Anneli ja Tauri Reisivad: november 2017

Videot meie reisist saab näha siit: https://drive.google.com/open?id=1BlSHumkuggYtbB56bvEZ5FkOP0D176eE

Kuigi peaaegu kuu aega oleme me rahulikult Berliinis elanud, siis üleeelmisel nädalavahetusel oli jälle natuke rohkem põnevust ja sai üks reis ette võetud. Ikka jälle Vahemere äärde või õigemini seekord küll peaaegu Vahemere sisse. Nimelt veetsime me väikse pikendatud nädalavahetuse Maltal. Malta on väga väikene saar Vahemeres, ainult natukene suurem kui Muhu ja Vormsi kokku. Ja seal sarnasused ei lõpe. Nimelt koosneb ka Malta riik kahest suuremast saarest: Maltast ja Gozost ja mitmest väiksemast. Meie käisime nii Maltal kui Gozol.

Seekord olid meie sinnalend õhtul hilja ja oma hostelisse jõudsime napilt enne keskööd neljapäeval. Selle eest saime aga reedel varakult pihta hakata: esimsesse päeva oli planeeritud pealinna Valletta külastus ja pärastlõunaks ka Malta ajaloolise pealinna Mdina külastus. Kuna riik on väike ja linnad on väiksed, siis jõudsime oma päevaplaanid väga kenasti ära täita.

Valletta on väga huvitava asukohaga linn. Ta asub poolsaarel, mis on kahest küljest veel omakorda maaga ümbritsetud. Ainult väike poolsaare tipp on merele vabalt avatud. Seal otsas asus loomulikult kindlus. Ja üldiselt ei pea imestama, miks see asukoht pealinna jaoks valiti. Vähemalt tundus see sealt päris hästi kaitstav olevat. Kuna meie hostel pealinnas ei olnud, siis otsustasimegi sõita paadiga üle lahe Vallettasse. Umbes 15 minutit ja kohal me olimegi. Linn oli mõnus: kitsad tänavad küngaste peal. Vanad majad värviliste rõdudega ja kindlustused igal pool linna äärtes. Sattusime täiesti juhuslikult ka vahtkonna vahetust vaatama. Orkester mängis ja mehed marssisid.
Vallettas käisime ka ühes majamuuseumis nimega Casa Rocca Piccola. Nimelt ühe Valletta markii majast on tehtud muuseum, kuigi markii pere ka seal samas praegu elab. Oli väga huvitav sellist ajaloolist, aga samas kasutusel olevat maja näha. Seal oli tundus olemas olevat kõik, mis ühel ülikul eluks vaja on.

Päeva teises pooles sõitsime Mdinasse ja Rabati. Mdina on Malta ajalooline pealinn - väike aga väga kindlustatud: paksud müürid ja sügav vallikraav. Rabat on Mdina äärelinn, ehk siis see osa, mis linnamüürist välja jäi. Mõlemad olid huvitavad ja kindlasti vaatamist väärt. Kuna Mdina asub kõrgemal kui Valletta, siis oli Mdina müüri pealt ka hea vaade saare põhjaosas asuvatele linnadele. Sealt nägi päris hästi, kui linnastunud Malta tegelikult on.

Teine päev oli planeeritud Gozo vaatamiseks. Kuna lugesime, et Gozol on hea matkata, siis võtsimegi ette seal väikese matka mööda rannikut. Vaated olid suurepärased, nii merele kui ka ülejäänud saarele. Tihti nägi kauguses paistmas Gozo pealinna Victoriat ja muid linnu. Peamisiselt olid kirikutornid need, mis kaugele näha olid. Kirikuid oli üldse kogu riigis väga palju. Vaat et iga nurga peal vaatas kirik vastu. Arvestades riigi katoliiklikku loomust pole see aga ka väga imestada.

Gozol matkates hakkasid silma ka linnupüüdmis kohad. Nimelt on Maltal väga tavaline püüda elus linde, et neid müüa inimestele, kes neid kodus puuris hoida tahavad. Ja see püüdmine oli seal massiline. Põhimõtteliselt oli kogu see ranniku äär, kus me matkasime püüdmiskohti täis. Malta astumisel Euroopa Liitu oli üheks liitmuistingimuseks sellise püüdmise keelustamine. Ja kuigi see oli vahepeal ka keelatud, siis 2014 lubas Malta valitsus seda uuesti tegema hakata. Euroopa Liit on Malta selle peale Euroopa Kohtusse andnud ja otsus peaks tulema varsti. Ja seda püüdmist oli tõesti palju ja meile tundus see väga õudne.

Üldiselt katsusime puuris lindudest mitte välja teha (kuigi see oli keeruline) ja nautisime loodust, peamisel merevaateid ja kaljusid. Matka lõpetasime väikeses linnakeses ühe kaljudevahelise lahesopi ääres. Kuulsime seal palju eesti keelt (parklas nägime ka Germalo reiside bussi, mis seda ka seletas). Sealt sõitsime bussiga edasi Gozo pealinna Victoriasse, mis oli jällegi armas väike linn. Erinevalt Valletast, mis on üsna turistikas oma kindluste ja asjadega, siis Victoria keskuses on rohkem selliseid põnevaid omanäolisi kästitööpoode ja sellist natukene hipster hõngu. Kui keegi peaks Victoriasse satuma, siis tasub külastada ka kohvikut nimega Capitan Spriss, väga laheda hõngu ja superhea kohviga koht.

Viimase asjana käisime läbi ka oranẑilt rannalt. Seal oli liiv tõesti väga oranẑ. Ujuma seal siiski ei läinud, sest lained olid suured, vees paistis palju suuri kive ja vesi oli väga vetikaid täis. Pärast seda sõitsime jälle praamiga Maltale tagasi. Praamisõit oli nagu sõidaks Saaremaa vahet. Umbes sama pikk ja sarnased praamid. Ainult inimesi oli praami peal tunduvalt rohkem.

Viimasel päeval otsustasime ka Maltal ikkagi matkata ja võtsime seega ette ühe matkaraja mööda Malta lõunakallast. Jällegi nägime linnupüüdjaid (seal õnneks vähem) aga nägime ka armsaid väikseid külakirikuid ja jällegi palju kaljusid. See matk lõpes meil Sinise Groti juures. Seal me võtsime lausa paadireisi, et grotti sisse sõita. Päris huvitav oli kaljust rannikut ja sealseid erinevaid grotte mere poolt ja lähedalt vaadata. Pärast Azure'i akna kokkuvarisemist Gozol tundub Sinine Grott suurim ja uhkeim looduslik kaljukaar Maltal olevat.

Lõpetasime oma päeva väikese jalutuskäiguga mööda Valletat ja Sliemat eraldavaid lahesoppe. Nägime ka Valletta ja Sliema siluette õhtupimeduses.

Tagasilend oli meil esmaspäeva varahommikul nii, et jõudsime veel alates lõunast tööle.