Sellel nädalavahetusel käsime Tauriga Bodensee ääres. Bodensee on Saksamaa, Austria ja Šveitsi vahele jääv tore järvekene. Olen seal, täpsemalt Saksa poolel olevas pisikeses saarelinnas Lindaus, umbes kaheksa aastat tagasi käinud seoses noorteadlaste ja Nobeli preemia laureaatide kohtumisega. Seekord viis meid aga sinna kolme riigi maraton. Kui saime teada, et Berliini me jooksma ei pääse, hakkasime otsima sügisesse mõnda muud pikemat jooksu. Kaalusime mõnda aega Müncheni maratoni ja 3 riigi maratoni vahel. Valik langes lõpuks viimasele, sest see tundus lihtsalt nii põnev kontseptsioon. Joosta maratoni ühe korraga kolmes riigis. See, et Tauri muidugi päris kolmest riigist läbi joosta ei saa, oli aga ka kohe selge. Nimelt ei julge ta veel uuesti oma põlvega riskida pärast Tel Avivis saadud vigastust.
Plaan oli, et läheme reedel juba aklimatiseeruma ja tuleme pühapäeva õhtul tagasi. Pisut peale maratonile registreerumist selgus, et Tauri peab reedel ja laupäeval olema oma DAADi stipendiumi seminaril Bonnis. Ja seega tuli mul reedel toredasti üksi lennuki peale istuda, lennata Šveitsi ja sealt rongiga Austriasse ööbimiskohta sõita.
Reedel oli ilm üsna kole ja vihmane, üsna sama joon, mis meil siin Berliinis nädala sees oli. Laupäeva hommikul oli aga tõesti väga hea ja ilus ilm. Hommikujooksu ajal sain ka Bregenzi keskusest natukene kaugemale ja keskuse poole tagasi joostes nägin päikese käes säravaid lumiseid Alpide mäetippe. Väga ilus! Nii otsustasingi, erinevalt oma algsetest plaanidest lihtsalt kohalikus külas istuda ja raamatut lugeda, sõita laevaga Lindausse. Oli suhteliselt soe, st kogu aeg ei olnud vaja talvemütsi kanda, ja päike säras täies jõus. Vaatsin Lindaus üle kohad, mida eelmisest korrast mäletasin ja kondasin muidu veidi tänavatel. Liiga palju ei tahtnud sammuda ka. Õhtul, et mitte öelda öösel, jõudis kohale ka Tauri. Tema kahjuks ilusat ilma ei näinud.
Pühapäeva hommikul kallas vihma. Ma ei tea, kas ma oleksin siis üldse voodist välja tulnud, kui ma üksinda oleksin olnud. Kui siis selleks, et hotelli hommikusööki süüa ja siis tagasi voodisse minna. Igatahes jooksma ma sellise ilmaga väga ei kipuks. Eriti on viimane aasta mind vihmavaba jooksmisega ära hellitanud. Aga Tauri oli ka ja siis tuli ikkagi tõusta ja jooksuriided selga panna. Süüa kõht täis ja vihmaga raudteejaama poole sammuda. Me polnud veel tänavavahetki hotellist eemal kui ma juba tundsin, et jalad on nüüd märjad.
