teisipäev, 13. veebruar 2018

La Gomeral matkamas




Veebruar on käes ja meil järgmine reis tehtud. Seekord käisime natuke kaugemal ja natuke pikemalt. Nimelt olime peaaegu nädal aega Kanaaridel: La Gomeral ja Tenerifel. La Gomerast kuulsin ma juba ammu "Roheka" saatest osa võttes ja kui nüüd tekkis hea võimalus Kanaaridele sõita, siis võtsime võimalusest kinni ja sõitsime sinna. Kuna La Gomera enda lennujaam on pisike, siis sinna otse lennata ei saa, seega oli meie sihiks alguses Tenerife lõunalennujaam. Seal vaatasime paar tundi sadamalinnas Los Christianoses ringi ja siis juba astusimegi laeva peale (Naviera Armas, see nimi on päris nunnu), mis viis meid tunni ajaga La Gomera pealinna San Sebastiani. Mere peal oli aga päris kõva tuul, mistõttu see laevasõit väga meeldiv ei olnud, aga kohale me jõudsime. Õhtul vaatasime veel pealinnas natuke ringi, aga kuna oli juba pime, siis kõike ei veel ei näinud. Õhtul panime valmis meie esimeseks matkapäevaks.
Los Christianose rand


Liivaloss Los Christianose rannas

Los Christianos merelt


I matkapäev, San Sebastianist Hermiguasse, 26 km, 950 tõusumeetrit ja samapalju laskumist.

Alustasime suhteliselt hilja, kuna rada ei tundunud nii pikk ja raske olevat, et oleks pidanud väga vara minema hakkama. Alustasime kohe San Sebastianis treppidega, mis viisid meid linna kõrgematesse linnaosadesse. Sealt veidi aega mööda linnatänavaid, sealt edasi mööda matkarada - pidevalt tõustes. Üldiselt oligi see rada selline, et esimene pool läks pidevalt üles ja teine pool pidevalt alla, mõni üksik üles-alla liikumine. Suurema osa ajast oli meile taustaks Tenerife oma kõrge vulkaani Teidega. Pidevad mere- ja mäevaated loomulikult ka. Vahepeal olid meil kaaslasteks kitsed ja lambad, kes väga julgelt mööda mäenõlvasid tatsasid. Umbes poole raja peal tuli meile vastu üks suurem Briti matkagrupp ja veidi aega hiljem läksime ise mööda ühest matkajate paarist. Üldiselt olid matkajad pigem kõrgemas eas. Rada viis üle mägede ja orgude kuni lõpuks jõudsime saare kirdeosas asuvasse linna Hermiguasse. Seal oli väga kõva tuul ja ka vahetult enne lõppu saime vaikse vihmasabina endale kaela. Ööbimiskoht oli meil täitsa mere ääres, kuid kuna tuul oli väga kõva, siis seda nautida just eriti ei saanud. Aga kena oli seal loomulikult sellegipoolest. Õhtul jalutasime veel linna peal (linn on üldiselt väike aga 4 km ulatuses mööda orgu laiali venitatud), tutvusime banaaniistandustega ja varusime järgmiseks päevaks toitu. Õhtust sõime mõnusas väikses restoranis oma ööbimiskoha läheduses, mida pidas üks tore saksa naine. Lugesime, et selles restoranis on hea, kui koha saad. Meil oli seda raske uskuda, sest linn üldiselt oli väga vaikne ja ega seal väga palju inimesi ringi ei liikunud. Restorani kohale jõudes oli seal ka ainult üks laud kinni ja kaks reserveeritud. Selle ajaga, kui meie aga sõime, sai koht tõesti rahvast täis. Aga ega seal Hermiguas neid söögikohti väga ei paistnud ka. Öö möödus tuuliselt, sest meie ööbimiskoha aknad olid täpselt mere poole ja tuul oli täpselt merelt. Aknad ei olnud nii väga tihedad ja seetõttu oli meie tuba väga õhutatud. Õnneks oli seal piisavalt tekke ja külm ei olnud.

San Sebastian 
Taamal paistab Tenerife ja el Teide



mägine La Gomera

Hermigua


II matkapäev, Hermiguast Chipudesse, u 20 km, 1600 tõusumeetrit, 550 langusmeetrit.

