Kümme asja millest ma pärast Iisraeli puudust jään tundma

Asjad, mida ma väga üheselt igatsema jään:

Aastaring saab täis - loodus muutub jälle kollaseks...

1. Päike. Pole teist sellist päikest nagu Iisraelis. Ma armastan aega veebruarist oktoobri lõpuni. Kui päike lihtsalt paistab ja paistab ja paistab. Ja mind ei häiri, et vahepeal on 35 kraadi. See on täitsa tore. Lihtsalt imeline. D-vitamiini puudust ei teki. Ma saan isegi mõnikord ujumas käia. Ja pruuniks. Nagu päriselt on võimalik omada jumet, mitte olla lubjatud seinast eristamatu. Ja isegi talvel, kui on vihmaperiood, siis sellist õnnetust, et päike kaks päeva järjest välja ei tule, nüüd küll naljalt ei juhtu. Muide, ma olen suur lume armastaja ja isegi see, et Eestis on külm, mind ei häiri (ilm alla nulli on isegi tore, eriti kui on lund), aga mind häirib see küll, et vahel võib päevi järjest ainult halle kihtpilvi näha (nt nüüd kui me aprillis Tartus olime, mitte midagi muud ei olnud, isegi mitte korraks).

...ja mina lähen ka tagasi.

2. Juustusaiakene. See on lihtsalt uskumatu kui juustusaiakene ma siin olen. See on selline tore kolmnurkne saiakene, kus sees on selline pehme valge juust (kutsutakse vist Bulgaaria juustuks, veidi vähem soolane kui feta) ja peal on seesamiseemned. Seda võid süüa absoluutselt mistahes ajal. Hommikusöögiks, snäkiks enne lõunat, enne trenni või pärast trenni või matkal võib seda isegi lõunasöögiks nosida. Ma lihtsalt armastan neid saiu. Ja nad näivad olevat täiesti süütud, söö palju tahad, midagi ei juhtu. Ja seal on nii palju juustu, et kindlasti saab kõvasti valku ja rasvu, mis mulle ka meeldivad. Oooo ja kuidas need veel lõhnavad. Ja üliõpilasühingu poes on üks väga suur saiakene ainult 5 seeklit, see on peaaegu nagu tasuta saadud siinses kontekstis.
3. Värsked puuviljad ja mahlad. Mulle meeldib, et meil on alati kodus puuvilju. Ja peaaegu alati saad sa suvalise nurga pealt osta värsket apelsinimahla, mis on nii hea. Ja no võrreldes paki mahlaga pole see isegi teab mis kallis.
4. Turud. Pähklid, puuviljad, vürtsid, TEED, ja palju muud. Eriti muidugi teed. Vürtsiteed. Ma olen suht sõltlane, eriti kui ma õppisin neid veel riisipiimaga tegema.
5. Meri. Mulle on alati meri meeldinud, aga nii lähedal merel pole ma veel elada saanud. Imeline. Mulle meeldib see aknast kostuv lainete loksumine ja värske meretuul. Ja mulle isegi meeldivad kõik need inimesed kes reedel ja laupäeval meie akende alt mööda saalivad, et randa jõuda.
6. BodyPump. Ei noh bodypump on ju mujal ka, oli enne ja on ka pärast. Aga kuigi esimesel korral oli kogu spordiklubi minu jaoks siin üks suur korralagedus, siis nüüd on mulle siin hakanud meeldima hoopis teist moodi kui Eestis. Mis mulle eriti meeldib on see, et treenerid on väga emotsionaalsed. Teevad nalja (millest ma enamasti aru ei saa, kui see pole just meile suunatud), laulavad kaasa (jah, see tundus mulle Eestis eriti õudne, kui keegi seda tegi), vehivad kätega ja kisavad (selliselt rõõmsalt).
7. Campus. Campusülikool on ikka midagi natukene teist. Kui sul on vaja bioloogi käest saada baktereid, siis sa lähed üle hoovi. Kui sul on vaja saada miskit kirjatarvet, siis sa lähed paar maja edasi kirjatarvete poodi (mis on küll parem kui 99% Eesti poode, aga nt Kristallkotkale ikka päris vastu ei saa). Kui sul on vaja osta süüa siis sa lähed üliõpilasühingu supermarketisse. Kui sa tahad odavat kohvi siis sa lähed ühte kohvikusse, kui sa tahad fancyt kohvi siis sa lähed teise. Kui kuskil on mõni seminar või talk siis see ei riku kogu su päeva ära, sest see on kõrvalmajas, mitte teises linna otsas.
8. Matkamine. Matkamiseks sobivad mäed, vaated, matkarajad. Kuigi mulle meeldib ka Eestis väga looduses liikuda, siis mäed on minu jaoks ikkagi natukene huvitavam. Näeb kaugemale.
9. Inimestel on ükskõik. Inimestel on ükskõik, mis sul seljas on, mis neil seljas on, mida sa sööd, mida sa jood, mis telefon sul on jne. Ehk siis materiaalne pool on siin teisejärguline ja see on nii tore.
10. Aega muudkui tuleb. Kunagi paar aastat tagasi käisme me Tauri ja Marjuga Orissaare gümnaasiumi tuluõhtul, kus Hannes Hanso rääkis (tollal?) viimasest Uhhuduuri reisist Aafrikas. Ja üks väga põnev asi, mille ta välja tõi, oli see, et kui Euroopas aeg muudkui läheb (nii keeleliselt kui mõttelaadilt), siis Aafrikas tuleb aega kogu aeg juurde (jälle nii suhtumiselt kui keeleliselt ütles ta). Aafrikas ma siin küll pole, aga veidi lähemal ikka. Ja siin on ka seda aega tuleb suhtumist kohati tunda. Vahel on see jube häiriv – näiteks kui sul on viisa pikendamise viimane päev ja sa ei näi eriti kedagi huvitavat – aga vahel on see päris tore. Selline väikene lihtsalt olemine ilma et peaks kogu aeg kuhugi jooksma, on igapäevaelus isegi nauditav.