Jooks oli üles ehitatud nii, et see algab Lindaust, Saksamaalt, jookseb läbi Austria Šveitsi ja siis jookseb tagasi finišisse Bregenzisse, Austriasse. Ööbimiskohaks soovitati just finiši linnakest, eriti ilmselt kuna Lindaus on niigi palju turiste ja hinnad üsna krõbedad. Bregenzist viis ka tasuta laev ja rong starti. Algusest peale olin plaaninud minna kõige hilisema rongiga, sest liiga palju enne starti ka hommikusööki süüa ei tahtnud. Ilmselt oli kehv ilm sundinud sadu jooksjaid oma rongi valikut viimase rongi peale lükkama. Ja nii see rong puupüsti täis sai. Õnneks kestis see oma kakskümmend minutit ainult. Palju oli neid, kes tahtsid Lindaus rongijaama sooja jääda. Tauri aga motiveeris mind kenasti välja vihma kätte astuma. Tuli leida koht soojenduse tegemiseks. Õnneks oli Tauri start 45 min pärast minu oma ja ta sai alguses varju all minu asju ka hoida. Soojendus tehtud läksime Tauriga koos oma pakke ära andma. Vastu saime keebi. Mina oma keepi ei võtnud, sest mul oli 10 min stardini ja vihm hakkas järgi ka jääma. Jätsin Tauriga hüvasti ja kobistasin stardi poole, tema läks sooja tegema. Mu stardigrupp oli nr 3. Miskil veidral põhjusel oli see grupp kus olid 3:40 ja 3:45 tempomeistrid. Juba juulist oli mulle selge, et selliseid temposid mina küll jooksma ei lähe. Seekord. Allpool pikemalt. Jäin siis mõtlema, et kuna ma üheski grupis nii kui nii joosta ei taha, olin Tel Avivis selle õppetunni juba saanud, siis ma stardin siit kust ma stardin ja lähen siis oma tempoga nii nagu ma lähen. Üldine idee oli, et võiks ca 6.00ga lõppu tulla. Eriti heal juhu 5:50 kanti. Stardi ajaks jäi vihm sootuks järgi. Start oli iseenesest päris vahva, mängis mingi kohalik rokkbänd ja puha. Inimesi oli vähem kui Tel Avivis, finišiprotokolli jõudis 1027 jooksjat (registreerunud oli 1304). Aga see tundus mulle veel täiesti ok suurusega jooks, kordagi polnud tunnet, et ma olen nüüd üksinda rajal. Ja läkski lahti. Eriti selliseid suuri emotsioone mul sellest jooksust ei ole. Kui siis see, et kuskil tunni aja peal ma sain aru, et ma ikka pole maratoni jooksja. Ma puht psühholoogiliselt ei ole nii tugev. No kohe mitte kuidagi ei õnnestu eemal hoida mõtteid stiilis "issand jumal küll, mis käskis mul nii pika maa valida" või "mul on ju 3/4 veel" või "Tauri peab veel kaks tundi mind finišis ootama". Ei ole sellist asja, et lähen ja jooksen ja midagi ei mõtle. Poolmaratonil on see mul isegi enam vähem välja tulnud, maraton on kahjuks mu mõtlemisvõime tagasi hoidmiseks liiga pikk.
Mulle üllatavalt püsis see 4:00 tempomeister mul väga pikalt selja taga. Nägin teda esimest korda kuskil 16 km peal olnud pisikesel tagasipöördel. Olin miskine 45 s grupist ees. See ei olnud mul üldse plaanis, minu plaani järgi oleks ta pidanud ammu must möödas olema. Poolmaraton rohkem kui minuti alla kahe tunni. Vahepeal sadas rohkem, vahepeal vähem. Mõtlesin paar korda, et ei tea mis riigis ma ka olen. Mitu korda arvasin, et olen juba Šveitsis, kuigi pärast tuli välja, et kohe mitte ei olnud. Šveitsi jõudes oli aga kohe üsna palju pealtvaatajaid. Üldiselt peab üldse ütlema, et selle ilma kohta oli ikka mega palju vaatajaid ja ergutajaid. Eriti Šveitsis. Palju rohkem kui Tel Avivis või Tallinnas. Ja kuigi mu nimi pole siin kohalikele just kergest väljaloetav siis hüüti nimpidi (Y). Eriti vist seetõttu et naisi üldiselt ei olnud väga palju ja noh ma olen selline blond ja näen nunnu välja (päriselt ka, eriti kui mu pluuse on eest šokolaadine batoonijuppide söömisest). Kahekümne kuuendal kilomeetril tuli üks onu mulle rääkima, kuidas ma olen hea tempomeister. Tuli välja, et ma olen juba üsna tükk aega vedanud mingit väikest grupikest. Päris nunnu küll, mina, kes ma selles grupis kaugelt kõige lühem ja kõige kõhnem olin, vean gruppi mehi vastutuules. Tere, tore. 28 km toitlustuspunktis läks mul aga veidi untsu asi, sest ma ei näindu jookipunkti hoiatavat silti ja nii ei hakanud ma õigel ajal sööma. Väga hullu polnud, jõin isot. Viga söögiga sai parandatud 