata ei tahtnud. Siiski me leidsime ühe teise liini, kus inimesi praktiliselt ei olnud, aga kogemuse saime kätte. Isegi pidime jooksma ja peale hüppama. Samal õhtul võtsime suuna sisemaa ja Yosemite poole.
Golden Gate Bridge
Päiksetõus San Francisco lahel
Merilõvid
Maailma kõveraim tänav
Klaasirand
SF tramm
Yosemite oli vast meie reisi tipphetk. Sealne loodus ja sealsed vaated olid lihtsalt imelised. Me matkasime kahe päeva jooksul palju, ikka mäest üles ja mäest alla, väga järsult. Seal oli palju koskesid, kus vesi tuhises mäest alla ja alla. Yosemitest saadud kogemust on raske kirjeldada, seega soovitame kõigil ise vaatama minna. Ka Sekvoiade rahvuspark, kus me pärast Yosemite't käisime, oli vägev. Uskumatu, kui suured ikka puud võivad olla. Ka seal olid vaated mägedele, aga seal sai peamiselt siiski nautida seda hiiglaslikku metsa.
Half Dome
Varahommikune vaade Yosemite Valleyle
Tauri ja Yosemite Fall
Suured käbid Yosemites
Tunnel View
Suur, suur puu
Tauri maha langenud sekvoia sees
Suured puud
Viimastel päevadel sõitsime jällegi LA poole tagasi. Eelviimasel päeval otsustasime ka natuke rannapuhkust pidada ja sõitsime selleks Malibusse. Kuigi hommikul oli pilvine ja ei tundunud üldse rannailma olevat, siis päeva peale läks väga päikseliseks ja soojaks. Sain isegi Vaikses ookeanis ujumas käidud. Malibus vaatasime üle ka rikaste inimeste majad rannas ja põlesime päikse käes ära.
Viimasel päeval käisime veel Venice beachil ja imetlesime sealseid kanaleid. Siis otsustasin Anneli ka Griffithi observatooriumit vaatama viia. Sai ka tema neid ägedaid vaateid peaaegu kogu LAle näha. Sellega aga saigi meie reis Kalifornias läbi. Viisime oma ustava hobuse veel ära ja oligi aeg uuesti lennukisse istuda. Umbes 12 tundi hiljem olimegi juba tagasi tuttavas Euroopas.