Teisel päeval alustasime matkaga väga varakult, sest plaanis oli käia kõige pikem vahemaa ja meil oli järgmisse ööbimiskohta vaja aja peale jõuda. Kuna aga matka algus oli niikuinii mööda pikka Hermiguat, kus oli tänavavalgustus, siis ei olnud pimedas alustamisest hullu, enam-vähem siis, kui me tulede alt välja saime, oli juba piisavalt valgeks läinud.
Eesmärgiks oli jõuda Hermiguast saare kirdeosas läbi saare keskosa Valle Gran Reysse saare edelaosas. Loomulikult oli matka esimene pool ülesmäge, sest saare keskosa ongi mägine ja kõrgem. Hermiguas sisenesime orgu, kust matkasime mööda väikest mägioja mööda ikka ülespoole ja ülespoole. Pidevalt oli saatjateks torud, mida mööda kohalikud kõrgemalt mägedest vett (peamiselt banaani) istandustesse juhivad. Vahepeal olid ka paisjärved ehitatud, et vett koguda. Oru lõpus ootas meid ees u 150 m kõrgune kosk, mille ülemisse äärde me välja pidime jõudma. Teel sinna üles sattusime aga täitsa pilve sisse nii, et vaateid enam väga ei olnud. Peamiselt oli näha ainult üks suur valge pilv. Ka vihmasabinaid saime seal pilve sees tunda, aga alguses õnneks mitte väga palju. Üleval oli üks väike küla. Meie nägime ainult ühte talu loomadega, aga tundub, et paremal hooajal on osad majad kasutusel suvitusmajadena. Oli ka palju mahajäetud maju.
Nüüd läks meie matkarada natukene tasasemalt ning me sisenesime pilvemetsa. See on siis metsatüüp, mis suurema osa ajast asub pilve sees, ehk siis seal on päris niiske, ta on natukene leebem vorm vihmametsast. Ka meie sealoleku ajal oli ta täitsa pilve sees ja kõik taimed tilkusid. Aga ta oli äge: roheline, värske, linnulaulu täis. Kohalike jaoks on selle metsa nimi Laurisilva, mis tähendab loorberimetsa. Seal peaks kasvama palju erinevaid loorberipuu liike. Meie uurisime ja puurisime mõnda puud ja jõudsime järeldusele, et vist on loorber jah.
Metsas hakkas vaikselt rada jälle ülesmäge minema, kuni ta jälle täitsa mäenõlvadele läks. Mida kõrgemale me jõudsime, seda vähemaks jäi taimestikku ja seda tugevamaks läks tuul ja mingil hetkel hakkas ka pidevalt vihma sadama. Olime ikka veel suure valge pilve sees, vaateid seetõttu väga ei olnud (kuigi see loodus ja need taimed, mis seal olid, olid ka lahedad ja vaatamist väärt), üsna pea olime ka päris läbimärjad, aga me ei jätnud jonni. Olgem ausad, peaaegu kogu selle matka olime praktiliselt inimtühjal alal ja seetõttu polnud seda jonni ka kuhugile jätta, isegi kui oleks tahtnud. Kohe-kohe olime jõudmas La Gomera kõige kõrgema punktini: Alto Garajonay 1487 m üle merepinna. Vahepeal, kui vihm ka järgi jäi oli meil tuju veel (hoolimata märgadest riietest) päris hea. Alto Garajonayle lähenedes hakkas aga uuesti vihma sadama ja kuna me olime jõudnud juba päris mägede tippudele, siis oli ka tuulel antud vabam voli puhuda. Kahjuks jäime meie kõige selle sisse. Päriselt Alto Garajonayle jõudes oli seal nii kõva tuul, et raske oli seal seista. Vihm peksis selle tuule käes teravalt vastu jalgu ja nägu ning kuna ainsaks vaateks oli jätkuvalt meie suur sõber valge pilv, siis tulime sealt tipust kohe väga kiiresti alla. Nüüdseks olime me aga ikka väga-väga läbimärjad ja tuulest läbi võetud. Meil oli väga külm. Meie õnnetuseks oli meil veel pool maad minna. Või vähemalt 8 km esimese asustatud punktini. Võtsime siis jalad kõhu alt välja ja hakkasime külma trotsides minema. Vihma muutkui sadas ja meie ainsaks lohutuseks oli see, et nüüd oli rada vähemalt allamäge.
Lõpuks jõudsime Chipudesse ja saime sealses kohalikus kohvikus ennast kuivatada ja riideid vahetada. Leidsime, et ilm on liiga kehva, et edasi matkata ja otsustasime Valle Gran Reysse bussiga sõita. Täiesti juhuslikult sattus just sellel ajal buss sinna poole ka minema ja hea õnne tõttu saime sinna peale.  Bussiaknast nägime, et ilm oleksi alles väga Valle Gran Rey lähedal paremaks läinud, seega tundus bussiga sõitmine õige otsusena.
Valle Gran Reys oli aga ilus ilm. Oli küll tuuline, aga päike paistis ja oli soe. Seal jalutasime ringi, käisime kohvikus, mina käisin ka ujumas. Kogesime ka huvitavat ilmastikunähtust, kus pilv tuli mööda orgu mäe otsast alla ja seetõttu sadas linnas veidi, samal ajal mere pool paistis päike, jättes mulje nagu sajaks selgest taevast vihma. Ka vikerkaari nägime seetõttu mitmeid.

Varahommikune Hermigua

Hermigua natuke kõrgemal

Pilve seest paistab meri

Laurisilva

Läheneme Alto Garajonayle

Valle Gran Rey


III matkapäev, La Gomera lennujaamast San Sebastiani, u 23 km, 2000 tõusumeerit ja 2150 langusmeetrit.

