Sport

Esimene kohalik jooksuvõistlus on meil nüüd ka läbitud. Haifa ööjooks 10 km. Ürituse poolest on tegemist tegelikult Haifa ultrajooksudega (põhidistantsideks on maraton, 60 km ja 80 km jooksud), kuhu sellel aastal lisati 10 km jooks, et rohkem inimesi sellele üritusele meelitada. No 10 km oli rohkem inimesi küll, kui nendel teistel. 320 osalejat oli umbes, mina olin 12. koha peal ja Anneli 120. kohal (naistest 14.). Polegi tavaliselt harjunud nii kõrge koha peal olema. Jooksudest ootavad meid ees veel Tel Avivi ööjooks, kõrbejooks, Tel Avivi maraton ja Jeruusalemma poolmaraton.

Õnnelikud lõpetajad

Et nendel kõikidel jooksudel oma parim anda, käime me siin ka regulaarselt jooksmas. Üldiselt Haifa ei ole jooksmiseks just kõige parem, sest siin on mägi ja tänavatel palju autosid. Samas on siin ka rannajoon, mis on tasane ja kuhu on isegi rajatud päris pikk promenaad. Meie õnneks me elame ranna ääres ja seega on meil kohe ligipääs jooksmiseks suurepärasele promenaadile. Üldiselt on meie jooksurada maksimaalselt 6,5 km pikk ja me jookseme seda (või selle osi) edasi-tagasi. Nii tuleb täies pikkuses läbides täitsa kena pikk jooks. Ühes kohas on promenaadis ka umbes 1 kilomeetri pikkune auk, millegi pärast pole leitud, et oleks hea mõte promenaadi kaks osa kenasti ära ühendada. Aga kuna seal on autotee (mis ei ole tiheda liiklusega), siis pole tegelikult ka seal muret jooksmisega. Viimasel ajal oleme hakanud kohalikku looduslikku eripära ära kasutama ja mäkkejookse harrastama hakanud. Nii kiireid lõike kui pikemaid (natuke laugemaid) mäkkejookse.

Joosta saab siin peamiselt kas varahommikul või õhtul (meie peamiselt hommikuti). Päeval on lihtsalt liiga palav (kuigi harjutamise mõttes võiks ju proovida ka) ja ega ka hommikul ja õhtul mingisugust jahedust tunda pole. Vähemalt praegu. Kuigi tuntava sügise tulekuga on õhtud ja hommikud isegi jahedamad. Üldiselt isegi väga rahulikult joostes on jooksu lõpuks kõik seljas olevad riided higist nõretamas. Õnneks on tee peal veekraane, kust saab vähemalt enda veevarusid taastada pikema jooksu korral. Üldiselt joostakse siin üpris palju, vähemalt see promenaad on alati, kui meie käime, veel mitmeid teisi jooksjaid täis ja on näha, et ka kohalikel on palav, seega pole asi meie põhjamaisuses.

Lisaks jooksmisele liitusime me siin ka spordiklubiga (nimeks Scoop), kus saame jätkata oma Bodypumpi treeninguid. Koha leidsime tegelikult juba Eestis olles internetist otsides. Ega väga palju kohti ei tundu olevat, kus ka Bodypumpi tehtaks. Õnneks see koht siiski on. Ta on küll kodust päris kaugel, aga õnneks Technioni lähedal, seega vähemalt Technionis ka käies ei pea eraldi sõitma.
Trenn muidu on ikka tavaline, nüüd juuli algusest kava 98 (mis TÜSKis tuli see juba juuni alguses). Treenerid on täitsa toredad, räägivad isegi natuke inglise keeles (kuigi ega väga palju pole vaja ka, heebria keelsetest numbritest saame me juba ise ka aru), kuigi mingi osa harjutusi on niikuinii neil inglise keelsed. Saal on üpris väike, umbes 25 inimese jagu (kuigi vahest on seal ka rohkem inimesi trennis, siis on ka päris- päris kitsas), varustus on suhteliselt väsinud, aga saab hakkama. Omaette jutt on loomulikult trenniskäijad. Neid on ikka igasuguseid, näiteks palju on neid kes hilinevad ja nad hilinevad palju, pole väga eriline juhus, kus mõni jõuab kohale, kui soojenduslugu on läbi, või lihtsalt poole loo pealt. Samuti on suuremal jaol suhteliselt ükskõik mida kaasa teha. Tõsi, seda pole päris näinud, et keegi lihtsalt tervet lugu kaasa ei tee, aga (väga) pikkade puhkustega jätab mõni vahest pool lugu küll tegemata. Ka trennist ära minek võib juhtuda suvalisel ajal, nt kaks lugu enne lõppu (kuigi see ei ole nüüd nii tavaline). Üks tädi näiteks lõpetab iga trenni eelviimase looga ja ei teegi venitamislugu kaasa. Kuigi see venitamislugu on ka omaette teema. Nimelt, kuna siin üldiselt asjad hilinevad ja ei alga õigel ajal, siis nad ei saa ka lõppeda õigel ajal, seega juhtub tihti ka, et pool venitamislugu jääbki tegemata, sest trenniaeg sai otsa. Veel halvemal juhul me venitamislooni ei jõuagi, sest me oleme ilma selletagi üle aja. Samuti käivad vähesed pärast trenni pesemas. Tullakse trenniriietega, minnakse trenniriietega. Väga harjumatu.
Lisaks Bodypumpile käisime me korra nädalas joogas. Õnnetuseks ei olnud see joogatrenn just kõige parem meie meelest, seega mingil ajal me lõpetasime seal käimise. Korra käisime ka heas joogas, kuid kahjuks on see meie jaoks halval ajal: reede varahommikul (me käime reedeti matkamas ja mujal ringi, seega trenni väga ei satu).
Scoopil on loomulikult ka jõusaal ja see on ka ta peamine tegevusala, sinna me veel jõudnud ei ole, aga kindlasti on plaanis.

Tauri

Jõusaal