30. km punktis. Õnneks oli sellel jooksul joogipunkte vahemikus 17 kuni 35 km päris tihti. Kuskil 2.5 kuni 4 km vahedega. Kui Tel Avivis ma sõin datleid ja rosinaid, siis seekord oli mul suisa kaks pakikest toiduga kaasas (traditsiooniliselt rinnahoidja vahel, sest igasuguseid vöösid ja taskuid ma ei kannata). Üks pakk batooniga (kaerahelbed, šokolaad, ilmselt ka suhkrut) ja teine rosinate-datlitega. Sõin ja jõin. Vahepeal mõtlesin, et nüüd ma olen küll liiga palju joonud. Sest ma ei julgenud väga mitte juua. Kuigi ma nüüd esimest korda leidsin, et kui pole väga palav siis ma saan head isotoonilist jooki juua ka nii, et vett peale ei joo või loputan ainult veega suud. Ja paaril korral kasutasin punktis seda taktikat et loputasin lihtsalt suud, mingi niiskuse sealt ikka saab. Seal samas 28 km kandis algas ka "motivatsiooni otsimise sirge". Väljend tuleb meie sõnavarasse Tauri Paldiski kaitseväeteenistuse aegdest, kui nad pataljoniga ühel pikal sirgel metsteel motivatsiooni otsimas käisid. Igatahes oli meil siis ette nähtud pealt nelja kilomeetri sirget jõetammi mööda jooksmist. Tammile tõustes nägin jälle 4:00 tempomeistrit. Siis oli mul aga juba valus. Mitte selline, et ei kannata joosta, aga ikkagi valus. Vasakus puusas. Puusakondis. Loogika ütles, et ma peaksin aeglasemalt jooksma hakkama, aga samas ma teadsin, et kui valu hullemaks läheb on targem olla finišile lähemal kui et kaugemal. Muu keha kannatab, tuleb joosta. 35. km möödus must 4:00 tempomeister ja siis oli mul jah juba nii valus, et ma isegi ei kaalunud üritada nendega koos joosta. Ta grupp oli ka päris pisikeseks jäänud. Vist enam vähem 5-6 jooksjat, kellest enamust olin ma distantsil enne märksa eespool näinud. Nüüd käis juba kilomeetrite arvestus stiilis "nii, 7 km veel, see on natukene rohkem kui oli Haifas raja tagumisest otsast koju", nii "4 km veel, see on hommikujooksu raja vasakpoolne kaar", jne. Kaks kilomeetrit, see on ainult see väike suts veel Haifa kiriku juurest koju. Alla kilomeetri. Tuleks juba see staadioni ring. Ja staadioni ring tuli. Hea pehme tartaan. Korraga oli isegi natukene kerge. Isegi jaksasin kiirendada, kell ka tunnistab seda. Finišis ajaga 4:05:01. Märksa parem kui see, mida ma stardis ootasin. Ilm oli vaatamata vihmale soodne, just temperatuuri mõttes. Võib-olla mitte maailmarekordi soodne, aga palju paremat siin kesise-ilma Euroopas tahta oleks mu meelest ka patt.
Nüüd aga pikemalt mu puusakondist. Hakkasin maratoniks valmistuma juuni keskel. Pärast natukene untsu läinud 10 km tegin nädala jooksmisest pausi, et koguda motivatsiooni ja käia rohkem saalis. Siis hakkasin pihta. Kõik läks järsku jube kergelt. Ei olnud külmetusi, vaatamata paarile toredale läbiligunemise päevale Eestis, ega midagi. Jalad läksid ja tuli kaasa minna. Juuli alguses, heategevusjooksul, sain 5 km aja ära parandatud ja lootus juuli lõpus ka oma 10 km korda saada oli kõrge. Kuskil nädal enne Berliini ööjooksu (10 km) hakkas mul valutama parema puusakondi pealne. Justkui lihase kinnituskoht. No valusid on enne olnud ja tuleb hiljem ka, tavaliselt lähevad need nädala paariga üle. Ööjooksul panin oma sõpra Capsit peale ja läksin kenasti starti. Poole maa peal oli puusa imelikult tunda. Tavaliselt, isegi kui enne starti mingi kerge ebamugavus kuskil on, siis ma distantsil ei tunne neid valusid enam üldse. Augustis läksid jooksud pikemaks ja valu suuremaks. Nüüd oli mul valus isegi kergel jooksul. Kontrolljooksuks olnud poolmaraton oli mulle läbi valu raske ja numbreid analüüsides sai selgeks, et ma kaotan keskmisele iseendale oluliselt sammupikkuses. Kõik muu on parem. Augusti lõpus oli asi nii hull, et ma võtsin raske südame vastu otsuse jätta nädal treeningprogrammis vahele. Ei näinud, et asi saaks sealt halvemaks minna. Nagu täitsa vahele. Mitte ühtegi jooksu. Null. Nädal hiljem oli asi kergelt parem, valu vähem, ajad kiiremad, isegi samm läks veidi pikemaks. Siiski panin ma omale Eestisse spordi-ortopeedi aja. Oktoobri algusesse.
