Anneli ja Tauri Reisivad: Eilat

Suured pühad on siin kohe-kohe läbi saamas, aga meie jõudsime pühade vahepeal veel ära käia Iisraeli kõige lõunapoolsemas linnas Eilatis. Linn asub kaugel (5-6 tundi autosõitu) kõrbes. Õnneks saime me sinna Anneli töökaaslase Tatjana ja tema abikaasa Dimaga koos, seega bussimajandus jäi õnneks ära.

Eilat on Iisraeli tõeline kuurortlinn. Ranna ääres väga palju suuri ja uhkeid hotelle, lennujaam otse kesklinnas ja väga väga palju inimesi. Kuna olid pikad pühad, siis ei olnud meie ainukesed, kes arvasid, et on hea aeg Eilatisse puhkama sõita. Neid inimesi, kes nii mõtlesid, oli palju. Kuna ilmad on soojad ja kuivad olid väga paljud kohalikud läinud randa telkima. Nii oli suurem osa avalikust rannaäärest linna kõrval järjest ja paksult täis telke, kus inimesed toimetasid. Iseensest pole midagi imestada, et inimesed pigem seal telgivad, sest hinnad on kallid. Olgugi, et meie ööbisime ühes suhteliselt odavas hostelis (HI Hostel- mis tegelikult oli väga mõnus hostel, soovitame), oli ta siiski tunduvalt kallim kui hostelid, milles me oleme Tel Avivis või Jeruusalemmas ööbinud (isegi arvestades seda, et Eilatis on kõik asjad käibemaksuvabad). Ei teagi, miks Eilat kohalikele nii väga meeldib, ilm oli suhteliselt sama, mis mujal Iisraelis (tõsi, natuke soojem oli, praegu oli seal umbes selline, nagu mujal oli kesksuvel) ja ka merevesi on suhteliselt sama, pigem on seal kehvemad rannad (kivised ja neid on vähem). Samas ei saa eitada, et meres endas on tunduvalt ilusam.

Põhjus, miks Tatjana ja Dima näiteks seal käivad, on sukeldumine. Nimelt, et hoida vabalt sukeldumise litsentsi, pead sa iga poole aasta tagant sukeldumas käima. Kuna Eilati äärne Punane meri on maailmas üks põhjapoolsemaid kohti, kus elavad korallid, siis on seal tõesti, mida vee all vaadata. Kuna pakutakse ka nö "sissejuhatavaid sukeldumisi", siis saime ka meie sukeldumises maigu suhu. Ja see oli tõesti vägev. Värvikirevad korallid, igasugustes erksates, kahvatutes, neoonvärvides erinevate kujudega ja suurustega kalad olid tõesti vaatamist väärt. Alguses oli küll hirmutav mõte pool tundi veel all veeta, et kuidas ikka selle hingamisega saab ja kas ikka kõrvad lukku ei lähe jne. Alguses loomulikult seletati meile kõik ära, kuidas käib, kuidas ennast aidata, kui vesi kuskile sisse tuleb jne. Kummalgi meist oli ka täitsa oma instruktor, kes meid läbi vee kaasa vedas nii, et ise ei pidanud väga midagi tegema. Hingamine oli alguses harjumatu. Kuna nina oli kinni, siis võttis hetke aega kui sai käppa ainult läbi suu hingamine. Aga tuli täitsa kenasti välja. Samuti sukeldusime ainult 6 meetri sügavusele ning ettevaatusabinõusid kasutades ei juhtunud ka kõrvadega midagi. Igastahes kindlasti soovitan, kui vähegi võimalust on. Eestis ma küll ei tea, kui palju vees vaadata on, aga soojades vetes on vaatamist oi kui palju.

Lisaks sukeldumisele sai Punases meres ka snorgeldatud. Ei olnud küll minu jaoks nii äge kui sukeldumine, aga nägi ka pinnalt nii palju ägedaid kalu ja koralle. Seega ilmtingimata ei pea sukelduma, et seda veealust ilu näha. Snorgeldasime seal paaris erinevas kohas ja oli ka see väga vahva.

Üks hommikupoolik kulus meil ka muuseumi külastuse peale. See ei olnud küll päris tavapärane muuseum, sest eksponaatideks olid kalad ja muud veeloomad. Näiteks sai vaadelda ujuvaid suuremaid ja väiksemaid merikilpkonni (Annelile nad väga meeldisid), minna mööda toru läbi suure haide akvaariumi (peamiselt väiksemad haid, igasuguseid raid ja jällegi väga palju igasuguseid värvilisi soojavee kalu) ja vaadata väiksemates akvaariumites elavaid haruldasemaid veeloomi (sh nt merihobud ja meritähed). Eraldi ekspositsioon oli Amazonase elustikust piraajade, anakonda, väikeste krokodillide ja muude loomadega. Kõige suurem vaatamisväärsus selles muuseumis oli aga veealune observatoorium. Vaateruumid olid seal samuti umbes 6 meetri sügavusel ja seal sai siis ise täitsa kuiv olles uurida elustikku Punases meres. Kuigi põhimõtteliselt olime me seda elustikku juba sukeldudes näinud, siis selle observatooriumi juures oli rohkem koralle ja seetõttu ka rohkem kalu, seega ka see oli väga põnev. Kõige põnevam oli see loomulikult seal lastele, kes ise veel sukelduda ega snorgeldada ei saa, nemad olid seal väga õhinas.

Lisaks käisime korra ka lähedal kõrbes matkamas Punases kanjonis. Seal sai veidi ronida ja ka seal oli päris äge värvide mäng, kus vahelduvad punased mäed ja kaljud kollaste mägede ja kaljudega. Võtsime ette plaanitust suurema ringi (vahetult enne päikeseloojangut), mis lõppes korraliku ronimisega, nägime iibiseid ja lõpuks nägime veel loojangu kõrbes ka ära.

Õhtuti jalutasime peamiselt rannapromenaadil koos kõikide nende teiste inimestega, kes Eilatisse olid tee leidnud. Sõime jäätist ja jogurtit ja vaatasime, kuidas inimesed lõbustuspargi aktraktsioonide peal närvikõdi otsisid.

Kokkuvõttes oli reis äge. Kuigi leidsime, et väga palju rohkem seal Eilatis nüüd teha ei olegi, mida me juba tegime, siis äkki satub sinna veel, sest sukelduda ja snorgeldada võiks veel küll.