Kolm asja, mida ma nii väga ei igatse
1. Hoolimatus keskkonna suhtes. Absoluutselt igas võimalikus võtmes. Kilekotimajandus. See on hämmastav kui palju kilekotte inimesed võivad poes võtta. Ja „oih kott kukkus maha, ma ei pannud isegi tähele, las ta siis olla seal“. Üldse on väga see mentaliteet, et asju maha visata pole mingi patt. On vähe neid vanemaid, kes oma lapsele õpetavad, et prügi peab kindlasti prügikasti minema. Plastnõud – no ikka täiega vihkan neid – ja siin on iga pidu, koogisöömine, üks kõik mis söögiga üritus alati ühekordsete nõudega. No kuidas nii saab! Ja üldse ületarbimine on siin palju tajutavam kui kodus.
2. Koššer toit. Ok, alguses on naljakas, et sealiha ei ole. Alguses on naljakas, et su sõber ei saa lõuna ajal kohvile piima panna kui ta lõunaks liha sõi. Aga ei ole naljakas, kui su sõber ei saa su tehtud saiakest süüa, kuna sul on kodus ainult üks kraanikauss ja ei või kindel olla, et mõni elanik enne sind seal jumala eest lihaga kokku puutunud nõusid ei pesnud (sest liha ja piimatoodete nõusid ei tohi samas kraanikausis pesta – ja no piimatooteid kasutan mina oma nõudes kogu aeg, liha aga mitte). Aga teate, see kõigi nende veidruste välja kannatamine on kokkuvõttes ühiskonnale ja keskkonnale(!!!) ikka väga raske koorem. Kasvõi see kõige lihtsam asi: sa ei saa võtta ühiskondlikus kohas keraamilist tassi, kui sa ei tea kus seda enne pestud on. Sa pead oma sööki hoidma topelt kilekotti sees, kui sa tahad selle panna mitte-koššer söökidega samasse külmkappi. Keskkonna-eestvõitlejast Anneli jaoks on aga ühekordsed nõud ja kilekotid ikka väga raskesti välja kannatatavad. Ja no tegelikult mind häirib ka see, et kui ma nüüd oma ära minemise pidu hakkan tegema, siis on suur probleem ise midagi valmistada nii, et kõik saaksid süüa. Õnneks on minu tutvusringkonnas ainult üks selline inimene, aga ma kujutan elavalt ette, kuidas asjad Jeruusalemmas käivad (kus on usklike ja koššeri pidajaid palju rohkem).
3. Iisraeli talv. There is nothing like Israeli winter. Üheselt öeldes on see väljakannatamatult külm. Nojah, kui vaatate kraadiklaasi või ilmaprognoos, siis tekib kohe, et mis mõttes, keskmiselt on seal ju 10 või enam kraadi? Ja vihma ka iga päev ei saja (pigem kord nädalas või veel harvem). Aga häiriv on see, et kui ões on 10 kraadi, siis sama palju on ka toas. Kütmine on Iisraelis Jeruusalemma elanike erilõbu ja ehituskunstist ei tea kohalikud ka just eriti midagi. Naljatamisi ütlen ikka, et ma tegelikult ei saa aru, miks nad majadele üldse seinad koos uste ja akendega teevad. Vaatamata lõõskavale külmale ja vihmahoogudele hoitakse kõik uksed ja aknad ikka kogu aeg lahti ja isegi kui sul õnnestub paariks minutiks koridoris kõik aknad sulgeda, siis lõõskab tuul kõigist akna ja ukspragudest ikka niimoodi sisse, et oioioi.