Nii ma siis viis päeva enne maratoni ortopeedi uksest sisse marssisin ja oma muret kurtsin. Arst proovis mu jalgadega võimelda (no nii, et mina lamasin ja ta liigutas mu jalgu). Paari sekundi järel teatas ta, et mul on "naise kohta kinnised puusad" ja et mulle oleks vaja röntgenpilti teha puusadest. Sest kuigi ma kurtsin valu hoopis veidi teise koha peal, oli ta väga huvitatud minu liigestest. Pilt tehtud, arsti kabinetis tagasi (muide, mul oli jõhkralt kiire, sest ma pidin kesklinna väga-väga tähtsale koolitusele mitte hiljaks jääma, ja seetõttu jäid mul osad targad küsimused sootuks küsimata). Siis vaatasime koos röntgenpilti ja arst näitas mulle mu liigeseid. Täpsemalt seal olevaid lisaluustumist - selliseid sarvekesi, mis mu jalaluudest puusa kinnituskohal välja tulevad. Siis sain ka diagnoosi, et tõenäoliselt põhjustab lisaluustumine jooksusammu väärarenguid, mida aga mu ülejäänud puusalihased välja ei kannata, kui koormus suur. Sain raviks võimlemiskava, et puusalihasid tugevdada ja tugeva soovituse paar kuud vähem joosta. Lisaluustumisest ma kuidagi maagiliselt muidugi lahti ei saa.
Iseenesest on see diagnoos väga loogiline. Mul on pikematel distantsidel alati olnud probleeme liigestega, ja just puusaliigestega. Lihtsalt aastatega on see häda nihkunud paariteistkümnelt kilomeetrilt paarikümne kilomeetri peale. Olen alati kurtnud seda kui, et "mu jalad annavad alla". Ja olen saanud soovitusi käia rohkem jõuksis jne. Aga tuleb välja, et viga pole üldse jalalihastes, hoopis pisikesed puusa-süvalihased on need, mis mind üldse aidata saavad. Ma pean tunnistama, et ma uurisin selle "haiguse" kohta ka lisaks ning olen täiesti kursis kõige mustemate võimalik stsenaariumidega, aga minuga nii ei lähe!
Omamoodi huvitav on ka see, et nüüd kui mul maratonil see liigesvalu algas, siis see teadmine, et mul peabki see valu olema, on kuidagi psühholoogiliselt teistsugune kui siis, kui ilma ühegi loogilise seletuseta valus hakkab. Vähemalt minu jaoks. Ja kusjuures, maratonil mul parema puusakondi pealne ei teinudki (eriti) valu, küll aga just vasak puusaliiges.
Ehk siis taastuma ja võimlema. Õnneks oli mul juba enne olemas poliitiline otsus, et pimedas ma ei kavatse joosta, ehk siis Saksmaa talvel (selle otsuse taga on nii Iisraeli-aastaga tekkinud psühholoogiline vastumeelsus pimedas jooksmise vastu, kui ka turvalisuskaalutlused) võtan kilomeetried vähemaks ja tekibki ruumi selleks võimlemiseks.
Järgmise aasta plaan on uuesti üritada pääseda Berliini ja kui see ei õnnestu, siis ma ei välista, et järgmine aasta teen pigem kummalisi ja veidraid jookse, kui et distantse. Igatahes ootab talve vahvate saalitreeningutega ja veidi kergemate jooksudega. Eks siis paistab.
 |
| Varustus maratoni päevaks. Kindad ja muusika rajale kaasa ei tulnud. |
 |
| Bregenzi kontserdimaja välilava seade "Carmeni" etenduse jaoks. |
 |
| Vaade Lindau sadamale ja Austrias olevatele lumistele Alpidele. |
 |
| Lahe kohvik Bregenzis. Kahjuks Taurit polnud ja seekord jäi minemata. |
 |
| Lindau raekoda. |