Viimane matkapäev La Gomeral algas sellega, et sõitsime bussiga lennujaama. Üldiselt peab ütlema, et juba bussiga sõitmine on selle saare natukene keeruline, kuna teed on jube kurvilised ja bussijuhidel käib gaasi ja piduri vahetamine väga äkitselt ja tihti. Annelil, kes üldiselt autosõitu küll kuidagi ei pelga, oli mõlemal päeval natukene raske see sõit. Lennujaamast matkasime juba lähedal asuvasse Playa de Santiago linna. Ka see on väga kuurortlinn, sest kuuldavasti on see kõige parema ilmaga linna La Gomeral. Meie rada läks sealt aga edasi mööda saare lõunarannikut. See tähendas aga seda, et rada läks ikka üles ja alla, üles ja alla. Kui olime ühele mäeharjale jõudnud nägime teisel pool orgu teed, kust pidime hiljem jälle üles minema. Lisaks pidevale üles-alla liikumisele oli meil ka pidevaks saatjaks metsik tuul. Need tegi sellest matkapäevast vast kõige raskema, kuigi kilomeetreid väga palju ei olnudki. Tuul oli lausa nii kõva, et kõige kõrgematel mäeharjadel tahtis ta meid kohe üle harja teisele poole lükata. Pidi ennast võimalikult väikseks tegema, et sellele vastu hakata. Ühest eriti järsust nõlvast alla minema hakates oli tuul nii tugev et me lamasime tükk aega harja peal, enne kui üldse proovisime kuhugi liikuda ja Anneli arutas juba endamisi, et ei tea kas mõistlikum on minna edasi või tagasi. Tee peal nägime ka mahajäetud maju ja isegi külasid, samuti möödusime ühest mereäärsest hotellist, kuhu ei vii mitte ükski autotee. Ainukesed võimalused sinna jõuda on kas mööda merd või matkates. Ka lihtsalt üksik rand, kuhu viivad ainult matkateed, oli üks väga mõnus koht, kust möödusime.
San Sebastiani jõudsime valges, mis andis meile võimaluse seda linna ka valges vaadata. Õhtul oli kohalikel ka karnevali tähistamine: palju kollektiive huvitavalt kostümeeritult. Tundus olevat suur fiesta, oli palju esinejaid ja oli ka palju vaatajaid-kuulajaid. Kuna aga tegemist oli siiski Hispaaniaga, siis algas üritus väga hilja. Kuna meil oli aga plaan järgmisel päeval esimese laevaga tagasi Tenerifele sõita, siis ei saanud me kauaks pittu jääda.

Playa de Santiago

Mahajäetud maja

Vikerkaar mägede vahel

Tauri ja mäed

Tagasi San Sebastianis


Viimased päevad Kanaaridel

Meil oli tegelikult oma viimaseks kaheks reisipäevaks suur plaan teha veel üks eriti suur matk. Tahtsime minna Tenerife kõrge vulkaani el Teide otsa, mille tipp on u 3800 m kõrgusel merepinnast. See oleks meile mõlemale olnud uueks kõige kõrgemaks tipuks. Kahjuks olid seal aga ilmaolud nii kehvad (peamiselt palju lund ja jääd), et kogu mägi pandi paar päeva enne kinni. Seetõttu pidime me oma plaanid ümber tegema ja otsustasime sõita hoopis Tenerife pealinna Santa Cruzi. Kõigepealt vaatasime veel natuke Los Christianoses ringi ja seejärel sõitsimegi bussiga pealinna.
Santa Cruz oli suur linn, mere ääres, aga meie suureks üllatuseks ei olnud seal randa. Kogu linna sisse jääv mererand on sadama all. See on ka suhteliselt loogiline, sest pidavat see sadam olema üks Hispaania suurimaid. Aga ega seal ei olnud ka väga rannailma: vahelduv pilvisus ja vahepeal sadas ka vihma. Üldine Kanaari saarte fenomen, saarte lõunaosad on ilusa ilmaga ja põhjaosad veidi kehvemaga. Sellegi poolest saime üpris hea pildi Santa Cruzist, jalutasime mere ääres, vaatasime sealset mereäärset suurt huvitava arhitektuuriga ooperimaja. Õhtul käisime isegi kohalikust tivolist läbi.
Viimase päeva hommikupoolikul otsustasime siiski linna ka natuke kõrgemalt üritada vaadata. Kuna linn asub mägede jalamil, siis otsustasime lihtsalt mööda linnatänavaid kõrgemale ronida. Kuigi me kõige kõrgemale võimalikku kohta ei jõudnud (oleks pidanud teisi tänavaid mööda minema alguse poole), siis saime siiski piisavalt kõrgele, et häid vaateid nautida. Istusime veel korra kohvikus ja siis oligi aeg jälle lennujaama tagasi sõita.

Los Christianos

Hispaania väljak Santa Cruzis

Santa Cruzi ooperimaja

Kuulsad muusikud Santa Cruzi rannas


Meie tivoliskäik
Santa Cruz